Jeesus vastab parasjagu apostlite küsimusele selle kohta, mis on tema kohaloleku ja selle ajastu viimsete päevade tundemärk. Nüüd räägib ta neile ühe prohvetliku mõistujutu, et anda neile head nõu. Selle täideminekut võivad näha need, kes elavad tema kohaloleku ajal.

Ta alustab mõistujuttu sõnadega: „Taeva kuningriik sarnaneb kümne neitsiga, kes võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele vastu. Viis neist olid rumalad ja viis arukad.” (Matteuse 25:1, 2.)

Jeesus ei taha öelda, et pooled taeva kuningriigi pärivatest jüngritest on rumalad ja pooled arukad. Ta soovib õpetada hoopis seda, et igal tema jüngril on võimalik valida, kas ta on kuningriigi suhtes valvel või mitte. Jeesus ei kahtle selles, et iga tema teenija suudab jääda ustavaks ja pälvida tema Isa õnnistusi.

Mõistujutus lähevad kõik kümme neitsit välja, et peigmeest tervitada ning ühineda pulmarongiga. Kui peigmees saabub, valgustavad neitsid teed oma lampidega, osutades niiviisi talle austust, kui ta toob oma pruudi tema jaoks ette valmistatud kotta. Kas kõik läheb ootuspäraselt?

Küllap aduvad apostlid, et kui Jeesus räägib peigmehest, peab ta silmas iseennast. Ta on varemgi end peigmehega võrrelnud. (Luuka 5:34, 35.) Kes on aga arukad neitsid? Kõneledes väiksest karjast, kellele antakse kuningriik, sõnas Jeesus: „Olge valmis ning teie lambid põlegu.” (Luuka 12:32, 35.) Seega võivad apostlid aru saada, et mõistujutus neitsitest viitab Jeesus nendesarnastele ustavatele jüngritele. Mida siis Jeesus soovib selle mõistujutuga õpetada?