”Kellelgi pole suuremat armastust”

1.—4. a) Mis juhtub, kui Pilatus toob Jeesuse vihase rahvahulga ette, kes on kogunenud maavalitseja palee juurde? b) Kuidas Jeesus käitub, kui talle saavad osaks alandamine ja kannatused, ja millised tähtsad küsimused kerkivad?

”VAATA, see on see inimene!” Nende sõnadega osutab Rooma maavalitseja Pontius Pilatus Jeesus Kristusele, tuues ta 33. aasta paasapüha hommikul vihase rahvahulga ette, kes on kogunenud maavalitseja palee juurde (Johannese 19:5). Vaid mõni päev varem olid rahvahulgad Jeesust hõisetega tervitanud, kui ta Jumala määratud kuningana Jeruusalemma sisenes. Nüüd aga suhtub vaenulik rahvahulk temasse hoopis teisiti.

² Jeesusel on ümber purpurne rüü, millist kannavad kuningad, ja peas kroon. Ent rüü, mis on heidetud üle tema vermeis selja, ja okastaimedest põimitud kroon, mis on surutud talle pähe, nii et peanahast immitseb verd, on mõeldud tema kuningastaatuse pilkamiseks. Peapreestrite poolt üles ässitatud rahvahulk hülgab nende ees seisva läbipekstud mehe. Preestrid hüüavad: ”Löö ta postile! Löö ta postile!” Soovides oma südames tema surma, kisendavad inimesed, et ta peab surema (Johannese 19:1—7).

³ Jeesus talub alandamist ja kannatusi väärikalt ja julgelt ega kaeble.a Ta on täielikult valmis surema. Hiljem samal paasapüha päeval on ta nõus andma oma elu, surres piinapostil vaevarikast surma (Johannese 19:17, 18, 30).

⁴ Andes oma elu, tõestas Jeesus, et ta on oma järelkäijate tõeline sõber. Ta ütles: ”Kellelgi pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma hinge oma sõprade eest” (Johannese 15:13). Seetõttu kerkivad mõned tähtsad küsimused. Kas Jeesusel oli tõesti vaja kogeda kõiki neid kannatusi ja seejärel surra? Miks oli ta valmis seda tegema? Ja kuidas saame meie kui tema sõbrad ja järelkäijad järgida tema eeskuju?

 5. Kust Jeesus nii täpselt teadis, millised katsumused teda ees ootavad?

⁵ Tõotatud Messiana teadis Jeesus, mis tal ees seisab. Talle olid teada need paljud Piibli heebrea osa prohvetikuulutused, mis ennustasid üksikasjalikult Messia kannatusi ja surma (Jesaja 53:3—7, 12; Taaniel 9:26). Et oma jüngreid ette valmistada, rääkis ta neile korduvalt, millised katsumused teda ees ootavad (Markuse 8:31; 9:31). Olles teel Jeruusalemma oma viimast paasapüha pidama, ütles ta oma apostlitele otse: ”Inimese Poeg antakse peapreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad ta muulaste kätte, ja need pilkavad teda ja sülitavad tema peale ja piitsutavad teda ning tapavad ta” (Markuse 10:33, 34). Need polnud tühjad sõnad. Nagu me eespool nägime, Jeesust tõesti pilgati, piitsutati, tema peale sülitati ja ta tapeti.

 6. Miks oli Jeesusel vaja kannatada ja surra?

⁶ Ent miks oli Jeesusel vaja kannatada ja surra? Välja võib tuua mitu väga olulist põhjust. Esiteks sai Jeesus ustavuse säilitamisega näidata oma laitmatust ja toetada Jehoova ülemvõimu. Tuleta meelde Saatana valesüüdistust, et inimesed teenivad Jumalat üksnes omakasu silmas pidades (Iiob 2:1—5). Kuna Jeesus jäi ustavaks ”koguni surmani ... piinapostil”, andis ta Saatana alusetule süüdistusele parima võimaliku vastuse (Filiplastele 2:8; Õpetussõnad 27:11). Teiseks pidid Messia kannatused ja surm lepitama teiste patud (Jesaja 53:5, 10; Taaniel 9:24). Jeesus andis ”oma hinge lunastushinnaks paljude eest”, avades meile võimaluse olla Jumalaga heades suhetes (Matteuse 20:28). Kolmandaks, kuna Jeesus pidi taluma igasuguseid raskusi ja kannatusi, on ta ”kõigiti proovile pandud nagu meiegi”. Seetõttu on ta osavõtlik Ülempreester, kes suudab meile ”kaasa tunda meie nõrkustes” (Heebrealastele 2:17, 18; 4:15).

 7. Millest kõigest Jeesus maa peale tulles loobus?

⁷ Et saada aru, mida Jeesus oli tegelikult valmis tegema, mõtle järgnevale. Milline inimene jätaks oma pere ja kodu ning koliks võõrale maale, kui tal oleks ette teada, et enamik selle maa elanikke põlgab ta ära, et tal tuleb taluda seal alandamist ja kannatusi ning et lõpuks ta mõrvatakse? Kõrvuta seda olukorda sellega, mida tegi Jeesus. Enne maa peale tulekut oli tal taevas Isa kõrval eesõigustatud positsioon. Ometigi oli ta valmis oma taevase kodu maha jätma ja tulema inimesena maa peale. Ta otsustas nii teha, ehkki teadis, et enamik inimesi ei võta teda vastu ning et teda ootavad ees julm alandamine, rohked kannatused ja piinarikas surm (Filiplastele 2:5—7). Mis ajendas Jeesust sellist ohvrit tooma?

8., 9. Mis ajendas Jeesust andma oma elu?

⁸ Jeesuse peamiseks motiiviks oli sügav armastus oma Isa vastu. Oma vastupidavusega näitas Jeesus, et ta tõesti armastab Jehoovat. Selle armastuse tõttu pidas Jeesus Isa nime ja mainet väga tähtsaks (Matteuse 6:9; Johannese 17:1—6, 26). Üle kõige soovis Jeesus, et tema Isa nimi saaks puhastatud teotusest, mis selle peale on kuhjatud. Nii pidaski Jeesus õiguse pärast kannatamist suurimaks auks ja eesõiguseks, sest ta teadis, et tema laitmatus aitab kaasa sellele, et tema Isa kaunis ja auline nimi saaks pühitsetud (1. Ajaraamat 29:13).

⁹ Jeesust ajendas oma elu ohverdama veel üks motiiv — armastus inimkonna vastu. See armastus ulatub tagasi päris inimajaloo algusesse. Piibel kirjeldab, millised olid Jeesuse tunded juba kaua enne maa peale tulekut: ”Tundsin rõõmu inimlastest” (Õpetussõnad 8:30, 31). Maa peal olles oli tema armastus ilmne. Nagu me nägime selle raamatu kolmest eelmisest peatükist, osutas Jeesus inimeste vastu üldiselt ja eriti oma järelkäijate vastu armastust paljudel viisidel. Kuid 33. aasta 14. niisanil oli ta valmis andma meie eest oma hinge (Johannese 10:11). See oli tõepoolest suurim armastuse tegu, mis ta sai meie heaks teha. Kas meil tuleks teda selles suhtes jäljendada? Jah. Õigupoolest on meil lausa kästud seda teha.

10., 11. Millise uue käsu Jeesus oma järelkäijatele andis, milles see seisneb, ja miks on meil tähtis sellele kuuletuda?

¹⁰ Enda surma eelõhtul ütles Jeesus oma kõige lähedasematele jüngritele: ”Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist. Nii nagu mina teid olen armastanud, armastage üksteist ka teie. Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus” (Johannese 13:34, 35). Mis mõttes on käsk üksteist armastada ”uus käsk”? Juba Moosese Seadus sisaldas käsku: ”Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (3. Moosese 19:18). Ent uus käsk nõuab suuremat armastust, sellist armastust, mis ajendaks meid andma teiste eest oma elu. Jeesus ise ütles selle mõtte selgelt välja: ”Minu käsk on see: armastage üksteist, nii nagu mina olen teid armastanud. Kellelgi pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma hinge oma sõprade eest” (Johannese 15:12, 13). Seega ütleb uus käsk tegelikult: ”Armasta teisi mitte nagu iseennast, vaid rohkem kui iseennast.” Kahtlemata näitas Jeesus oma elu ja surmaga, mida niisugune armastus endast kujutab.

¹¹ Miks on meil tähtis sellele uuele käsule kuuletuda? Tuleta meelde Jeesuse sõnu: ”Selle [ennastohverdava armastuse] järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid.” Jah, ennastohverdava armastuse põhjal on teistel võimalik aru saada, et me oleme tõelised kristlased. Sellist armastust võib võrrelda eraldusmärgiga. Jehoova tunnistajate iga-aastastel konventidel kannavad delegaadid rinnasilte. Sildi abil on võimalik selle kandja ära tunda, kuna sellel on kirjas inimese nimi ja kogudus. Ennastohverdav armastus on samuti otsekui eraldusmärk, mille järgi võib ära tunda tõelised kristlased. Teisisõnu: meie omavaheline armastus peaks olema nii selgesti nähtav, justkui oleks meil rinnas silt, mis aitab kõrvalseisjatel aru saada, et me tõepoolest oleme Kristuse tõelised järelkäijad. Meil igaühel oleks hea endalt küsida: ”Kas minu elus on ennastohverdava armastuse ”rinnasilt” selgelt näha?”

12., 13. a) Kui kaugele me peame olema valmis omavahelise armastuse osutamises minema? b) Mida tähendab olla ennastohverdav?

¹² Kuna me oleme Jeesuse järelkäijad, peame üksteist armastama, nagu tema meid on armastanud. See tähendab, et oleme valmis usukaaslaste heaks ohvreid tooma. Kui kaugele me peame olema valmis minema? Piibel ütleb: ”Me oleme õppinud tundma armastust selle järgi, et tema andis oma hinge meie eest, ja meie oleme kohustatud andma oma hinge vendade eest” (1. Johannese 3:16). Just nagu Jeesus, peame ka meie olema valmis üksteise eest surema, kui vaja. Tagakiusamise ajal ohverdame pigem oma elu, kui et reedame oma vaimsed vennad ja seame niiviisi ohtu nende elu. Maades, kus hõõgub rassiline või rahvuslik vaen, oleme valmis riskima oma eluga, et kaitsta meie vendi, ükskõik mis rassist või rahvusest nad ka poleks. Kui rahvad sõtta astuvad, nõustuksime pigem vangi minema või isegi surema, kui et võtaksime kätte relvad ja läheksime oma usukaaslaste vastu või kelle tahes teise vastu (Johannese 17:14, 16; 1. Johannese 3:10—12).

¹³ Valmisolek vendade eest oma elu anda pole ainuke viis ennastohverdavat armastust üles näidata. Lõppkokkuvõttes on siiski vähe neid, kellel tuleb sedavõrd suur ohver tuua. Ent kui me armastame oma vendi nii palju, et oleksime valmis nende eest surema, siis kas ei peaks me olema valmis nende heaks ka väiksemaid ohvreid tooma, pingutama omalt poolt, et aidata neid juba nüüd? Olla ennastohverdav tähendab isiklikest hüvedest või mugavustest loobudes teiste heaks tegutsemist. Me paneme teiste vajadused ja heaolu enda omadest ettepoole, isegi kui see pole meile mugav (1. Korintlastele 10:24). Millistel praktilistel viisidel me saame ennastohverdavat armastust ilmutada?

14. a) Milliseid ohvreid tuleb tuua kogudusevanematel? b) Kuidas suhtud sina vanematesse, kes teevad kõvasti tööd sinu koguduses?

¹⁴ Kogudusevanemad toovad palju ohvreid, et ’karjastena Jumala karja hoida’ (1. Peetruse 5:2, 3). Lisaks omaenda pere eest hoolitsemisele tuleb neil õhtuti ja nädalavahetustel võtta aega selleks, et kanda hoolt koguduse asjade eest, sealhulgas valmistada ette koosolekuosi, teha karjasekülastusi ja käsitleda õigusküsimusi. Paljud vanemad toovad teisigi ohvreid: teevad kõvasti tööd kokkutulekute ja konventide heaks ning teenivad haiglasidekomiteedes, patsientide külastusgruppides ja regionaalsetes ehituskomiteedes. Kogudusevanemad, ärge kunagi unustage, et kui te teenite heal meelel — kulutades karjasetöös oma aega, energiat ja vahendeid —, näitate üles ennastohverdavat armastust (2. Korintlastele 12:15). Teie omakasupüüdmatud teod on väärtuslikud mitte üksnes Jehoova silmis, vaid ka koguduse silmis, keda te teenite (Filiplastele 2:29; Heebrealastele 6:10).

15. a) Milliseid ohvreid toovad kogudusevanemate naised? b) Kuidas suhtud sina naistesse, kes toetavad oma mehe tööd sinu koguduses?

¹⁵ Ent mida öelda kogudusevanemate naiste kohta? Nemadki toovad oma abikaasat toetades ohvreid, et need saaksid karja eest hoolt kanda. Kindlasti on see naise seisukohast ohver, kui tema mees pühendab koguduse asjadele aega, mis ta võiks muidu veeta koos oma perega. Mõtle ka reisivate ülevaatajate naistele ja ohvritele, mida nemad toovad, et käia koos oma mehega kogudusest kogudusse ja ringkonnast ringkonda. Nad ei saa elada omas kodus ja võib-olla tuleb neil magada iga nädal erinevas voodis. Sellised naised, kes panevad meelsasti koguduse huvid enda huvidest ettepoole, väärivad kiitust, kuna nad väljendavad nii heldesti ennastohverdavat armastust (Filiplastele 2:3, 4).

16. Milliseid ohvreid toovad kristlikud vanemad oma laste heaks?

¹⁶ Kuidas me saame perekonnas ennastohverdavat armastust üles näidata? Lapsevanemad, te toote palju ohvreid, et hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid, ”distsiplineerides neid Jehoova juhatuse järgi ja juurutades neisse tema mõtteviisi” (Efeslastele 6:4). Võib-olla tuleb teil pikki tunde rasket tööd teha, et perel üldse toit laual oleks ning et lastel oleksid olemas korralikud riided ja elupaik. Te ajate pigem ise vähemaga läbi, kui et jätate oma lapsed ilma hädavajalikest asjadest. Samuti teete palju pingutusi, et uurida oma lastega Piiblit, võtta nad kaasa kristlikele koosolekutele ja osaleda koos nendega põlluteenistuses (5. Moosese 6:6, 7). Teie ennastohverdav armastus meeldib perekonnaelu alusepanijale ning võib tähendada teie lastele igavest elu (Õpetussõnad 22:6; Efeslastele 3:14, 15).

17. Kuidas saavad kristlikud abielumehed jäljendada Jeesuse omakasupüüdmatut hoiakut?

¹⁷ Abielumehed, kuidas saate teie jäljendada Jeesuse ennastohverdava armastuse eeskuju? Piibel vastab: ”Mehed, armastage jätkuvalt oma naisi, nii nagu ka Kristus armastas kogudust ja andis iseenese selle eest” (Efeslastele 5:25). Nagu oleme näinud, armastas Jeesus oma järelkäijaid nii väga, et suri nende eest. Kristlik abielumees on samasuguse omakasupüüdmatu hoiakuga nagu Jeesus, kes ”ei taotlenud seda, mis meeldib talle endale” (Roomlastele 15:3). Selline mees paneb meeleldi oma naise vajadused ja huvid enda omadest ettepoole. Ta ei aja kangekaelselt oma tahtmist taga, vaid on valmis olema paindlik, kui ei minda vastuollu mingi Piibli põhimõttega. Mees, kes osutab ennastohverdavat armastust, saavutab Jehoova soosingu ning võidab ka oma naise ja laste armastuse ja lugupidamise.

18. Mis ajendab meid kuuletuma uuele käsule armastada üksteist?

¹⁸ Kuuletuda uuele käsule armastada üksteist pole küll kerge, kuid meil on võimas motiiv, mis ajendab meid seda tegema. Paulus kirjutas: ”Sest armastus, mis on Kristusel, sunnib meid, kuna me oleme jõudnud sellisele järeldusele, et üks suri kõikide eest ... ja ta suri kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam endale, vaid temale, kes nende eest suri ja üles äratati” (2. Korintlastele 5:14, 15). Kuna Jeesus suri meie eest, siis kas ei peaks meie süda sundima meid elama temale? Me saame seda teha, kui järgime tema ennastohverdava armastuse eeskuju.

19., 20. Millise hinnalise kingituse on Jehoova meile andnud, ja millest on näha, et me võtame selle vastu?

¹⁹ Jeesus ei liialdanud, kui ta ütles: ”Kellelgi pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma hinge oma sõprade eest” (Johannese 15:13). Tema valmisolekus anda meie eest oma hing väljendus tema suurim armastus meie vastu. Ent on keegi, kes on ilmutanud veelgi suuremat armastust. Jeesus selgitas: ”Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usku üles näitab, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Johannese 3:16). Jumal armastab meid nii palju, et andis oma Poja lunastushinnaks, misläbi meil on võimalik patust ja surmast vabaks saada (Efeslastele 1:7). Lunahind on Jehoova väärtuslik kingitus, kuid ta ei sunni kedagi seda vastu võtma.

²⁰ Meist endist sõltub, kas võtame Jehoova kingituse vastu. Kuidas me saame seda teha? Meil tuleb tema Pojasse ’usku üles näidata’. Usk aga hõlmab enamat kui vaid sõnu. Usku tõendavad teod ja eluviis (Jaakobuse 2:26). Me tõendame oma usku Jeesus Kristusesse, kui järgime teda päevast päeva. Sel juhul saavad meile osaks rikkalikud õnnistused nii nüüd kui ka tulevikus, nagu selgitatakse selle raamatu viimases peatükis.