132. PEATÜKK
„See mees oli tõesti Jumala poeg”
MATTEUSE 27:45–56 MARKUSE 15:33–41 LUUKA 23:44–49 JOHANNESE 19:25–30
JEESUS SUREB POSTIL
EBATAVALISED SÜNDMUSED JEESUSE SURMA AJAL
Kätte on jõudnud „kuues tund”, see tähendab, et kell on umbes 12 päeval. Üle kogu maa laskub kummaline pimedus, mis kestab „üheksanda tunnini” ehk umbes kella kolmeni pärastlõunal. (Markuse 15:33.) See kõhedust tekitav pimedus ei ole tingitud päikesevarjutusest. Päikesevarjutused toimuvad ainult noorkuu ajal, kuid praegu on paasapüha aeg ja sel ajal on täiskuu. Pealegi kestab see pimedus palju kauem kui mõneminutine päikesevarjutus. Niisiis on tegu Jumala imega.
Kujutle, millist mõju avaldab see Jeesuse mõnitajatele. Sel süngel ajal tuleb piinaposti juurde neli naist. Need on Jeesuse ema, Saloome, Maarja Magdaleena ja apostel Jaakobus Noorema ema Maarja.
Apostel Johannes on piinaposti juures koos Jeesuse emaga, kes on väga kurb. Maarja vaatab, kuidas ta poeg, kelle ta ilmale tõi ja üles kasvatas, postil piinleb. Tema hingest tungib läbi otsekui pikk mõõk. (Johannese 19:25; Luuka 2:35.) Hoolimata hirmsast valust mõtleb Jeesus oma ema heaolule. Kuigi see nõuab suurt pingutust, osutab ta peaga Johannese poole ja ütleb emale: „Näe, su poeg.” Seejärel osutab ta Maarja poole ja ütleb Johannesele: „Näe, su ema.” (Johannese 19:26, 27.)
Ilmselt on Jeesuse ema nüüdseks lesk. Jeesus usaldab tema eest hoolitsemise selle apostli hoolde, keda ta eriti armastab. Ta teab hästi, et tema poolvennad – Maarja teised pojad – pole veel hakanud temasse uskuma. Seetõttu korraldab ta asjad nõnda, et kantaks hoolt nii tema ema füüsiliste kui ka usuliste vajaduste eest. Sellega näitab Jeesus teistele head eeskuju.
Umbes sel ajal, kui pimedus lõppeb, ütleb Jeesus: „Mul on janu.” Sellega läheb täide üks prohvetiennustus. (Johannese 19:28; Laul 22:15.) Jeesus tunneb, nagu tema isa oleks võtnud temalt kaitse ära, et lasta oma poja laitmatus viimse piirini proovile panna. Kristus hüüab: „Elii, Elii, lemaa sabahtani?” Need ilmselt aramea keele Galilea murdes lausutud sõnad tähendavad: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?” Mõned sealolijad saavad temast valesti aru ning ütlevad: „Ta kutsub Eelijat.” Keegi neist jookseb, pistab hapu veini sisse kastetud käsna rookepi otsa ja annab Jeesusele juua. Teised aga lausuvad: „Jätke ta! Vaatame, kas Eelija tuleb teda alla võtma.” (Markuse 15:34–36.)
Pärast seda hüüab Jeesus: „Lõpetatud!” (Johannese 19:30.) Ta on teinud kõik, mida tema isa saatis ta maa peale tegema. Lõpuks ütleb ta: „Isa, sinu kätte ma usaldan oma vaimu!” (Luuka 23:46.) Jeesus usaldab oma eluvaimu Jehoova kätte, olles kindel, et ta annab selle talle tagasi. Jumalale täielikult lootes langetab Kristus pea ja sureb.
Siis toimub tugev maavärin, mis lõhestab kaljusid. See on nii võimas, et väljaspool Jeruusalemma olevad hauad avanevad ning palju surnukehi paiskub neist välja. Möödaminejad, kes näevad surnukehi, lähevad „pühasse linna” ning teatavad, millele nad äsja tunnistajaks olid. (Matteuse 12:11; 27:51–53.)
Kui Jeesus sureb, käriseb pikk ja raske eesriie, mis eraldab Jumala templis püha paika kõige pühamast paigast, ülalt alla kaheks. Selle hämmastava sündmusega väljendab Jumal viha oma poja tapjate vastu. Samuti saab sellega ilmsiks, et tee kõige pühamasse paika ehk taevasse on avatud. (Heebrealastele 9:2, 3; 10:19, 20.)
Mõistagi löövad inimesed väga kartma. Hukkamise eest vastutav sadakonnaülem kuulutab: „See mees oli tõesti Jumala poeg.” (Markuse 15:39.) Ta võis viibida Pilatuse juures, kui Jeesuse üle kohut mõisteti ja arutati, kas ta on Jumala poeg või mitte. Nüüd on ta veendunud, et Jeesus polnud milleski süüdi ning et ta oli Jumala poeg.
Teised on nendest ebaharilikest sündmustest nii rabatud, et lähevad koju, tagudes suurest kurbusest ja häbist endale vastu rinda. (Luuka 23:48.) Nende seas, kes toimuvat eemalt jälgivad, on palju naisjüngreid, kes ajuti koos Jeesusega rändasid. Ka neid on kõik need murrangulised sündmused südamepõhjani puudutanud.