Säilitagem neil viimseil päevil ühtsus
„Käituge .. evangeeliumi vääriliselt .., [nii] et te püsite ühes vaimus ja ühel meelel .. võitlete evangeeliumi usu eest.” (FILIPLASTELE 1:27)
1. Milline kontrast on Jehoova tunnistajate ja maailma vahel?
KÄES on „viimsed päevad”. Pole kahtlustki, et saabunud on „rasked ajad” (2. Timoteosele 3:1—5). Sel „lõpuajal”, millega kaasneb rahutus inimühiskonnas, pakuvad Jehoova tunnistajad sellele oma rahu ja ühtsusega teravat kontrasti (Taaniel 12:4). Kuid igalt inimeselt, kes kuulub Jehoova kummardajate ülemaailmsesse perre, oodatakse, et ta selle ühtsuse säilitamise nimel tõsiseid pingutusi teeks.
2. Mida ütles Paulus ühtsuse säilitamise kohta ja millist küsimust me hakkame arutama?
2 Apostel Paulus manitses kaaskristlasi säilitama ühtsust. Ta kirjutas: „Käituge Kristuse evangeeliumi vääriliselt, et ma, olgu tulles ja teid nähes või tulemata jäädes, kuuleksin teist, et te püsite ühes vaimus ja ühel meelel minuga võitlete evangeeliumi usu eest ega lase endid heidutada mitte millestki vastaste poolt. See on neile hukatuse, teile aga pääste tähiseks, ja nimelt Jumalalt” (Filiplastele 1:27, 28). Pauluse sõnad osutavad selgelt sellele, et kristlastena tuleb meil koostööd teha. Mis siis aitab meil säilitada kristlikku ühtsust neil pingelistel aegadel?
Allugem Jumala tahtele
3. Millal ja kuidas said esimestest ümberlõikamata paganatest Kristuse järelkäijad?
3 Üks ühtsuse säilitamise teid on see, et me allume kõigil aegadel Jumala tahtele. Selleks on meil ehk tarvis kohandada oma mõtteviisi. Mõelgem Jeesuse Kristuse esimestele juutidest jüngritele. Kui apostel Peetrus aastal 36 m.a.j. ümberlõikamata paganatele esmakordselt kuulutas, valas Jumal neile teistest rahvastest pärit inimestele välja püha vaimu ning nad ristiti (Apostlite tegude 10. peatükk). Seni olid Jeesuse Kristuse järelkäijateks saanud vaid juudid, judaismi vastu võtnud proselüüdid ja samaarlased (Apostlite teod 8:4—8, 26—38).
4. Mida ütles Peetrus, kui ta oli selgitanud, mis oli seoses Korneeliusega aset leidnud, ja milliseks katseks oli see juutidest Jeesuse jüngritele?
4 Kui apostlid ja teised Jeruusalemma vennad Korneeliuse ning teiste paganate usulepöördumisest teada olid saanud, kuulasid nad huviga Peetruse ettekannet. Selgitanud, mis seoses Korneeliuse ja teiste usklike paganatega aset oli leidnud, ütles apostel lõpuks järgmised sõnad: „Kui nüüd Jumal neile [nendele usklikele paganatele] on andnud sama [püha vaimu] anni kui meilegi [juutidele], kes usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes siis olin mina, et oleksin võinud Jumalat keelata?” (Apostlite teod 11:1—17). See oli Jeesuse Kristuse juutidest järelkäijatele katseks. Kas nad alluvad Jumala tahtele ja võtavad usklikke paganaid vastu kui oma kaaskummardajaid? Või kas on ohus Jehoova maiste sulaste ühtsus?
5. Kuidas reageerisid apostlid ja teised vennad tõsiasjale, et Jumal oli andnud paganaile meeleparanduse, ning mida me võime sellisest hoiakust õppida?
5 Jutustuses öeldakse: „Kui nad [apostlid ja teised vennad] seda kuulsid, jäid nad vait ja andsid Jumalale au, öeldes: ’Siis on Jumal ka paganaile andnud meeleparanduse eluks!’ ” (Apostlite teod 11:18). Selline hoiak aitas säilitada ja edendada Jeesuse järelkäijate ühtsust. Vaid lühikese aja jooksul edenes kuulutustöö paganate ehk teistest rahvastest inimeste seas ning taolise tegevuse peal lasus Jehoova õnnistus. Ka meie peaksime vajaduse korral olema valmis koostööd tegema, kui asi puudutab uue koguduse asutamist või kui Jumala püha vaimu juhatusel tehakse mingi teokraatlik ümberkorraldus. See, et me kogu südamest koostööd teeme, meeldib Jehoovale ning aitab meil säilitada neil viimseil päevil ühtsust.
Kiindugem tõesse
6. Milline mõju on tõel Jehoova kummardajate ühtsusele?
6 Meie, kes me kuulume Jehoova kummardajate perre, säilitame ühtsuse, sest me kõik oleme „Jumala poolt õpetatud” ning hoiame kindlalt kinni tema ilmutatud tõest (Johannese 6:45; Laul 43:3). Kuna meie õpetused põhinevad Jumala Sõnal, siis kõik me kõneleme kooskõlaliselt. Me võtame rõõmuga vastu vaimse toidu, mille Jehoova teeb oma „ustava ja mõistliku orja” vahendusel kättesaadavaks (Matteuse 24:45—47, NW). Selline ühtlane õpetusviis aitab meil kogu maailmas ühtsust säilitada.
7. Mida me peaksime tegema ja mida me ei tohiks teha, kui meil isiklikult on raske mingist konkreetsest mõttest aru saada?
7 Mida teha siis, kui meil isiklikult on raske mingist konkreetsest mõttest aru saada või seda vastu võtta? Me peaksime tarkust paluma ning asja Pühakirjast ja kristlikest väljaannetest uurima (Õpetussõnad 2:4, 5; Jakoobuse 1:5—8). Abiks võiks olla arutelu kogudusevanemaga. Kui mõttest ikka veel aru ei saada, oleks ehk kõige parem asi sinnapaika jätta. Ehk avaldatakse selle teema kohta lisateavet, misjärel me hakkame sellest sügavamalt aru saama. Kuid oleks väär püüda teisi koguduseliikmeid veenda meie lahkarvamusega nõustuma. See külvaks lahkhelisid ega aitaks säilitada ühtsust. Kuivõrd parem on ikka ’tões käia’ ning ka teisi seda tegema ergutada! (3. Johannese 4.)
8. Milline on kohane hoiak tõe suhtes?
8 Esimesel sajandil ütles Paulus: „Nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud” (1. Korintlastele 13:12). Kuigi algkristlased ei mõistnud kõiki üksikasju, jäid nad ühtseks. Praegu saame Jehoova eesmärgist ja tema tõesõnast palju paremini aru. Seepärast olgem tänulikud tõe eest, mille oleme saanud ’ustava orja’ vahendusel. Ning olgem tänulikud, et Jehoova on meid oma organisatsiooni kaudu juhatanud. Kuigi meie teadmised pole olnud alati samal tasemel, ei ole me olnud vaimselt näljas ega janus. Selle asemel on meie Karjane Jehoova meid ühtsena hoidnud ja meie eest hästi hoolitsenud (Laul 23:1—3).
Kasutagem keelt õigesti!
9. Kuidas saab keelt kasutada ühtsuse edendamiseks?
9 Keele kasutamine teiste julgustamiseks on tähtis ühtsuse ja vendlusvaimu edendamise moodus. Juhtiva kogu poolt esimesel sajandil läkitatud kiri, mis lahendas ümberlõikamise küsimuse, oli julgustuse allikaks. Kui paganatest jüngrid Antiookias olid selle läbi lugenud, „said nad rõõmsaks selle troostist”. Jeruusalemmast kirja viima läkitatud Juudas ja Siilas „manitsesid [„julgustasid”, UT] vendi mitme sõnaga ja kinnitasid neid”. Kahtlemata julgustas ja kinnitas kaasusklikke Antiookiast ka Pauluse ja Barnabase kohalolek (Apostlite teod 15:1—3, 23—32). Peaaegu sama saame teha ka meie, kui koguneme kristlikeks koosolekuteks ning ’õhutame üksteist’ oma kohaloleku ja ülesehitavate kommentaaridega (Heebrealastele 10:24, 25).
10. Mida on ehk tarvis ühtsuse säilitamise nimel teha, kui tegemist on teotamisega?
10 Kuid keele väärkasutamine võib ohustada meie ühtsust. „Keel [on] pisuke liige ja kiitleb suurist asjust,” kirjutas jünger Jakoobus. „Vaata, kui pisuke tuli süütab suure metsa!” (Jakoobuse 3:5). Jehoova vihkab neid, kes tõstavad riidu (Õpetussõnad 6:16—19). Sedalaadi kõnelus võib põhjustada lahknemist. Mida siis ette võtta, kui kedagi teotatakse, see tähendab, kui ta külvatakse üle sõimuga või kui temast kõneldakse midagi, mis tema au haavab? Kogudusevanemad püüavad eksinut aidata. Kuid teotaja, kes oma tegu ei kahetse, tuleks kogudusest välja heita, nii et säiliks koguduse rahu, kord ja ühtsus. Kirjutas ju Pauluski: „Teie ärge suhelge säherdusega, keda nimetatakse vennaks ja kes on .. sõimleja .. Niisugusega ärge ühes söögegi!” (1. Korintlastele 5:11, UT).
11. Miks on alandlikkus tähtis, kui oleme öelnud midagi, mis on põhjustanud meie ja kaaskristlase vahel pingeid?
11 Keele talitsemine aitab meil säilitada ühtsust (Jakoobuse 3:10—18). Kuid oletagem, et miski meie poolt öeldu on põhjustanud meie ja kaaskristlase vahel pingeid. Kas poleks meil kohane osutada initsiatiivi ning sobitada vennaga rahu, ja kui vaja, siis vabandada? (Matteuse 5:23, 24.) Tõsi küll, see nõuab alandlikkust, kuid Peetrus kirjutas: „Riietuge kõik alandlikkusega üksteise vastu; sest ’Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu!’ ” (1. Peetruse 5:5). Alandlikkus ajendab meid ’otsima rahu’ oma vendadega, tunnistama oma vigu ja kohaselt vabandama. See aitab säilitada Jehoova pere ühtsust (1. Peetruse 3:10, 11).
12. Kuidas me võime kasutada keelt Jehoova rahva ühtsuse edendamiseks ja säilitamiseks?
12 Me võime edendada Jehoova organisatsiooni liikmete vahelist perekonnavaimu, kui kasutame oma keelt õigesti. Kuna Paulus seda tegi, võis ta tessalooniklastele meelde tuletada: „Te .. teate, kuidas me igaüht teie seast otsekui isa oma lapsi õhutasime ja julgustasime, teid manitsedes elama nõnda, kuidas kohus on Jumala ees” (1. Tessalooniklastele 2:11, 12). Paulus, kes oli selles suhtes andnud head eeskuju, võis õhutada kaaskristlasi ’lohutama pelglikke’ (1. Tessalooniklastele 5:14, UT). Mõelda vaid, kui palju head me võime korda saata, kasutades keelt teiste lohutamiseks, julgustamiseks ja ülesehitamiseks. Tõepoolest, „sõna õigel ajal — küll see on hea”! (Õpetussõnad 15:23.) Pealegi aitab selline kõne edendada ja säilitada Jehoova rahva ühtsust.
Andkem andeks!
13. Miks me peaksime andeks andma?
13 Kui me tahame säilitada kristlikku ühtsust, on oluliselt tähtis andestada solvajale, kes on palunud vabandust. Aga kui tihti me peaksime andestama? Jeesus ütles Peetrusele: „Mitte seitse korda, vaid seitsekümmend korda seitse korda!” (Matteuse 18:22). Me tegutseme enese kahjuks, kui me ei anna andeks. Kuidas nii? Vaenulikkus ja vimmapidamine röövib meilt ju meelerahu. Ja kui saame tuntuks selle poolest, et oleme halastamatud ega anna andeks, võime põhjustada seda, et teised meist eemalduvad (Õpetussõnad 11:17, NW). Vimmapidamine ei meeldi Jumalale ning võib viia hirmsa patuni (3. Moosese 19:18). Tuletagem meelde, et Ristija Johannesel raiuti pea otsast salasepitsuse tõttu, mille taga oli õel Heroodias, kes „kandis ta peale viha” (Markuse 6:19—28).
14. a) Mida õpetab meile tekst Matteuse 6:14, 15 andestamise kohta? b) Kas me peame alati ootama, et inimene vabandaks, enne kui me talle andestame?
14 Jeesuse eeskujupalves on järgmised sõnad: „Anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kellel on meiega võlgu” (Luuka 11:4). Kui me ei anna andeks, valitseb oht, et ühel päeval ei andesta ka Jehoova Jumal enam meie patte, sest Jeesus ütles: „Kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks” (Matteuse 6:14, 15). Niisiis, kui tahame tõepoolest anda oma osa ühtsuse säilitamisse Jehoova kummardajate peres, siis anname andeks ning ehk lihtsalt unustame solvangu, mis võis tuleneda mõtlematusest ega olnud mingil moel kuritahtlik. Paulus ütles: ’Sallige üksteist ja andke andeks üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus [„Jehoova”, NW] teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie’ (Koloslastele 3:13). Kui anname andeks, aitame säilitada Jehoova organisatsiooni kallihinnalist ühtsust.
Ühtsus ja isiklikud otsused
15. Mis aitab Jehoova rahva liikmetel säilitada ühtsust ka siis, kui nad langetavad isiklikke otsuseid?
15 Jumal on andnud meile tahtevabaduse koos eesõiguse ja kohustusega langetada isiklikke otsuseid (5. Moosese 30:19, 20; Galaatlastele 6:5). Kuid me saame ikkagi säilitada oma ühtsuse, sest me kuuletume Piibli käskudele ja põhimõtetele. Me arvestame nendega, kui langetame isiklikke otsuseid (Apostlite teod 5:29; 1. Johannese 5:3). Oletagem, et kerkib erapooletust puudutav küsimus. Me võime teha teadliku isikliku otsuse, pidades meeles, et me „ei ole maailmast” ning et oleme ’tagunud oma mõõgad sahkadeks’ (Johannese 17:16; Jesaja 2:2—4). Samuti siis, kui meil tuleb langetada isiklik otsus seoses oma suhetega riigiga, arvestame sellega, mida ütleb Piibel andmisest „Jumalale, mis kuulub Jumalale”, samal ajal kui allume ilmalikes asjus „valitsemas olevaile ülemustele” (Luuka 20:25; Roomlastele 13:1—7; Tiitusele 3:1, 2). Jah, see, et me arvestame isiklike otsuste tegemisel Piibli seaduste ja põhimõtetega, aitab meil säilitada kristlikku ühtsust.
16. Kuidas me võime aidata säilitada ühtsust, langetades otsuseid, mille kohta Pühakiri otseselt ei ütle, kas need on õiged või valed? Too näide.
16 Me võime aidata säilitada kristlikku ühtsust ka siis, kui langetame otsuse, mis on täiesti isiklik ja mille kohta Pühakiri otseselt ei ütle, kas see on õige või vale. Kuidas siis? Ilmutades armastavat hoolt nende vastu, keda meie otsus võiks puudutada. Toome näite. Muistses Korintoses kerkis koguduses küsimus ebajumalate ohvriliha kohta. Kristlane muidugi mõista ei osale ebajumalakummardamisega seotud kombetalitustel. Kuid polnud patt süüa sedasorti järelejäänud liha, millest veri oli korralikult välja lastud ja mida turul müüdi (Apostlite teod 15:28, 29; 1. Korintlastele 10:25). Kuid ikkagi häiris sellise liha söömine mõnede kristlaste südametunnistust. Seepärast kutsus Paulus teisi kristlasi üles mitte panema neid komistama. Tegelikult kirjutas ta: „Kui roog mu venda pahandab, siis ma ei söö iialgi enam liha, et ma oma venda ei pahandaks!” (1. Korintlastele 8:13). Niisiis, kuigi asjaga pole seotud ühtki Piibli seadust või põhimõtet, kui armastav on siiski arvestada teistega isiklike otsuste langetamisel, mis võiksid mõjutada Jumala pere ühtsust!
17. Mida oleks hea teha, kui meil tuleb langetada isiklikke otsuseid?
17 Kui me pole kindlad, kuidas toimida, on tark teha selline otsus, mis jätab meile puhta südametunnistuse, ning teised peaksid meie otsusest lugu pidama (Roomlastele 14:10—12). Juhul kui meil tuleb langetada isiklik otsus, peaksime muidugi palve kaudu otsima Jehoovalt juhatust. Võime lauliku kombel täie usaldusega palvetada: „Pööra oma kõrv mu poole .. Sest sina oled mu kalju ja mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind!” (Laul 31:3, 4).
Säilitagem alati kristlik ühtsus
18. Kuidas tõi Paulus kujukalt esile kristliku koguduse ühtsuse?
18 Toomaks kujukalt esile kristliku koguduse ühtsust, rääkis Paulus 1. Korintlastele 12. peatükis inimese kehast. Ta rõhutas iga kehaliikme vastastikust sõltuvust ja tähtsust. „Kui kõik need oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu?” küsis Paulus. „Nüüd aga ongi palju liikmeid, aga üks ihu! Silm ei või öelda käele: ’Mulle ei ole sind tarvis’ Või jälle pea jalgadele: ’Mulle ei ole teid tarvis!’ ” (1. Korintlastele 12:19—21). Samuti ei täida meie, kes me kuulume Jehoova kummardajate perre, sugugi mitte ühesuguseid ülesandeid. Kuid me oleme ometi ühtsed ning vajame üksteist.
19. Kuidas me võime Jumala vaimsest hoolitsusest kasu saada ja mida ütles selle kohta üks eakas vend?
19 Nii nagu keha vajab toitu, hoolitsust ja juhatust, vajame ka meie vaimset hoolitsust, mida Jumal oma Sõna, vaimu ja organisatsiooni kaudu pakub. Et sellest hoolitsusest kasu saada, peame kuuluma Jehoova maisesse perre. Üks palju aastaid Jumalat teeninud vend kirjutas: „Olen nii tänulik, et olen elanud Jehoova eesmärke tundes juba neil algusaegadel vahetult enne aastat 1914, mil kaugeltki kõik polnud nii selge, .. kuni praeguse ajani, mil tõde särab otsekui keskpäevapäike. Kui on midagi, mis on mulle kõige tähtsam olnud, siis on see Jehoova nähtava organisatsiooni juures püsimine. Varased kogemused õpetasid mulle, kui ekslik on toetuda inimeste arutlustele. Kui olin kord juba sellele järeldusele jõudnud, tegin kindla otsuse jääda ustava organisatsiooni juurde. Kuidas muidu võiks saada Jehoova heakskiidu ja õnnistuse osaliseks?”
20. Mida meie kui Jehoova rahva liikmed peaksime olema otsustanud oma ühtsuse suhtes teha?
20 Jehoova on kutsunud oma rahva maailma pimedusest ja lahkmeelsusest välja (1. Peetruse 2:9). Ta on toonud meid endaga ja meie kaasusklikega õnnistatud ühtsusesse. See ühtsus valitseb ka uues asjadesüsteemis, mis on juba nii lähedal. Niisiis, ’riietugem armastusega’ ka edaspidi ning tehkem kõik, mida suudame, et oma kallihinnalist ühtsust neil raskeil viimseil päevil edendada ja säilitada (Koloslastele 3:14, NW).
Kuidas sa vastaksid?
◻ Miks aitab see, et me täidame Jumala tahet ning oleme kiindunud tõesse, säilitada ühtsust?
◻ Kuidas on ühtsus seotud keele õige kasutamisega?
◻ Mida hõlmab andestamine?
◻ Kuidas me saame säilitada ühtsuse, kui langetame isiklikke otsuseid?
◻ Miks tuleks säilitada kristlik ühtsus?
[Pilt lk 16]
Just nõnda nagu see karjane hoiab oma karja koos, hoiab Jehoova oma rahvast ühtsena
[Pildid lk 18]
Me aitame edendada ühtsust, kui me, olles kedagi solvanud, palume alandlikult vabandust