Lugejate küsimusi

Kas Jeesus Kristus ütles oma apostlitele, et nad võtaksid kuulutustööretkele kaasa kepi ja kannaksid sandaale?

Mõned väidavad, et kolme evangeeliumi ülestähendused sellest, kui Jeesus apostlid välja saatis, on omavahel vastuolus. Neid kolme ülestähendust võrreldes jõuame aga huvitavale järeldusele. Võrrelgem esiteks Markuse ja Luuka sõnu. Markus kirjutab: „Samuti andis ta [Jeesus] neile käsu, et nad ei võtaks rännakule kaasa midagi muud kui üksnes kepi, ei leiba ega toidupauna ega vaskraha vöö vahele, vaid seoksid jalga sandaalid, ja et nad ei kannaks kahte alusrõivast” (Mark. 6:7–9). Luukas märgib: „Ärge võtke rännakule midagi kaasa, ei keppi ega toidupauna ega leiba ega hõberaha, samuti ärgu olgu teil kahte alusrõivast” (Luuka 9:1–3). Need juhendid võivad näida vastuolulisena. Markuse evangeeliumi järgi käskis Jeesus apostlitel kepi kaasa võtta ja sandaalid jalga siduda, Luuka evangeelium ütleb aga, et nad ei tohtinud midagi kaasa võtta, isegi mitte keppi. Erinevalt Markusest ei maini Luukas üldse sandaale.

Saamaks aru, mida Jeesus tol korral silmas pidas, pangem tähele ühte asja, mida mainivad kõik kolm evangeeliumi. Nii eespool toodud piiblisalmide kui ka Matteuse 10:5–10 järgi käskis Jeesus apostlitel mitte kanda ega võtta kaasa „kahte alusrõivast”. Tõenäoliselt kandis iga apostel ühte alusrõivast. Seega ei pidanud nad rännaku jaoks teist hankima. Samuti kandsid nad juba sandaale. Markus ütles, et neil tuli ’siduda jalga sandaalid’, needsamad, mida nad parasjagu kandsid. Mida öelda aga kepi kohta? „The Jewish Encyclopedia” märgib: „Näib, et muistsete heebrealaste üldiseks tavaks oli ka keppi kaasas kanda.” (1. Moos. 32:11.) Nagu Markus märgib, ütles Jeesus, et apostlid „ei võtaks rännakule kaasa midagi muud kui üksnes kepi”, mis neil käes oli, kui Jeesus selle käsu andis. Evangeeliumikirjutajad tõstavad niisiis esile Jeesuse juhist mitte näha vaeva endale rännakuks lisavarustuse hankimisega.

Sedasama rõhutab ka Matteus, kes oli ise nende Jeesuse sõnade tunnistaja ja ülestähendaja. Jeesus oli öelnud: „Ärge hankige kulda ega hõbedat ega vaske oma vöökukrusse ega toidupauna rännakuks ega kahte alusrõivast ega sandaale ega keppi, sest töötegija on oma toitu väärt” (Matt. 10:9, 10). Mida öelda sandaalide kohta, mis apostlitel jalas olid, ja kepi kohta, mis oli neil käes? Jeesus ei käskinud neil juba olemasolevat ära visata, vaid ütles, et nad selliseid asju ei hangiks. Miks Jeesus niisuguse korralduse andis? „Sest töötegija on oma toitu väärt.” Selles seisneski Jeesuse käsu mõte, mis on ka kooskõlas tema mäejutluses esitatud üleskutsega mitte muretseda selle pärast, mida süüa ja juua või millega riietuda (Matt. 6:25–32).

Ehkki evangeeliumide ülestähendused võivad esmapilgul tunduda vastuolulised, on neis kõigis üks ja sama iva. Apostlid pidid minema rännakule nii, nagu nad olid, ja mitte hajutama oma tähelepanu millegi juurde hankimisega. Miks? Sest Jehoova pidi nende eest hoolitsema.

Kes olid need „paljud naised”, kellele Saalomon viitas tekstis Koguja 2:8?

Kindlalt me seda ei tea, ent üks võimalus on, et need olid suursugused naised, keda Saalomon kohtas oma kuninglikus õukonnas.

Saalomon nimetas Koguja 2. peatükis mitmeid oma suuri tegusid, kaasa arvatud ulatuslikke ehitusprojekte. Ta lisas: „Ma kogusin enesele ka hõbedat ja kulda ning kuningate ja maade varandusi; ma hankisin enesele lauljaid ja lauljannasid, samuti, mis inimlastele on naudinguks: palju naisi!” (Kog. 2:8).

Paljud kommentaatorid usuvad, et „naised”, kellele Saalomon selles tekstis viitas, on need paljud võõramaa naised ja liignaised, kes olid tal elu hilisematel aastatel, naised, kes ahvatlesid ta ebajumalakummardamisele (1. Kun. 11:1–4). Niisugune selgitus jätab aga soovida. Kui Saalomon selle teksti kirja pani, tundis ta juba neid „paljusid naisi”. Sel ajal oli tal ikka veel Jehoova heakskiit, kuna ta ju kirjutas tema vaimu mõjutusel piibliraamatuid. See vaevalt et sobib kokku tema elu hilisemate aastate kirjeldusega, kui tal oli sadu võõramaa naisi ja liignaisi ning kui ta hakkas ebajumalaid kummardama.

Koguja raamatus ütles Saalomon, et ta on püüdnud „leida sobivaid sõnu ja tõesõnu siiralt kirja panna” (Kog. 12:10). Pole kahtlustki, et Saalomon teadis abielunaist, kuningannat ja liignaist tähistavaid sõnu, kuna ta kasutas neid enda kirjapandud piibliraamatutes (Õpet. 5:18; 12:4; 18:22; Kog. 9:9; Üleml. 6:8, 9). Ent kirjakohas Koguja 2:8 ei kasutanud ta ühtegi nendest sõnadest.

Kõnealuses tekstis, kus eesti keeles on väljend „palju naisi”, on heebrea keeles kasutatud mittetavalist sõna, mis esineb Piiblis ainult selles kohas ning on kõrvuti ainsuse ja mitmuse vormis. Õpetlased pole selle sõna tähenduses kindlad. Paljude piiblitõlkijate arvates viidatakse siin naistele, väljendatuna kõigepealt ainsuses ja seejärel mitmuses (kas otseses või ülimuslikus). Mõned piiblitõlked, nende hulgas „Uue maailma tõlge”, annavad selle edasi nii: „naine, isegi paljud naised”.

Saalomon oli väga kuulus, isegi sedavõrd, et jõuka Seeba kuningriigi valitsejanna kuulis temast, külastas teda ja oli rabatud (1. Kun. 10:1, 2). Üks võimalus ongi, et Saalomon viitas tekstis Koguja 2:8 suursugustele naistele, keda ta kohtas oma õukonnas nende paljude aastate jooksul, mil tal oli veel Jumala soosing.