Kas Torino surilina on Jeesuse matuserüü?
”ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT
18. aprillist kuni 14. juunini 1998 oli Itaalias Torinos asuvas San Giovanni Battista katedraalis vaatamiseks välja pandud see surilina ehk kangas, millesse väidetavalt mähiti pärast oma surma Jeesus Naatsaretist. Lina oli pandud õhu- ja kuulikindlasse klaaskasti, mis oli täidetud inertgaasiga. Seal hoiti seda püsivalt samades tingimustes.
KÜLASTAJAD võisid hästi kaitstud surilina eest möödumisel kasutada kolme eri kõrgusele tõstetud rada. Sel moel võis igaüks endale sobivaima vaatekoha leida. Külastusaeg oli piiratud kahe minutiga ning näha said seda ainult need, kes olid end eelnevalt registreerinud. Inimeste silmis võis näha nii ekstaatilisest meditatsioonist tekkinud pisaraid kui ka lihtsalt uudishimu. Teadete kohaselt oli külastajaid kokku umbes 2,5 miljonit.
”Mis tähendus on sel surilinal sinu jaoks?” oli sageli kõlavaks küsimuseks. Igale usuteemadel arutleda armastavale inimesele pakkus see juhtum võimaluse asja lähemalt uurida ja lugeda uuesti läbi need Piibli leheküljed, kus on juttu Jeesuse matmisest. (Vaata järgmisel leheküljel olevat kasti.)
See surilina kujutab endast 4,36 meetri pikkust ja 1,1 meetri laiust linast kangast, millel on ühe väidetavalt vägivaldset surma surnud mehe keha kujutis. Ent küsimus seisneb selles, kas Torino surilina on tõesti see lina, millesse mähiti enam kui 19 sajandit tagasi Jeesuse keha?
Lina ajaloost
”Kristliku ajajärgu esimestest sajanditest pole surilina kohta mingeid teateid,” ütleb ”New Catholic Encyclopedia”. Aastal 544 nähti riidetükki, millel oli pilt, mis kuulu järgi ei võinud olla inimeste kätetöö, kohas nimega Edessa, mis asub tänapäeva Türgis. Riidel olevat olnud Jeesuse näo kujutis. Aastal 944 oli riidetükk väidetavalt Konstantinoopolis. Ent enamik ajaloolasi ei arva, et tollal nähtu puhul oleks olnud tegu sellesama kangaga, mis on praegu tuntud kui Torino surilina.
14. sajandil oli surilina Prantsusmaal elanud Geoffroi de Charny valduses. Aastal 1453 sai selle endale Savoia hertsog Louis, kes andis selle üle ühele kirikule Savoia hertsogkonna pealinnas Chambérys. Sealt tõi Emmanuel Philibert selle 1578. aastal Torinosse.
Erisugused arvamused
Anastasio Ballestrero, kes oli tollal Torino peapiiskop, lasi 1988. aastal uurida Torino surilina radioaktiivse süsiniku meetodil, et määrata kindlaks selle vanus. Testide järgi, mis viidi läbi kolmes prestiižses laboratooriumis Šveitsis, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides, on lina pärit keskajast, mida lahutab Kristuse surmast üsna pikk periood. Ballestrero tunnustas seda otsust, öeldes ühes ametlikus teadaandes: ”See, et kirik jättis nende tulemuste hindamise teaduse hooleks, vaid kinnitab tema austust ja lugupidamist Kristuse selle austust vääriva ikooni vastu, millele ustavad edaspidigi andumust osutavad.”
Praegune peapiiskop Giovanni Saldarini teatas: ”Me ei saa öelda, et kujutis linal oleks ristilt maha võetud Kristuse kujutis.” Ometi kinnitas ta samas: ”Pole kahtlustki, et usklikud vaatavad kujutisele linal kui selle mehe kujutisele, kellest räägivad evangeeliumid.” 24. mail 1998, kui surilina oli juba vaatamiseks välja pandud, tunnistas paavst Johannes Paulus II pildi linal ”kujutiseks, mille jättis sinna Ristilöödu piinatud keha”.
Nagu näha, räägivad tõendid selle vastu, et Torino surilina puhul oleks tegu Jeesuse matuserüüga. Aga kui oleks? Kas inimesel, kes tahab kuuletuda Piibli õpetustele, oleks kohane sellele kangale austust osutada?
Mõtle kümne käsu teisele käsule, mis ütleb: ”Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada” (2. Moosese 20:4, 5). Seega järgivad tõelised kristlased apostel Pauluse sõnu: ”Me käime usus ja mitte nägemises” (2. Korintlastele 5:7; 1. Johannese 5:21).
[Kast lk 24]
Surilina ja evangeeliumijutustused
Evangeeliumikirjutajad ütlevad, et pärast seda, kui Joosep Arimaatiast Jeesuse keha piinapostilt maha võttis, mähkis ta selle ”puhtasse linasse” (Matteuse 27:57—61, UT; Markuse 15:42—47; Luuka 23:50—56). Apostel Johannes lisab: ”Siis tuli Nikodeemus .. ja tõi kaasa sada naela mürri ja aaloe segu. Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid linaribade sisse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme” (Johannese 19:39—42, UT).
Juutidel oli kombeks surnu pesta ning seejärel tema keha salvi ja lõhnarohtudega võida (Matteuse 26:12; Apostlite teod 9:37). Hingamispäevale järgneval hommikul tahtsid Jeesuse naisjüngrid minna tema haudapandud keha matmiseks veel viimaseid ettevalmistusi tegema. Ent kui nad oma lõhnarohtudega kohale jõudsid, et teda nendega võida, polnud Jeesuse keha enam hauas! (Markuse 16:1—6; Luuka 24:1—3.)
Mille Peetrus eest leidis, kui ta natukese aja pärast tuli ja hauda sisse astus? Johannes, kes seda kõike pealt nägi, jutustab: ”[Ta] silmab maas olevaid linaribasid ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos linaribadega, vaid eraldi kokkumässituna ühes paigas” (Johannese 20:6, 7, UT). Pane tähele, et siin pole peenest linasest kangast juttugi — mainitakse vaid linaribasid ja pea ümber olnud higirätikut. Kui mõelda sellele, et Johannes räägib üksikasjalikult linaribadest ja higirätikust, on ju tõenäoline arvata, et kui seal oleks olnud peen linane kangas ehk surilina, maininuks ta hoopis seda?
Lisaks mõtle sellele: kui Jeesuse suririietel oleks olnud tema kujutis, kas poleks jüngrid seda siis märganud ja selle üle arutlema hakanud? Ent peale selle, mis evangeeliumides kirjas on, pole Piiblis nende suririiete kohta öeldud sõnagi.
Isegi end kristlasteks tunnistanud kolmanda ja neljanda sajandi kirjamehed, kellest paljud kirjutasid loendamatust hulgast niinimetatud imedest, mis olid seotud paljude reliikviatega, pole kuskil maininud surilina, millel oleks olnud Jeesuse kujutis. Seda on raske mõista, sest jesuiidi õpetlane Herbert Thurston ütleb, et 15. ja 16. sajandi vaatlejate kirjelduste kohaselt olnud ”surilinal oleva kujutise detailid ja värvid nii selged, nagu olnuks pilt alles äsja valminud”.
[Pildi allikaviide lk 23]
David Lees/©Corbis