15., 16. Räägi kahest juhtumist, mis näitavad, kuidas suhtus Jeesus inimestesse, kellele ta kuulutas.

¹⁵ Aastal 31 m.a.j, pärast umbes kaks aastat kestnud aktiivset kuulutustööd, laiendas Jeesus oma teenistust ja ”rändas läbi kõik linnad ja külad”, mis asusid Galileas. Rännakul nähtu puudutas tema südant. Apostel Matteus kirjutab: ”Nähes rahvahulki, oli tal neist kahju, sest nad olid vaevatud ja vintsutatud nagu lambad, kel pole karjast” (Matteuse 9:35, 36). Jeesus suhtus lihtinimestesse empaatiaga. Ta mõistis hästi, kui vilets on nende vaimne olukord. Ta teadis, et neid on halvasti koheldud ja et need, kes oleksid pidanud neid karjastena hoidma — usujuhid —, olid nad täiesti hooletusse jätnud. Jeesus tundis inimestele sügavalt kaasa ja see ajendas teda kõvasti tööd tegema, et lootusesõnumiga inimesteni jõuda. Hea sõnum Jumala kuningriigist oli see, mida nad kõige rohkem vajasid.

¹⁸ Me peame nagu Jeesuski mõistma, millises olukorras inimesed on — nad on ”vaevatud ja vintsutatud nagu lambad, kel pole karjast”. Kujutle, et sa leiad ühe lootusetult ära eksinud lambatalle. Ilma karjaseta, kes viiks teda heinamaale ja vee juurde, on see vaeseke näljas ja janus. Kas ei tunneks sa sellele lambatallele südamest kaasa? Kas ei teeks sa oma parimat, et talle süüa ja juua anda? Selle lambatallega sarnases olukorras on paljud inimesed, kes pole head sõnumit veel kuulnud. Kuna valereligiooni karjased on nad hooletusse jätnud, on nad vaimses mõttes näljas ja janus ning neil puudub tõeline tulevikulootus. Meil on olemas see, mida nad vajavad: Jumala Sõnas leiduv toitainerikas vaimne toit ja kosutav tõevesi (Jesaja 55:1, 2). Kui me mõtleme meid ümbritsevate inimeste vaimsete vajaduste peale, hakkame neile südamest kaasa tundma. Kui suhtume inimestesse Jeesuse sarnaselt sügava empaatiaga, teeme kõik, mis suudame, et jagada nendega kuningriigi lootust.