Sõna „aamen” Piiblis
SÕNA „aamen” on nii eesti kui ka kreeka keeles translitereeritud heebreakeelsest sõnast ’a·menʹ. Selle tähendus on „olgu nii” või „kindlasti”. Heebreakeelsel sõnajuurel (’a·manʹ), millest see on pärit, on tähendus „olla ustav; olla usaldusväärne”.
Heebrea Kirjades kasutatakse seda sõna pühaliku väljendusena, kui keegi seob ennast ametlikult mingi vande või lepinguga ja selle tagajärgedega (4. Moos. 5:22; 5. Moos. 27:15—26; Neh. 5:13). Seda kasutatakse pühaliku väljendusena ka siis, kui nõustutakse väljendatud palvega (1. Ajar. 16:36), kiituseväljendusega (Neh. 8:6) või väljendatud eesmärgiga (1. Kun. 1:36; Jer. 11:5). Kõik Laulude neli esimest raamatut ehk kogu lõpevad selle väljendusega, mis viitab võib-olla sellele, et Iisraeli kogudusel oli tavaks ühineda laulu ehk psalmi lõpuga, öeldes „aamen”. — Laul 41:14; 72:19; 89:53; 106:48.
Heebreakeelset sõna ’a·manʹ on kasutatud seoses Jehoovaga, „ustava Jumalaga” (5. Moos. 7:9; Jes. 49:7) ja see sõna kirjeldab tema meeldetuletusi ning tõotusi „usaldusväärsetena” ja „ustavatena”. (Laul 19:8, NW; 89:29, 38) Kristlikes Kreeka Kirjades on tiitlit „Aamen” kasutatud Kristus Jeesuse kohta, kes on „ustav ja tõeline tunnistaja”. (Ilm. 3:14) Jeesus kasutas seda sõna kuulutamisel ja õpetamisel ainulaadselt, öeldes seda väga tihti enne tõsiasjade, tõotuste või ennustuste teatamist, rõhutades sellega oma öeldu absoluutset tõesust ja usaldatavust. (Matt. 5:18; 6:2, 5, 16; 24:34) Nendel juhtudel on kreekakeelne sõna (a·menʹ) tõlgitud sõnaga „tõesti” ja kui see esineb kahekordsena, nagu terves Johannese raamatus, siis sõnadega „tõesti, tõesti”. (Joh. 1:51) Öeldakse, et see, kuidas Jeesus kasutas sõna „aamen”, on pühades kirjades ainulaadne ja kooskõlas ka temale Jumala poolt antud autoriteediga. — Matt. 7:29.
Aga nagu Paulus kirjas 2. Korintlastele 1:19, 20 näitab, seostub tiitel „Aamen” Jeesusega mitte ainult selles mõttes, et ta on tõerääkija või tõeline prohvet ning Jumala eestkõneleja, vaid ka selles, et temas leiavad täitumist kõik Jumala tõotused. Tema isegi kuni ohvrisurmani elatud ustav ja sõnakuulelik elu kinnitab ja teeb võimalikuks Jumala eesmärgi kõigi tõotuste ja teadete täitmise. Ta oli elav Tõde neist Jumala ilmutatud eesmärkidest, mida Jumal oli vandega kinnitanud. — Võrdle Joh. 1:14, 17; 14:6; 18:37.
Väljendit „aamen” kasutatakse tihti kirjades, eriti Pauluse omades, kus kirjutaja on mingil viisil ülistanud Jumalat (Rooml. 1:25; 16:27; Efes. 3:21; 1. Peetr. 4:11) või avaldab soovi, et kirja vastuvõtjate suhtes saaks teatud teel ilmsiks Jumala soosing. (Rooml. 15:33; Heebr. 13:20, 21) Seda kasutatakse ka siis, kui kirjutaja nõustub tõsiselt sellega, mida oli väljendanud. — Ilm. 1:7; 22:20.
Nii 1. Ajaraamatus 16:36 ja Lauludes (41:14; 72:19; 89:53; 106:48) esitatud palved kui ka kanooniliste kirjade väljendused näitavad, et on õige kasutada sõna „aamen” palve lõpus. On tõsi, et mitte kõik kirjapandud palved ei lõpe nii, nagu näiteks Taaveti lõpupalve Saalomoni eest (1. Ajar. 29:19) või Saalomoni pühenduspalve templi sissepühitsemisel (1. Kun. 8:53—61), kuigi see väljend võis väga hästi ka olla kasutatud. (Pane tähele 1. Ajar. 29:20.) Samalaadselt ei ole selle sõna kasutamist kirja pandud ka Jeesuse palvetes (Matt. 26:39, 42; Joh. 17:1—26) või jüngrite palves Apostlite tegudes 4:24—30. Eelpooltoodud tõendid viitavad siiski võimsalt sellele, et palve lõpus on õige kasutada sõna „aamen” ning eriti Pauluse poolt 1. Korintlastele 14:16 öeldu näitab, et kristlikku kogudusse kuuluvatel oli tavaks ühineda palve lõpus esitatud aameniga. Lisaks sellele toetavad ka näited nendest, kes on taevas, nagu on kirjutatud Ilmutuse 5:13, 14; 7:10—12 ja 19:1—4, selle sõna kasutamist palvetega nõustumisel või pühalikel ütlustel, ja seega võib selle üheainsa sõna kasutamisega väljendada südamesolevat usaldust, tugevat heakskiitu ja tõsist lootust.