Kas spiritism rahuldab meie vaimsed vajadused?

MEIL kõigil on nii füüsilised kui vaimsed vajadused. Seepärast paljud küsivad: mis on elu eesmärk? Miks on maailmas kannatusi? Mis juhtub siis, kui me sureme? Neile ja teistele samalaadsetele küsimustele püüavad paljud siirad inimesed leida vastuseid spiritistlikelt seanssidelt meediumide käest. Nad loodavad nende kaudu ühendust saada surnud inimeste vaimudega. Seda tegevust nimetatakse spiritismiks.

Spiritismiga tegelejaid on paljudes riikides ning nad moodustavad kogudusi ja kirikuid. Näiteks järgib Brasiilias hinnangute kohaselt umbes 4 000 000 spiritisti õpetusi, mille on süstematiseerinud 19. sajandi Prantsuse õpetlane ja filosoof Hyppolyte Léon Denizard Rivail, kes kirjutas Allan Kardeci nime all. Kardec hakkas spiritistlike nähtuste vastu huvi tundma 1854. aastal. Hiljem küsitles ta meediume mitmes maailma paigas ning pani nende vastused kirja raamatusse „Vaimude raamat”, mis ilmus 1857. aastal. Kaks teist tema kirjutatud teost on „Meediumide raamat” ja „Spiritismi evangeelium”.

Spiritismi on seostatud selliste usukommetega nagu voodoo, nõidus, maagia ja satanism. Need, kes Allan Kardeci õpetusi järgivad, ütlevad aga, et nende uskumused on teistsugused. Nende väljaannetes tsiteeritakse sageli Piiblit ja viidatakse Jeesusele kui „kogu inimkonna juhile ja eeskujule”. Nad ütlevad, et Jeesuse õpetused on „jumaliku seaduse ehedaim avaldus”. Allan Kardec pidas spiritistlikke kirjutisi Jumala seaduse kolmandaks ilmutuseks inimkonnale, esimesed kaks olevat olnud Moosese ja Jeesuse õpetused.

Spiritism köidab paljusid, kuna see tõstab esile ligimesearmastust ja heategevust. Üks spiritistlik tõekspidamine on, et „ilma heategevuseta ei ole päästet”. Paljud spiritistid teevad aktiivselt ühiskondlikku tööd, aidates rajada haiglaid, koole ja teisi ühiskondlikke asutusi. Need pingutused on kiiduväärt. Ent kas saab spiritistlikke tõekspidamisi võrrelda Jeesuse õpetustega, mis on kirja pandud Piiblisse? Vaadelgem seda kahe küsimuse abil: mis lootus on surnutel ja mis on kannatuste põhjus.

Mis lootus on surnutel?

Paljud spiritistid usuvad reinkarnatsiooni ehk taassündi. Ühes spiritistlikus väljaandes öeldakse: „Reinkarnatsioon on ainus õpetus, mis vastab meie ettekujutusele jumalikust õiglusest. See on ainus õpetus, mis võib selgitada tulevikku ja tugevdada meie lootusi.” Spiritistid selgitavad, et surma korral lahkub hing ehk „kehastunud vaim” inimese kehast nagu liblikas, kes väljub oma kookonist. Nad usuvad, et need vaimud sünnivad hiljem uuesti inimestena, et saada vabaks pattudest, mida nad eelmises elus on teinud. Kuid eelmises elus tehtud patte ei mäletata. „Jumal pidas sobivaks, et minevikku varjutab kate,” öeldakse raamatus „Spiritismi evangeelium”.

„Eitada reinkarnatsiooni tähendab eitada Kristuse sõnu,” kirjutas Allan Kardec. Kuid Jeesus ei kasutanud kunagi sõna ’reinkarnatsioon’ ega rääkinud kunagi sellisest õpetusest. (Vaata „Kas Piibel õpetab reinkarnatsiooni?” leheküljelt 22.) Selle asemel õpetas Jeesus surnuist ülestõusmist. Oma maise teenistuse jooksul äratas ta üles kolm inimest – Naini lesknaise poja, kogudusekoja ülema tütre ja oma lähedase sõbra Laatsaruse (Markuse 5:22–24, 35–43; Luuka 7:11–15; Johannese 11:1–44). Vaadelgem ühte neist silmapaistvatest sündmustest ning pangem tähele, mida Jeesus mõtles „ülestõusmise” all.

Laatsaruse ülestõusmine

Jeesus sai teada, et tema sõber Laatsarus on haige. Kaks päeva hiljem ütles ta oma jüngritele: „Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!” Jüngrid ei mõistnud, mida Jeesus tahtis öelda, ja nii ütles ta uuesti selgelt: „Laatsarus on surnud.” Kui Jeesus lõpuks Laatsaruse haua juurde jõudis, oli mees surnud olnud juba neli päeva. Sellegipoolest käskis Jeesus haualt sissepääsu sulgeva kivi eest ära võtta. Seejärel ta hüüdis: „Laatsarus, tule välja!” Ja siis sündis midagi imelist! „Surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud. Jeesus ütleb neile: „Päästke ta lahti ja laske ta minna!”” (Johannese 11:5, 6, 11–14, 43, 44).

Kindlasti ei olnud see reinkarnatsioon. Jeesus oli öelnud, et surnud Laatsarus magas, ta ei olnud teadvuse juures. Piibel ütleb selle kohta: ’Tema kõrged mõtted olid kadunud’, ta ’ei teadnud enam midagi’ (Laul 146:4; Koguja 9:5). Ülestõusnud Laatsarus polnud keegi teine taaskehastunud vaimuga isik. Tal oli sama isiksus, ta oli sama vana ja tal olid samad mälestused kui ennegi. Ta jätkas oma elu sealt, kus see enneaegselt katkenud oli, ning läks tagasi oma armastatud inimeste juurde, kes olid tema surma pärast leinanud (Johannese 12:1, 2).

Laatsarus suri hiljem uuesti. Mis eesmärki tema ülesäratamine siis teenis? Koos teiste ülesäratamistega, mida Jeesus sooritas, tugevdab see meie kindlat usku Jumala tõotusesse, et Tema ustavad teenijad äratatakse Tema seatud ajal surnuist üles. Need Jeesuse imed lisavad jõuliselt kaalu tema sõnadele: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!” (Johannese 11:25).

Selle tulevase ülestõusmise kohta ütles Jeesus: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks” (Johannese 5:28, 29). Nagu oli Laatsaruse puhul, nii on ka selle ülestõusmise puhul tegemist inimeste ülestõusmisega. See ei ole mõistusliku vaimu taasühendamine ülesäratatud kehaga, mis on selleks ajaks juba lagunenud ja saanud ehk isegi teiste elusorganismide osaks. Taeva ja maa Looja jaoks, kellel on piiritult tarkust ja jõudu, on surnute ülesäratamine täiesti võimalik.

Kas ei näita ülestõusmisõpetus, millest Jeesus Kristus rääkis, et Jumal armastab väga inimesi kui üksikisikuid? Mida võib aga öelda teise eespool mainitud küsimuse kohta?

Mis on kannatuste põhjus?

Paljud inimeste kannatused tulenevad tegudest, mida teevad ebatargad, kogenematud või isegi kurjad inimesed. Kuidas on aga lood nende traagiliste sündmustega, milles ei saa otseselt inimesi süüdistada? Näiteks, miks toimub õnnetusi ja looduskatastroofe? Miks sünnib puuetega lapsi? Allan Kardec pidas neid karistusteks. Ta kirjutab: „Kui meid karistatakse, siis tehakse seda kurja eest, mida oleme teinud. Kui me pole teinud kurja praeguses elus, siis oleme seda teinud eelmises elus.” Spiritiste õpetatakse palvetama: „Issand, Sa oled täiesti õiglane. Haigus, mille Sa oled heaks arvanud mulle saata, peab olema ärateenitud ... ma tunnustan seda kui võimalust heastada oma minevikuteod ning lasta läbi katsuda oma usk ja allumine Sinu õndsale tahtele.” („Spiritismi evangeelium”.)

Kas Jeesus õpetas midagi sellist? Ei. Jeesus tundis hästi Piibli sõnu: „Aeg ja juhus tabab neid kõiki” (Koguja 9:11, UM). Ta teadis, et mõnikord halvad asjad lihtsalt juhtuvad. Need ei pea olema karistus pattude eest.

Mõtle ühele sündmusele Jeesuse elus: „Mööda minnes ta [Jeesus] nägi inimest, kes sündimisest saadik oli olnud pime. Ja tema jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on pattu teinud, kas tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?”” Vastus, mille Jeesus andis, on väga õpetlik: „Ei ole tema pattu teinud ega ta vanemad, vaid et Jumala teod saaksid temas avalikuks. Kui ta seda oli öelnud, sülitas ta maha ja tegi süljest muda ning võidis selle mudaga tema silmad ja ütles talle: „Mine pese silmi Siiloa tiigis!” ... Siis ta läks sinna ja pesi, ja tuli nägijana tagasi.” (Johannese 9:1–3, 6, 7).

Jeesuse sõnad näitasid, et ei see mees ega tema vanemad polnud vastutavad mehe kaasasündinud pimeduse eest. Seega ei toetanud Jeesus mõtet, et meest karistati eelmises elus tehtud pattude eest. Muidugi teadis Jeesus, et kõik inimesed pärivad patu, kuid nad pärivad Aadama patu, mitte patu, mida nad on teinud enne oma sündi. Aadama patu tõttu sünnivad kõik inimesed füüsiliselt ebatäiuslikena ning on allutatud haigustele ja surmale (Iiob 14:4; Laul 51:7; Roomlastele 5:12; 9:11). Õigupoolest saadeti Jeesus just seda olukorda parandama. Ristija Johannes ütles, et Jeesus on „Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu” (Johannese 1:29).a

Pane ka tähele, et Jeesus ei öelnud, nagu oleks Jumal tahtlikult põhjustanud mehele kaasasündinud pimeduse, et siis Jeesus saaks hiljem ühel päeval tulla ja teda terveks teha. Kui julm ja küüniline niisugune teguviis oleks olnud! Kas see oleks Jumalale kiitust toonud? Ei oleks. Kuid pimeda mehe imeline tervendamine tegi ’Jumala teod avalikuks’. Nagu paljud teised tervendamised, mida Jeesus sooritas, peegeldas see Jumala siirast armastust kannatava inimkonna vastu ja kinnitas Tema tõotuse usaldusväärsust, et Ta lõpetab inimeste haigused ja kannatused oma määratud ajal (Jesaja 33:24).

Kas pole lohutav teada saada, et kannatuste põhjustamise asemel annab taevane Isa hoopis „häid ande neile, kes teda paluvad”? (Matteuse 7:11.) Kui suurt au toob küll Kõigekõrgemale see, kui pimedate silmad avanevad, kurtide kõrvad lähevad lahti ning jalutud kõnnivad, hüppavad ja jooksevad! (Jesaja 35:5, 6.)

Mis rahuldab meie vaimsed vajadused?

Jeesus teatas: „Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!” (Matteuse 4:4). Jah, meie vaimsed vajadused rahuldab see, kui loeme Jumala Sõna Piiblit ning elame kooskõlas sellega. Vaimumeediumidelt nõu küsimine ei rahulda meie vaimseid vajadusi. Tegelikult mõistetakse taoline teguviis otsesõnu hukka raamatus, millele Allan Kardec viitas kui Jumala seaduse esimesele ilmutusele (5. Moosese 18:10–13).

Paljud inimesed, muu hulgas ka spiritistid, tunnustavad, et Jumal on kõrgeim olend, igavene, piiritult täiuslik, lahke, hea ja õiglane. Piibel näitab aga tema kohta palju enamat. See teatab, et tal on isikunimi Jehoova, mida meil tuleb austada, nii nagu Jeesus seda tegi (Matteuse 6:9; Johannese 17:6). See kirjeldab Jumalat kui reaalset isikut, kellega inimesel võivad olla lähedased suhted (Roomlastele 8:38, 39). Piiblit lugedes saame teada, et Jumal on halastav ning et ta „ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda” (Laul 103:10). Enda kirjaliku Sõna kaudu ilmutab Suveräänne Issand Jehoova oma armastust, ülemvõimu ja mõistlikkust. Tema on see, kes juhib ja kaitseb kuulekaid inimesi. Jehoova ja tema Poja Jeesuse Kristuse tundmaõppimine tähendab „igavest elu” (Johannese 17:3).

Piiblis on olemas kogu info, mida meil on vaja teada Jumala eesmärkide kohta, ja seal räägitakse ka, mida meil tuleb teha selleks, et temale meeldida. Hoolikalt Piiblit uurides leiame õiged ja rahuldavad vastused oma küsimustele. Piibel annab meile teada ka seda, mis on õige ja vale, ning pakub kindlat lootust. See kinnitab, et lähitulevikus Jumal „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud” (Ilmutuse 21:3, 4). Jeesuse Kristuse kaudu vabastab Jehoova inimkonna päritud patust ja ebatäiusest ning kuulekad inimesed pärivad igavese elu maapealses paradiisis. Sel ajal saavad nii nende füüsilised kui ka vaimsed vajadused täielikult rahuldatud (Laul 37:10, 11, 29; Õpetussõnad 2:21, 22; Matteuse 5:5).

[Allmärkus]

[Kast lk 22]

KAS PIIBEL ÕPETAB REINKARNATSIOONI?

Kas on piiblitekste, mis toetavad reinkarnatsiooniõpetust? Vaadelgem mõningaid piiblikohti, mida selle õpetuse pooldajad on kasutanud.

„Kõik prohvetid ja käsuõpetus on ennustanud Johanneseni ... tema on Eelija, kes pidi tulema” (Matteuse 11:13, 14).

Kas Ristija Johannes oli uuestisündinud Eelija? Kui temalt küsiti: „Oled sa Eelija?”, vastas ta selgelt: „Ei ole!” (Johannese 1:21). Juba varem oli ennustatud, et Johannes tuleb enne Messiat „Eelija vaimus ja väes” (Luuka 1:17; Malakia 3:23, 24). Teisisõnu, Ristija Johannes oli Eelija selles mõttes, et ta tegi tööd, mis oli võrreldav Eelija tööga.

„Kui keegi ei sünni ülalt, ei või ta Jumala riiki näha!” „Ära pane imeks, et ma ütlesin sulle: te peate uuesti sündima!” (Johannese 3:3, 7.)

Üks apostleist kirjutas hiljem: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurt halastust mööda meid on uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist” (1. Peetruse 1:3, 4; Johannese 1:12, 13). On selge, et see uuestisünd, millele Jeesus viitas, oli vaimne kogemus, mille tema jüngrid elasid läbi siis, kui nad veel elus olid. See ei viidanud tulevasele reinkarnatsioonile.

„Kui mees on surnud, elab ta igavesti: kui mu elupäevad maa peal on lõppenud, jään ma ootama, mõistes, et ma pöördun jälle tagasi.” (Iiob 14:14 ühe kreekakeelse tõlke järgi, mida tsiteeritakse raamatus „Spiritismi evangeelium”.)

Eestikeelne Piibel on tõlkinud selle salmi nii: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb!” Loe selle salmi konteksti. Sa võid näha, et surnud ootavad oma „vabastust” surmavallas ehk hauas. (Iiob 14 Salm 13.) Sel ajal kui nad ootavad, pole neid olemas. „Mees, kes on surnud, on täielikult kadunud; kui surelik on langenud, siis teda pole enam” (Iiob 14:10, Bagsteri Septuaginta tõlge.)

[Pilt lk 21]

Ülestõusmislootus peegeldab Jumala sügavat huvi meie kui üksikisikute vastu

[Pildid lk 23]

Jumal teeb lõpu kõigile kannatustele