Kas kõik religioonid viivad ühe ja sama Jumala juurde?
„Mul on omad uskumused ja ma ei kavatse neid muuta. Pealegi pole sel mingit tähtsust, millisesse religiooni kuuluda, sest kõik usud viivad ju ühe ja sama Jumala juurde.”
KAS ka sina oled kunagi kellegi suust sarnaseid mõtteid kuulnud? Paljud inimesed arvavad, et kõik religioonid aitavad leida Jumalat ning mõista elu mõtet. Samasugune käibetõde on ka see, et igas usus on midagi head ja halba; et ühelgi religioonil ei saa olla tõe monopoli ning et ükski usuorganisatsioon ei või õigusega väita, et just tema näitab teed Jumala juurde.
Säärased arvamused on tänapäeva nii-öelda tolerantses ja pluralistlikus ühiskonnas laialt levinud. Teistmoodi arvajaid peetakse sageli kitsarinnaliseks, isegi fanaatiliseks. Ent mida arvad sina? Kas kõik religioonid viivad lõppkokkuvõttes ühe ja sama Jumala juurde? Kas on vahet, millisesse usku kuuluda?
Kas uskudel on vahet?
Ühe entsüklopeedia sõnul on praegu maailmas 9900 religiooni, millest mõned on laiaulatuslikult kanda kinnitanud ning leidnud miljoneid toetajaid. Hinnangute kohaselt kuulub koguni 70 protsenti maailma elanikkonnast viide suuremasse religiooni: budismi, hinduismi, islamiusku, judaismi ja ristiusku. Ent kui kõik religioonid viivad tõesti ühe ja sama Jumala juurde, oleks ju ootuspärane, et neil viiel usul on palju ühist nii õpetuslikes küsimustes kui ka ettekujutuses Jumalast ja tema eesmärgist. Kuid millest kõnelevad faktid?
Roomakatoliku usu teoloog Hans Küng ütleb, et suuremad religioonid on tõepoolest enam-vähem ühel arvamusel selles osas, kuidas inimesed peaksid üksteist kohtlema. Näiteks enamik religioone mõistab hukka tapmise, valetamise, varastamise, verepilastuse, õpetab lapsi austama oma vanemaid ning vanemaid armastama oma lapsi. Kuid muudes küsimustes, eriti selles, mis puudutab Jumala olemust, erinevad nende religioonide tõekspidamised kardinaalselt.
Hindud näiteks kummardavad tervet müriaadi jumalusi, budistid pole aga isikulise Jumala olemasolus üleüldse kindlad. Islamiusk kummardab ainujumalat. Samuti ristiusukirikud, kuigi suurem osa neist tunnistab ka kolmainsust. Kuid isegi ristiusukirikute endi seas ei valitse ühtsust. Katoliiklased näiteks kummardavad Jeesuse ema Maarjat, protestandid aga mitte. Kui katoliiklastele on sündimuskontroll üldiselt keelatud, siis enamikule protestantidest mitte. Ning homoseksuaalsuse küsimuses ei suuda protestandid ka mitte omavahel kokku leppida.
Kas on seega loogiline arvata, et religioonid, kelle tõekspidamised on nii erinevad, teenivad tõepoolest üht ja sama Jumalat? Vaevalt küll. Pigemini valitseb maailmas segadus, kes on Jumal ja mida ta üldse oma teenijatelt ootab.
Kas religioonid ühendavad või lahutavad?
Kui kõik usud viivad ühe ja sama Jumala juurde, siis peaksid ju kõik nad püüdma ühendada inimkonda rahu poole pürgima. Kas see on aga nii? Ajalugu näitab, et inimkonna ühendamise asemel on religioon inimesi lahutanud ning tekitanud hoopis vihavaenu. Vaadelgem mõnda näidet.
11. kuni 13. sajandini toimusid ristiusumaailma ja islamimaailma vahel ristisõjad. 17. sajandil leidis Euroopas protestantide ja katoliiklaste vahel aset Kolmekümneaastane sõda. Aastal 1947, mil India saavutas sõltumatuse Suurbritanniast, tormasid sealsed hindud ja muslimid üksteise kõri kallale. Ja lähiminevikust on meile teada katoliiklaste ja protestantide konfliktid Põhja-Iirimaal. Lähis-Idas käärib aga juutide ja muslimite vahel seniajani vihavaen. Kõige markantsem näide on vast Teine maailmasõda, millest võtsid osa kõigi viie suurema religiooni liikmed ning kus vastaspooltel sõdisid isegi ühe ja sama religiooni esindajad.
Järeldust sellest kõigest teha pole kahtlemata raske. Maailma religioonid pole toonud rahu ja ühtsust ega viinud inimesi ühe ja sama Jumala juurde. Vastupidi, need on inimesi lahutanud ning loonud segadusttekitava pildi Jumalast ja sellest, kuidas teda teenida. Seega igaüks, kes soovib leida teed tõelise Jumala juurde, peab hoolega valima, millist teeotsa pidi astuma hakata. Just seda soovitab teha ka üks vanimaid teadaolevaid usuraamatuid – Piibel.
Vali, keda teenida
Piibel näitab selgelt, et õige tee leidmine Jumala juurde nõuab hoolikat mõtisklemist ja teadliku valiku tegemist. Näiteks ütles muistse aja jumalateenija Joosua Iisraeli rahvale: „Valige endile täna, keda te tahate teenida: kas neid jumalaid, keda teie vanemad teenisid teispool jõge, või emorlaste jumalaid, kelle maal te elate? Aga mina ja mu pere, meie teenime Jehoovat!” Aastaid hiljem õhutas prohvet Eelija iisraellasi samasugust valikut tegema, öeldes: „Kui kaua te lonkate kahe karguga? Kui Jehoova on Jumal, siis käige tema järel; aga kui Baal [Kaanani jumal] on see, siis käige tema järel!” (Joosua 24:15, 16; 1. Kuningate 18:21).
Need ja teised piiblitekstid näitavad ühemõtteliselt, et inimesed, kes tahtsid teenida tõelist Jumalat, pidid tegema teadliku valiku. Sama lugu on ka tänapäeval. Kui me tahame teenida tõelist Jumalat, peame ka meie tegema õige valiku. Mis aga aitab meil sellist otsust langetada? Kuidas teha vahet, milline on õige religioon, milline mitte?
Õigeid jumalateenijaid tuntakse nende viljast
Jeesus Kristus andis teada, mille järgi saab vahet teha neil, kes teenivad Jumalat õigel ja kes valel viisil, öeldes: „Ega viinamarju nopita kibuvitstest või viigimarju ohakatest? Nõnda iga hea puu kannab head vilja, aga halb puu kannab halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. ... Nõnda siis nende viljast te tunnete nad ära.” Seega tuntakse õigeid jumalateenijaid ära nende viljast ehk tegudest. Millised on aga viljad, mida jumalateenijad peavad kandma? (Matteuse 7:16–20.)
Esiteks seob õigeid jumalateenijaid armastus. Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” Tõeliste jumalateenijate vaheline armastus peab nii selgelt näha olema, et seda panevad tähele ka kõrvalseisjad (Johannese 13:34, 35).
Sel põhjusel on mõeldamatu, et tõelised kristlased võtaksid kätte relva ning sõdiksid üksteise vastu. Kas kirikuliikmed peavad sellest normist kinni? Teise maailmasõja ajal olid Jehoova tunnistajad ainuke suurem usurühmitis, kes tagajärgedest hoolimata keeldus sõjategevust toetamast. Saksamaa Hannoveri protestandi kiriku endine piiskop Hanns Lilje kirjutas Jehoova tunnistajate kohta: „Nemad võivad õigusega väita, et on Kolmandas Reichis ainus suurem rühmitis, kes on südametunnistuse pärast sõjategevusest keeldunud.” Selle sõja ajal olid Jehoova tunnistajad paljudes maades valmis pigem tagakiusamist taluma, kui sõjategevust edendama või toetama.
Mille järgi on veel võimalik Jeesuse tõelisi järelkäijaid ära tunda? Jeesus alustas meieisapalvet sõnadega: „Meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi; sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.” Jeesus mainis selles palves kõigepealt Jumala nime Jehoova pühitsemist. Ta palus, et Jehoova tahe täituks maa peal Tema Kuningriigi kaudu. Milline usk teeb teatavaks Jehoova nime ja kuulutab, et Jumala Kuningriik on ainus valitsus, mis toob maa peale rahu? Jehoova tunnistajad kuulutavad head sõnumit Jumala Kuningriigist 236 maal ja territooriumil ning levitavad piiblilist kirjandust rohkem kui 470 keeles (Matteuse 6:9, 10).
Lisaks jäljendavad Jehoova tunnistajad Jeesuse eeskuju ka selles, et ei sekku poliitilistesse ja sotsiaalsetesse tüliküsimustesse. „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast,” ütles Jeesus oma jüngrite kohta. Lisaks aktsepteerivad Jehoova tunnistajad Piiblit kui Jumala Sõna ning on veendunud, et „kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud” (Johannese 17:14, 17; 2. Timoteosele 3:16, 17).
Õige usk erineb teistest
Õigeid jumalateenijaid iseloomustavad kõik need eespool mainitud viljad: ennastohverdav armastus, soov pühitseda Jehoova nime, Jumala Kuningriigi kuulutamine, eraldatus maailmast ja usk Piiblisse. Need viljad eristavad tõelisi kristlasi teistest usklikest. Üks naine, kes oli mitu korda Jehoova tunnistajatega vestelnud, tegi sellise järelduse: „Ma olen tuttav paljude religioonidega ja nad kõik on üsna sarnased. Teie aga erinete teistest täielikult.”
On siis selge, et kõik religioonid ei vii ühe ja sama Jumala juurde. Üks usuorganisatsioon aga erineb kõigist teistest, need on Jehoova tunnistajad, keda on nüüd maailmas ühtekokku üle seitsme miljoni. Kaitstes Jumala Sõna Piiblit ja elades ka ise selle järgi, on nad teinud seda, mida pole suutnud teha ükski teine inimgrupp ega organisatsioon, nimelt ühendada eri rahvustest, keeltest, rassidest ja erisuguse taustaga inimesi teenima üht ja ainust Jumalat Jehoovat. Nad aitaksid meeleldi ka sinul õppida tundma tõelist Jumalat, seda, mida ta oma teenijatelt ootab. Nii võid juba praegu tunda sügavat rahu, mida toob Jumala teenimine õigel viisil. Kas pole see väärt eesmärk?
[Pilt lk 14]
Õigeusu preester õnnistab uusi vägesid Ukrainas aastal 2004
[Allikaviide]
GENIA SAVILOV/AFP/Getty Images
[Pilt lk 15]
Jehoova tunnistajad aitavad inimestel kõikjal maailmas saada teadmisi Jumala ja tema Kuningriigi kohta
[Piltide allikaviited lk 12]
Lk 12: Budausuline naine: © Yan Liao/Alamy; hindu pühamees: © imagebroker/Alamy; lk 13: koraani lugev mees: Mohamed Amin/Camerapix; juudiusuline mees: Todd Bolen/Bible Places.com