12. a) Kuidas muutis Jeesus Mäejutluses oma tavalist viisi tuua viiteid Heebrea Kirjadest ja miks? b) Mida me õpime väljenduse „on öeldud” kuuest kasutamisest?

¹² Kui Jeesus varem Heebrea Kirju tsiteeris, ütles ta: „Kirjutatud on.” (Matteuse 4:4, 7, 10) Kuid Mäejutluse ajal esitas ta kuus korda väljendusi, mis kuuldusid otsekui Heebrea Kirjadest võetuna, sõnadega: „On öeldud.” (Matteuse 5:21, 27, 31, 33, 38, 43) Miks? Kuna ta viitas Pühakirjale selliselt, nagu seda tõlgendati variseride traditsioonide valguses, mis olid Jumala käskudega vastuolus. (5. Moosese 4:2; Matteuse 15:3) See tuleb ilmsiks Jeesuse kuuendast ja ühtlasi viimasest sellesse sarja kuuluvast viitest: „Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast.” Kuid ükski Moosese seadustest ei käskinud ’vihata oma vaenlast’. Kirjatundjad ja variserid ütlesid seda. Nad tõlgendasid Seadust nii, et pidi armastatama oma ligimest — juudi rahvusest ligimest, mitte teisi.

16. Milline juutide komme tegi vandeandmise mõttetuks ja millise seisukoha võttis Jeesus?

¹⁶ Jeesus jätkas samal kombel: „Taas te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: sa ei tohi valet vanduda! . . . Aga mina ütlen teile: ärge üldse vanduge.” Sel ajal juudid kuritarvitasid vande andmist ja andsid vandeid paljude vähetähtsate asjade kohta, viimata neid täide. Aga Jeesus ütles: „Ärge üldse vanduge . . . vaid teie kõne olgu: jah, jah, või ei, ei [„teie jah tähendagu jah ja ei ei”, NW].” Tema seadus oli lihtne: rääkige kogu aeg tõtt, siis ei pea te kinnitama oma sõnu vandega. Säästke vanded elutähtsate asjade jaoks. — Matteuse 5:33—37; võrdle 23:16—22.