Haud on tühi ja Jeesus on elus!

Naised on üdini vapustatud, kui leiavad eest haua, mis paistab olevat tühi. Maarja Magdaleena jookseb „Siimon Peetruse ja jüngri juurde, kes oli Jeesusele armas” ehk apostel Johannese juurde. (Johannese 20:2.) Teised naised näevad haua ees inglit. Ja hauakoopas on veel üks ingel, kel on seljas pikk valge rüü. (Markuse 16:5.)

Üks inglitest ütleb neile: „Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust, kes postil hukati. Teda pole siin, sest ta on üles äratatud, nagu ta ütles. Tulge, vaadake seda kohta, kus ta lebas. Siis minge kiiresti ja öelge tema jüngritele, et ta on surnuist üles äratatud. Ta läheb teie eel Galileasse.” (Matteuse 28:5–7.) Seepeale jooksevad naised sellest jüngritele teatama, ise „värisedes ja tugevate tunnete meelevallas olles”. (Markuse 16:8.)

Nüüdseks on Maarja Peetruse ja Johannese üles leidnud. Ta ütleb hingeldades: „Isand on hauast ära viidud ja me ei tea, kuhu ta on pandud!” (Johannese 20:2.) Otsekohe pistavad Peetrus ja Johannes jooksma. Johannes on väledamate jalgadega ja jõuab haua juurde esimesena. Ta kummardub vaatama hauakoopasse ja näeb surilinu, kuid sinna sisse ta ei lähe.

Kui Peetrus kohale jõuab, läheb ta otsejoones hauakoopasse. Ta näeb surilinu ja riiet, millesse oli mähitud Jeesuse pea. Siis astub ka Johannes sisse. Nüüd usub ta Maarja sõnu. Hoolimata sellest, mida Jeesus neile varem rääkis, ei saa kumbki neist aru, et ta on surnuist üles äratatud. (Matteuse 16:21.) Suures segaduses seavad nad sammud kodu poole. Maarja, kes on vahepeal tagasi tulnud, jääb aga haua juurde.

Samal ajal on teised naised teel jüngrite poole, et neile Jeesuse ülesäratamisest teada anda. Kui nad parasjagu jooksevad, tuleb neile vastu Jeesus ja ütleb: „Tere!” Nad langevad maha ja kummardavad ta ette. Seejärel sõnab Jeesus: „Ärge kartke! Minge teatage mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, seal nad näevad mind.” (Matteuse 28:9, 10.)

Varem, kui toimus maavärin ja haua juurde ilmusid inglid, värisesid valvurid hirmust ja olid kangestunud otsekui surnud. Kui nad olid end kogunud, läksid nad linna ja „teatasid peapreestritele kõigest juhtunust”. Pärast seda pidasid preestrid nõu juudi vanematega. Nad otsustasid sõdurid ära osta, et need juhtunu maha vaikiksid ja ütleksid: „Tema jüngrid tulid öösel ja varastasid ta ära, kui me magasime.” (Matteuse 28:4, 11, 13.)

Rooma sõdureid võidakse karistada surmaga, kui nad vahipostil magama jäävad. Seepärast lubavad preestrid: „Kui see jutt [nende vale magamajäämise kohta] peaks maavalitseja kõrvu jõudma, küll me siis talle asja selgitame, nii et olge mureta.” (Matteuse 28:14.) Sõdurid võtavad altkäemaksu vastu ja teevad, mida preestrid paluvad. Nii läheb juutide seas liikvele valejutt selle kohta, et Jeesuse surnukeha on varastatud.

Leinav Maarja Magdaleena on ikka veel haua juures. Ta kummardub ja vaatab hauakoopasse ning näeb seal kaht valgeis riideis inglit. Nad istuvad seal, kus oli Jeesuse surnukeha, üks peatsis, teine jalutsis. „Naine, miks sa nutad?” küsivad nad. Maarja kostab: „Mu isand on ära viidud ja ma ei tea, kuhu ta on pandud.” Ümber pöördudes näeb Maarja veel kedagi. Seal on mees, kes küsib talt sedasama mida inglid ja lisab: „Keda sa otsid?” Maarja peab teda aednikuks ja lausub: „Isand, kui sina ta ära viisid, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma toon ta ära.” (Johannese 20:13–15.)

Õigupoolest kõneleb Maarja ülesäratatud Jeesusega, kuid ta ei saa sellest aru. Ent kui Jeesus ütleb: „Maarja!”, mõistab naine sedamaid, kes on see, kes tema poole nõnda tuttaval viisil pöördub. Maarja hõiskab rõõmsalt: „Rabbuuni!”, mis tähendab „õpetaja”. Kuna ta kardab, et Jeesus läheb kohe taevasse, haarab ta temast kinni. Sel põhjusel ütleb Jeesus talle: „Ära hoia minust kinni, sest ma pole veel läinud üles Isa juurde. Mine mu vendade juurde ja ütle neile, et ma lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde, oma Jumala ja teie Jumala juurde.” (Johannese 20:16, 17.)

Maarja jookseb paika, kuhu on kokku tulnud apostlid ja teised jüngrid. Ta ütleb neile: „Ma nägin Isandat!”, kinnitades nii teiste naiste öeldut. (Johannese 20:18.) Kuid naiste sõnad tunduvad neile tühja jutuna. (Luuka 24:11.)