Usaldusväärsus ebatäiuslikus maailmas

„HEAD, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!” Kas see käib ka sinu kohta? Sind julgustab ehk teadmine, et apostel Paulusel oli sama probleem; ent oli ta ju silmapaistva kristliku laitmatusega mees. Kas pole siin mingit vastuolu? Oma kirjas Rooma kristlastele analüüsis Paulus seda probleemi: „Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab.” Missugusele patule ta viitab ning kuidas sai ta sellest üle, nii et jäi laitmatuks? (Roomlastele 7:19, 20.)

Paulus kirjutas varem oma kirjas: „Otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.” See „üks inimene” oli Aadam (Roomlastele 5:12, 14). Esimese inimese Aadama patt põhjustas kõigi inimeste sünnipärase ebatäiuse ning see on ka peamine põhjus, miks on nii raske laitmatuks jääda.

Pauluse käsitlust „pärispatust”, nagu seda on tavatsetud nimetada, ei aktsepteerita tänapäeval eriti laialt, kuna teoloogilistes ringkondades eelistatakse Piibli loomisaruandele evolutsiooniteooriat. Ühes praegusaegses kommentaaris Roomlastele 5:12—14 kohta väidetakse, et „õpetlased on kogu selle lõigu kõrvale heitnud”. Sada aastat tagasi selgitati aga piiblikommentaarides, et „kui Aadam patustas .., siis ta rüvetas patu ning selle tagajärgedega kõik oma järglased”.a

Algse laitmatuse kadu

Nii nagu tänapäeval paljud esimese inimese Aadama olemasolu eitavad, nii lükatakse kõrvale ka Kurat-Saatan, pidades teda lihtsalt müütiliseks olendiks.b Kuid väljapaistvaim autoriteet Jeesus Kristus räägib meile, et Saatan ’pole jäänud püsima tõesse’ ehk teisisõnu, ta pole usaldusväärne (Johannese 8:44). Saatan oli ka see, kes õhutas Aadamat ja tema naist Eevat mässama Jehoova vastu ning kes katsumustega nende laitmatuse murdis (1. Moosese 3:1—19).

Kuna me kõik oleme Aadama järglased, oleme kõik pärinud patused kalduvused. Tark mees Saalomon teatas: „Ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu!” (Koguja 7:20). Siiski võib iga inimene pälvida usaldust. Kas see on võimalik? On küll, sest et laitmatuks jäämine ei nõua täiuslikkust.

Millel laitmatus põhineb

Iisraeli kuningas Taavet tegi palju vigu, kaasa arvatud kirjalikult tõendatud abielurikkumine Batsebaga (2. Saamueli 11:1—27). Taaveti paljud eksimused peaksid meile selgelt tõestama, et ta oli kaugel täiuslikkusest. Kuid mida Jehoova temast arvas? Jehoova ütles Taaveti pojale Saalomonile: ’Käi minu palge ees, nõnda nagu käis su isa Taavet, vaga [„laitmatu”, UM] ja õiglase südamega’ (1. Kuningate 9:4). Vaatamata Taaveti paljudele pattudele, pidas Jehoova teda põhiliselt usaldusväärseks. Mispärast?

Taavet vastas sellele ise, kui ta ütles Saalomonile: „Jehoova uurib läbi kõik südamed ning mõistab kõiki mõtteid ja püüdeid!” (1. Ajaraamat 28:9). Taavet tegi küll vigu, kuid ta oli alandlik ja tahtis teha seda, mis on õige. Ta võttis täielikult vastu noomimise ja parandamise — tegelikult ta lausa anus seda. „Katsu mind läbi, Jehoova, ja kiusa mind, sulata mu neerud ja mu süda!” kõlas ta palve (Laul 26:2). Taavet saigi puhtaks. Ent näiteks Batsebaga patustamise järelmõju võis ta tunda elu lõpuni. Sellest hoolimata ei püüdnud Taavet eales oma väärtegu õigustada (2. Saamueli 12:1—12). Mis veelgi tähtsam, ta ei pöördunud kunagi ära õigest kummardamisest. Tänu sellele ja ka Taaveti siirast südamest lähtunud kahetsusele oli Jehoova valmis tema patud andeks andma ja teda laitmatuks tunnistama. (Vaata ka Laul 51.)

Usaldusväärsus katse all

Kurat-Saatan püüdis murda Jeesuse laitmatust teda katsele pannes. Kui Aadama kuulekus täiusliku inimesena pandi katsele vaid sellega, et tal kästi kuuletuda Jumala seadusele, siis Jeesusel tuli laitmatust tõestada raskustes ja kannatustes. Jeesusel lasus lisaks ka teadmisekoorem, et tema laitmatusest sõltub kogu inimpere lunastamine (Heebrealastele 5:8, 9).

Otsustanud murda Jeesuse laitmatuse, pöördus Saatan tema poole pärast seda, kui too oli 40 päeva mõtiskledes ja paastudes kõrbes veetnud, nii et tema jõud oli otsakorral. Saatan pani Jeesuse kolm korda katsele: et ta muudaks kivid leivaks; hüppaks alla pühakoja harjalt, eeldades, et inglite sekkumine ta päästab ning ta saab sellega imepäraselt tõestada oma messialikkust; et ta võtaks vastu selle maailma kõikide kuningriikide valitsejatiitli, tehes vastukaubaks Saatana ees vaid ühe ’kummarduse’. Jeesus pani aga kõigile kiusutegudele vastu, jäädes Jehoova ees laitmatuks (Matteuse 4:1—11; Luuka 4:1—13).

Iiobi laitmatus

Hästi on teada ka see, et Iiob jäi katsetes laitmatuks. Siinjuures on huvitav, et Iiob tegelikult ei mõistnud, miks õnnetused teda tabasid. Ta ei teadnud, et Saatan omistas talle valesid motiive, väites, et Iiob teenib Jumalat omakasupüüdlikel põhjustel ning on oma naha päästmiseks valmis murdma oma laitmatust. Et tõestada Saatana valelikkust, said Jumala loal Iiobile osaks tohutud katsumused (Iiob 1:6—12; 2:1—8).

Mängu astusid kolm valelikku sõpra. Nad moonutasid tahtlikult Jumala mõõdupuid ja eesmärke. Isegi Iiobi naine ei mõistnud olukorda ega toetanud meest tema suurimas viletsuses (Iiob 2:9—13). Ent Iiob püsis kindlana. „Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest [„laitmatusest”, UM]! Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast!” (Iiob 27:5, 6).

Nii Iiobi kui ka paljude teiste Piiblis toodud ustavate meeste ja naiste suurepärane laitmatuse eeskuju tõestab Saatana valelikkust.

Laitmatus ja kristlik teenistus

Kas Jehoova peab laitmatust tähtsaks vaid selle pärast, et see pakub talle rahuldust? Seda küll mitte. Laitmatus on oluliselt tähtis inimestele endile. Jeesus manitses meid meie endi hüveks ’armastama Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest’. See on tõesti „suur ja esimene käsk” ning selle pidamine nõuab meestelt, naistelt ja lastelt laitmatust (Matteuse 22:36—38). Mida laitmatuks jäämine hõlmab ja mis on selle tasu?

Laitmatut inimest ei saa usaldada mitte ainult tema kaaslane, vaid, mis veelgi tähtsam, ka Jumal. Sellise inimese südamepuhtus avaldub tema tegudes. Temas pole silmakirjalikkust. Ta pole riukalik ega kõlbeliselt rikutud. Apostel Paulus väljendas seda järgmiselt: „Me oleme loobunud salajastest häbitegudest ega ela tigedas kavaluses ega võltsi Jumala sõna, vaid tõe ilmsikstoomisega me asetume kõigi inimeste südametunnistuse otsuse ette Jumala ees” (2. Korintlastele 4:2).

Pane tähele, et Paulus mainib siin kristliku teenistusega seotud hoiakuid. Kuidas saab kristlik teenija teenida teisi, kui ta enda käed pole puhtad, kui ta pole laitmatu? Seda tõestab ühe Iiri religioosse ordu ülema juhtum, kes pani hiljuti oma ameti maha. Ta möönis ajalehe „The Independent” kohaselt, et „lubas pedofiilsel preestril jätkata tööd lastega veel pikka aega pärast seda, kui tuli ilmsiks, et see preester kuritarvitab lapsi seksuaalselt”. See aruanne selgitas, et laste kuritarvitamine kestis üle 24 aasta. Preester pandi küll neljaks aastaks vangi, ent mõtle kõigile nendele kannatustele, mida ta oli eelnevate aastate vältel lastele põhjustanud, ja seda seetõttu, et tema ülevaataja polnud kõlbeliselt laitmatu ega võtnud tema suhtes midagi ette.

Laitmatuse tasu

Apostel Johannes oli julge mees. Jeesus kutsus teda ja tema venda Jakoobust nende tulise entusiasmi pärast „Kõuepoegadeks” (Markuse 3:17). Johannes, kes oli silmapaistvalt laitmatu, selgitas koos Peetrusega olles juudi ülematele, et ta „ei või jätta rääkimata” seda, mida ta on näinud ja kuulnud sel ajal, mil ta oli koos Jeesusega. Samuti oli Johannes üks nendest apostlitest, kes ütles: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 4:19, 20; 5:27—32).

Tõenäoliselt millalgi siis, kui Johannes oli ligi 100-aastane, pagendati ta Patmose saarele „Jumala sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast” (Ilmutuse 1:9). Oma eas võinuks Johannes mõelda, et tema teenistus on lõppenud. Ent ainult temasugusele laitmatule inimesele võis usaldada erutava Ilmutusraamatu nägemuse üleskirjutamise. Johannes täitis seda ülesannet ustavalt. Missugune eesõigus see talle küll oli! Ees ootas teda aga veelgi rohkem. Hiljem ilmselt kuskil Efesose lähedal kirjutas ta oma evangeeliumi ja kolm kirja. Sellised suured eesõigused olid tema 70 ustava ja laitmatu teenistusaasta krooniks!

Laitmatus põhjustab sügavat rahulolu. Jumalale ustavaks jäämine toob igavese tasu. Tänapäeval valmistatakse „suurt hulka rahvast” tõelisi kummardajaid sisenema uude rahulikku ja harmoonilisse maailma väljavaatega elada igavesti (Ilmutuse 7:9). Vaatamata selle asjadesüsteemi katsumustele ja paljudele raskustele, mida Saatan Jumala sulastele võib põhjustada, tuleb meil jääda laitmatuks tähtsates kõlbluse ja Jumala kummardamise valdkondades. Sa võid olla kindel, et Jehoovalt saadava jõuga on see võimalik! (Filiplastele 4:13.)

Rääkides tänupalves Jehoovale nii olevikust kui ka tulevikust, kinnitab laulukirjutaja Taavet meid kõiki sõnadega: „Minu laitmatuse pärast sa pead mind ülal ja lased mind jäädavalt seista sinu ees! Tänu olgu Jehoovale .. Aamen ja aamen!” (Laul 41:13, 14).

[Allmärkused]

[Pilt lk 4]

Taavet tõestas oma eksimustele vaatamata, et teda võib usaldada

[Pilt lk 5]

Jeesus on parim usaldusväärsuse eeskuju

[Pildid lk 7]

Usaldusväärsus toob suurt rahuldust