Lõpp ülemaailmsele vihkamisele
UMBES kaks tuhat aastat tagasi sattus üks vähemusrühmitus vihkamise märklauaks. Tertullianus räägib, milline suhtumine valitses Roomas algkristlastesse: „Kui taevas ei anna vihma, kui on maavärin, nälg või katk, tõuseb jalamaid kisa: ’Heitke kristlased lõvide ette!’ ”
Kuigi algkristlased olid vihaalused, seisid nad vastu kiusatusele maksta kätte selle ebaõigluse eest. Jeesus Kristus ütles oma kuulsas mäejutluses: „Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.” — Matteuse 5:43, 44.
Juutide suulise pärimuse järgi oli ’vaenlase vihkamine’ õige tegu. Jeesus aga ütles, et me ei pea armastama mitte ainult sõpra, vaid ka oma vaenlast. See on raske, kuid mitte võimatu. Vaenlase armastamine ei tähenda, et meile peaksid meeldima kõik tema toimimisviisid ja teod. Kreekakeelne sõna, mille leiame Matteuse jutustusest, tuleneb sõnast a·gaʹpe, mis käib põhimõtetega kooskõlas oleva armastuse kohta. Inimene, kes ilmutab a·gaʹpe’t ehk põhimõtetel rajanevat armastust, teeb head isegi vaenlasele, kes teda vihkab ning halvasti kohtleb. Miks? Sest sel viisil saab jäljendada Kristust ja võita vihkamist. Üks Piibli kreeka keele õpetlane märkis: „[A·gaʹpe] võimaldab meil saada võitu oma loomulikust kalduvusest vihastuda ja kibestuda.” Kuid kas see toimib ka tänapäeva vihkamist täis maailmas?
Tuleb tunnistada, et mitte kõik, kes väidavad end olevat kristlased, pole otsustanud järgida Kristuse eeskuju. Hiljutised julmused Ruandas said teoks rahvusrühmade liikmete käe läbi, kellest paljud tunnistavad end kristlasteks. Roomakatoliku nunn Pilar Díez Espelosín, kes on töötanud Ruandas 20 aastat, jutustas ühest ilmekast juhtumist. Tema kiriku juurde tuli üks mees, käes oda, mida ta ilmselt oli kasutanud. Nunn küsis tema käest: „Miks sa käid ringi ja tapad inimesi? Kas sa siis Kristusele sugugi ei mõtle?” Mees väitis, et mõtleb küll, marssis kirikusse, laskus põlvili ning hakkas innuga palvehelmeid lugema. Aga kui ta oli lõpetanud, läks ta minema, et jätkata tapmist. „See näitab, et me ei õpeta evangeeliumi õigesti,” möönis see nunn. Sellised negatiivsed näited aga ei tähenda, et Jeesuse sõnum on puudulik. Need, kes tegelevad tõelise kristlusega, suudavad vihkamise võita.
Vihkamise võitmine koonduslaagris
Max Liebster, kes on sünnilt juut, jäi natslikes tapatalgutes elama. Kuigi tema perekonnanimi tähendab tõlkes „armastatud”, on ta oma elus näinud vapustavalt palju vihkamist. Ta kirjeldab nüüd, mida ta õppis armastuse ja vihkamise kohta natslikul Saksamaal.
„Kasvasin üles 1930-ndatel aastatel Saksamaal Mannheimi linna lähedal. Hitler väitis, et kõik juudid on pururikkad liigkasuvõtjad, kes rõhuvad saksa rahvast. Kuid mu isa oli vaid tagasihoidlik kingsepp. Sellele vaatamata hakkasid naabrid natsi propaganda mõjul meisse vaenulikult suhtuma. Kui olin teismeline, määris üks külaelanik vägisi mu lauba seaverega kokku. See jäme solvang oli aga vaid eelmaik kõigest sellest, mis mind veel ees ootas. Aastal 1939 arreteeris gestaapo mind ning konfiskeeris kõik mu vara.
Jaanuarist 1940 kuni maini 1945 vaakusin elu ja surma vahel viies koonduslaagris: Sachsenhausenis, Neuengammes, Auschwitzis, Bunas ja Buchenwaldis. Minu isa, kes oli samuti Sachsenhausenisse saadetud, suri 1940. aasta kohutaval talvel. Kandsin ise ta surnukeha krematooriumisse, kus vedeles põletamist ootav laibahunnik. Laagrites suri minu lähedastest sugulastest ühtekokku kaheksa inimest.
Vangide hulgas olid kapod veelgi vihatumad kui SS-valvurid. Kapod olid vangid, kes tegid SS-iga koostööd ning olid seega teatud määral soosingus. Neile anti ülesandeks korraldada toidujagamist ning ka teiste vangide peksmist. Tihtipeale tegutsesid nad ülekohtuselt ja omavolitsedes. Arvan, et mul oli enam kui küllalt põhjust vihata nii SS-i kui kaposid, ometigi õppisin ma oma vangistuse ajal, et armastus on palju vägevam kui vihkamine.
Jehoova tunnistajatest vangide meelekindlus veenis mind, et nende usk toetub Pühakirjale — ning ka minust sai Jehoova tunnistaja. Ernst Wauer, tunnistaja, kellega kohtusin Neuengamme koonduslaagris, innustas mind arendama Kristuse meelsust. Piibel ütleb, et Jeesus oli selline, kes ’ei sõimanud vastu, kui teda sõimati, kes ei ähvardanud, kui ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, kes mõistab kohut õigesti’. (1. Peetruse 2:23) Püüdsin teha sedasama — jätta kättemaks Jumalale, kes on kõige Kohtumõistja.
Need laagriaastad õpetasid mulle, et sageli saadavad inimesed halbu asju korda teadmatusest. Sugugi mitte kõik SS-valvurid polnud halvad — üks neist päästis isegi mu elu. Ükskord kannatasin ägeda kõhulahtisuse käes ning olin liiga nõrk, et kõndida oma töökohalt tagasi laagrisse. Järgmisel päeval oleks pidanud mind saadetama Auschwitzi gaasikambrisse, kuid üks SS-valvur, kes oli pärit samast Saksamaa piirkonnast kust minagi, astus minu kaitseks välja. Ta organiseeris mind tööle SS-i kohvikusse, kus mul oli võimalus veidi puhata, kuni paranesin. Ühel päeval ta tunnistas mulle: ’Max, mul on tunne, justkui kihutaksin ma rongiga, mis on kaotanud juhitavuse. Kui ma hüppaksin maha, saaksin surma. Kui ma jääksin peale, sõidaksin end sodiks!’
Need inimesed vajasid armastust niisama palju kui minagi. Tegelikult aitas mul selles armetus olukorras ning igapäevase hukkamisohu juures vastu pidada just armastus ja kaastunne ning usk Jumalasse. Ma ei saa küll öelda, et pääsesin täiesti tervena, kuid minu hingehaavad olid siiski minimaalsed.”
See südamesoojus ja lahkus, mida Maxist veel nüüdki, 50 aastat hiljem õhkub, on ilmekas tõend tema sõnade õigsuse kohta. Maxi juhtum pole ainus. Tal oli kindel põhjus saada vihkamisest võitu: ta tahtis jäljendada Kristust. Ka teised, kelle elu on juhtinud Pühakiri, on toiminud samal viisil. Simone, Jehoova tunnistaja Prantsusmaalt, selgitab, kuidas tema õppis, mida omakasupüüdmatu armastus tegelikult tähendab.
„Minu ema Emma, kes sai Jehoova tunnistajaks mõni aeg enne Teise maailmasõja algust, õpetas mulle, et inimesed teevad tihtipeale kurja seepärast, et nad nad ei teagi midagi paremat. Ta selgitas, et kui ka meie neid vihkame, pole me tõelised kristlased, kuna Jeesus on öelnud, et me peame armastama oma vaenlasi ja palvetama nende eest, kes meid taga kiusavad. — Matteuse 5:44.
Mulle meenub üks äärmiselt raske olukord, mis pani selle veendumuse proovile. Natsi okupatsiooni ajal Prantsusmaal sai ema meie majanaabri pärast palju kannatada. Naaber andis mu ema gestaapole üles ja selle tagajärjel pidi ema viibima kaks aastat Saksa koonduslaagrites, kus ta oleks peaaegu elu kaotanud. Peale sõda tahtis Prantsuse politsei, et ema kirjutaks alla paberile, kus süüdistati seda naist kui sakslaste kaastöölist. Kuid mu ema keeldus seda tegemast, öeldes, et ’Jumal on Kohtumõistja ning Tema tasub hea ja kurja eest’. Mõned aastad hiljem avastati selsamal naabril surmaga lõppev vähkkasvaja. Selle asemel et tema õnnetuse üle kahjurõõmu tunda, kulus mu emal palju tunde, et teha tema elu viimased kuud nii kergeks kui võimalik. Ma ei unusta kunagi seda armastuse võidutsemist viha üle.”
Need kaks näidet annavad hea pildi sellest, kui suur jõud on põhimõtetel rajaneval armastusel, võrreldes ülekohtuga. Kuid Piiblis öeldakse, et on „aeg armastada ja aeg vihata”. (Koguja 3:1, 8) Kuidas nii?
Aeg vihata
Jumal ei mõista vihkamist tervikuna hukka. Jeesuse Kristuse kohta öeldakse Piiblis: „Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut.” (Heebrealastele 1:9) Kuid on vahe, kas vihatakse seda, mis on vale, või inimest, kes teeb seda, mis on vale.
Jeesus jättis eeskuju selles, milline on õige tasakaal armastuse ja viha vahel. Ta vihkas silmakirjalikkust, kuid püüdis aidata silmakirjalikel inimestel muuta oma mõtteviisi. (Matteuse 23:27, 28; Luuka 7:36—50) Ta mõistis hukka vägivalla, kuid palvetas nende eest, kes teda hukkasid. (Matteuse 26:52; Luuka 23:34) Ja kuigi maailm vihkas teda ilma põhjuseta, loovutas ta oma elu, selleks et maailm saaks elu. (Johannese 6:33, 51; 15:18, 25) Ta andis meile täiusliku eeskuju selles, milline on põhimõtetel rajanev armastus ja jumalik viha.
Ülekohus võib äratada meis õiglast meelepaha, nagu see oli ka Jeesuse puhul. (Luuka 19:45, 46) Kuid kristlastel pole siiski õigust ise kätte maksta. „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga,” andis Paulus Rooma kristlastele nõu. „Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega. Ärge makske ise kätte . . . Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!” (Roomlastele 12:17—21) Kui me keeldume haudumast viha või kätte maksmast kurja eest, saavutab armastus võidu.
Maailm, kus pole vihkamist
Selleks, et kogu maailmast kaoks vihkamine, peavad miljonite inimeste sissejuurdunud hoiakud muutuma. Kuidas seda saavutada? Professor Ervin Staub annab järgmise soovituse: „Me hindame madalalt neid, kellele me teeme halba, ning kõrgelt neid, keda aitame. Kui me hakkame kõrgemalt hindama inimesi, keda aitame, ning kogeme rahuldust, mis tuleneb aitamisest, siis näeme ka, et oleme hoolitsevamad ja abivalmimad. Meie üheks eesmärgiks peaks olema luua ühiskondi, kus teiste aitamises osaletakse võimalikult laialdaselt.” — The Roots of Evil („Kurjuse juured”).
Teiste sõnadega, vihkamise kõrvaldamine nõuab sellise ühiskonna loomist, kus inimesed õpivad üksteist aidates armastama ning kus nad unustavad vaenulikkuse, mis on põhjustatud eelarvamustest, natsionalismist, rassismist ja hõimupatriotismist. Kas on olemas sellist ühiskonda? Mõtle näitele ühest mehest, kes koges vihkamist Hiina kultuurirevolutsiooni ajal.
„Kui kultuurirevolutsioon algas, õpetati meile, et ’klassivõitluses’ pole ruumi kompromissile. Valitsevaks suunaks sai vihkamine. Hakkasin punavalvuriks ning asusin kõikjalt — isegi omaenda perekonna keskelt — ’klassivaenlasi’ otsima. Kuigi olin tol korral kõigest teismeline, võtsin osa kodude läbiotsimistest eesmärgiga leida tõendeid ’reaktsioonilistest kalduvustest’. Juhatasin ka üht avalikku koosolekut, kus mõisteti hukka üks ’kontrrevolutsionäär’. Mõnikord oli selliste süüdistuste aluseks loomulikult rohkem isiklik vaen kui poliitilised kaalutlused.
Nägin, kuidas paljudele inimestele — nii vanadele kui noortele, nii meestele kui naistele — sai osaks füüsiline karistus, mis muutus kord-korralt julmemaks. Üht minu kooliõpetajat — head inimest — näidati tänaval kõigile kui kurjategijat. Kaks kuud hiljem leiti Suzhou jõest surnuna üks teine minu kooli väga lugupeetud õpetaja, ning mu inglise keele õpetajat sunniti end üles pooma. Olin šokeeritud ja segaduses. Need olid ju hea südamega inimesed. Oli täiesti väär neid niiviisi kohelda! Niisiis katkestasin kõik oma sidemed punavalvuritega.
Ma ei arva, et see vihkamisperiood, millesse terve Hiina kisti, oli ainuke omataoliste hulgas. Käesolev sajand on olnud väga paljude vihapursete tunnistajaks. Olen siiski veendumusel, et armastus võib võita vihkamise. Olen seda oma silmaga näinud. Kui hakkasin läbi käima Jehoova tunnistajatega, avaldas mulle muljet nende võltsimatu armastus, mida nad eri rassidest ja eri taustaga inimeste vastu osutasid. Ootan igatsusega aega, mil Piibli tõotuse kohaselt on kõik inimesed õppinud üksteist armastama.”
Jah, Jehoova tunnistajate rahvusvaheline vennaskond on elav tõend sellest, et vihkamist on võimalik kõrvaldada. Ükskõik milline taust tunnistajatel ka poleks, püüavad nad asendada eelarvamused vastastikuse austusega ning pühkida minema väikseimadki hõimupatriotismi, rassismi või natsionalismi jäljed. Üks nende edu aluseid on kindel otsus jäljendada põhimõtetest juhinduva armastuse osutamises Jeesust Kristust. Teiseks aluseks on ootus, et Jumala Kuningriik teeb lõpu kogu ebaõiglusele, mille all nad ehk kannatavad.
Ainult Jumala Kuningriigi kaudu on võimalik saavutada maailm, kus pole vihkamist, maailm, kus pole isegi kurjust, mida vihata. See taevane valitsus, mida Piiblis kirjeldatakse kui „uusi taevaid”, tagab ilma ebaõigluseta maailma olemasolu. See valitseb „uue maa” ehk uue inimühiskonna üle, kus inimesed on õpetatud üksteist armastama. (2. Peetruse 3:13; Jesaja 54:13) See õpetustöö on juba käimas, nagu seda tõestavad meile Maxi, Simone’i ja paljude teiste kogemused. See on eelmaik ülemaailmsest programmist, mille käigus kõrvaldatakse vihkamine ning selle põhjused.
Jehoova kirjeldab prohvet Jesaja sõnade kaudu selle tulemust: „Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Jehoova tundmist — otsekui veed katavad merepõhja!” (Jesaja 11:9) Jumal ise teeb lõpu vihkamisele. Siis on tõesti aeg armastada.
[Pildid lk 7]
Natsid tätoveerisid Max Liebsteri vasakule käsivarrele vanginumbri
[Pilt lk 8]
Vihkamine on peagi minevikuhõlma vajunud