Kui Jeesus jõuab apostlitega sellesse meeldivasse paika kesk oliivipuid, palub ta kaheksal apostlil temast maha jääda. Vahest jäävad nad ootama aia sissepääsu juurde. Jeesus ütleb neile: „Istuge siin, kuni ma lähen eemale ja palvetan.” Ta võtab endaga kaasa kolm apostlit – Peetruse, Jaakobuse ja Johannese – ning kõnnib aias kaugemale. Teda haarab suur hingevalu ning ta sõnab neile: „Ma olen ääretult kurb, surmani kurb. Jääge siia ja püsige valvel koos minuga.” (Matteuse 26:36–38.)

Jeesus on taevast näinud nende inimeste kohutavaid kannatusi, keda roomlased on hukanud. Nüüd, kus ta on inimene, kellel on hellad tunded ja kes on võimeline tundma valu, ei tee selline tulevik talle sugugi rõõmu. Eeskätt valdab teda suur ängistus aga seetõttu, et põlatud kurjategijana suremine võib häbistada tema isa nime. Mõne tunni pärast lüüakse ta postile, nagu oleks ta teotanud Jumalat.