Josephuse kütkestavad kroonikad

JUBA ammu on ajaloo-uurijaile andnud mõtteainet Josephuse kütkestavad kirjutised. Sündinud kõigest neli aastat pärast Kristuse surma, oli ta tunnistajaks Jeesuse prohvetiennustuse jahmatamapanevale täideminekule juudi rahva juures esimesel sajandil. Josephus oli väepealik, diplomaat, variser ja õpetlane.

Josephuse kirjutised on täis paeluvaid üksikasju. Need heidavad valgust Piibli kaanonile, olles kirjanduslikuks teejuhiks Palestiina topograafia ja geograafia vallas. Pole siis ime, et paljud peavad tema töid oma raamatukogu väärtuslikuks täienduseks!

Tema varasem elu

Josef ben Matthias ehk Josephus sündis aastal 37 m.a.j. Rooma keisri Caligula esimesel valitsusaastal. Josephuse isa kuulus preestrisuguvõsasse. Josephuse väitel oli tema ema Hasmoneide ülempreestri Joonathani järeltulija.

Noorukieas oli Josephus Moosese seaduse innukas uurija. Ta analüüsis hoolikalt kolme judaismi sekti: varisere, sadusere ja esseene. Eelistades viimaseid, otsustas ta elada kolm aastat koos kõrbe-eremiidi Bannusega, kes tõenäoliselt oli esseen. Josephus loobus sellest elust, kui ta oli 19 aastat vana, ning pöördus tagasi Jeruusalemma ja ühines variseridega.

Rooma ja tagasi

Aastal 64 m.a.j. reisis Josephus Rooma, et kosta juudi preestrite eest, kelle Juuda prokuraator Felix oli läkitanud keiser Nero juurde kohtulikule ülekuulamisele. Josephus pääses laevahukust üle noatera. Laeval olnud 600 reisijast päästeti vaid 80.

Kui Josephus Roomas käis, esitles üks juudi näitleja teda Nero naisele keisrinna Poppaeale. Keisrinna etendas tähtsat osa tema missiooni edukuses. Linna toredus jättis Josephusele kustumatu mulje.

Kui Josephus Judeasse tagasi pöördus, olid juudid täis otsustavust Rooma vastu mässu tõsta. Ta püüdis oma kaasmaalastele selgeks teha, et on asjatu Rooma vastu sõdida. Suutmata neid tagasi hoida ja ilmselt kartes, et teda võidakse reeturiks pidada, lasi ta end Galilea juutide väepealikuks määrata. Et valmistuda lahinguks Rooma vägede vastu, kogus Josephus oma mehed kokku ja õpetas nad välja ning hoolitses vajaliku varustuse eest — kuid kõik asjata. Galilea langes Vespasianuse armee kätte. Pärast 47 päeva kestnud piiramist vallutati Josephuse kindlus Jotapatas.

Pärast alistumist ennustas Josephus kavalalt, et Vespasianus saab peagi keisriks. Josephus küll vangistati, kuid tänu oma ennustusele pääses ta karistusest — kui see tõeks osutus, ta vabastati. See oli tema elu pöördepunkt. Sõja lõpuni oli ta roomlaste teenistuses kui tõlk ja vahendaja. Avaldades tunnustust Vespasianuse ja ta poegade Tituse ja Domitianuse eestkostele, lisas Josephus oma nimele sugukonnanime “Flavius”.

Josephus Flaviuse teosed

Josephuse vanimate kirjutiste pealkiri on „Juudi sõda”. Usutavasti valmistas ta selle seitsmeköitelise aruande selleks, et anda juutidele kujukas pilt Rooma ülivõimsast jõust ja luua hirmutusvahend tulevaste mässude vastu. Need kirjutised annavad täpse ülevaate juudi ajaloost alates Jeruusalemma ülestõusust Antiochos Epiphanese ajal (teisel sajandil e.m.a.) kuni mässulise võitluseni aastal 67 m.a.j. Josephus kui pealtnägija kirjeldab sõda, mis saavutas haripunkti aastal 73 m.a.j.

Teine Josephuse teos on „Juudi muinsused”, 20-köiteline juutide ajalugu. Alustades 1. Moosese raamatust ja maailma loomisest, jõuab see Rooma vastu puhkenud sõjani. Josephus järgib täpselt Piibli ülestähenduste kulgu ning lisab tavapäraseid seletusi ja kõrvalseisja tähelepanekuid.

Josephus kirjutas autobiograafia lihtsa pealkirjaga „Elu”. Selles püüab ta õigustada oma seisukohta sõja ajal ja vabaneda süüdistustest, mida esitas talle Justus Tiberiasest. Neljas teos — kaheköiteline apoloogia pealkirjaga „Apioni vastu” — kaitseb juute laimu eest.

Abiks Jumala Sõna mõistmisel

Pole mingit kahtlust, et enamik Josephuse kirjapandud ajaloost on täpne. Oma teoses pealkirjaga „Apioni vastu” näitab ta, et juudid ei arvanud mitte kunagi, et apokrüüfilised raamatud on inspireeritud Pühakirja osa. Ta toob tõendeid jumalike kirjutiste täpsuse ja sisemise kooskõla kohta. Josephus ütleb: „Meil ei ole arvutut hulka raamatuid, mis üksteisele vastu räägivad ja üksteist ümber lükkavad, . . . vaid kõigest kakskümmend kaks raamatut [mis vastab Pühakirja kaasaegsele jaotusele 39 raamatuks], mis sisaldavad aruandeid möödunud aegade kohta tervikuna ja mida õigusega peetakse jumalikuks.”

„Juudi muinsustes” lisab Josephus Piibli aruandele huvitavaid üksikasju. Ta ütleb, et „Iisak oli kahekümne viie aastane”, kui Aabraham ohverdamise eesmärgil ta käed ja jalad kinni sidus. Nagu teatab Josephus, ütles Iisak pärast seda, kui ta oli altari püstitamisest osa võtnud, et „’ta ei oleks esmasündinu au vääriline, kui ta seisaks vastu Jumala ja oma isa kindlale otsusele’ . . . Niisiis läks ta otsekohe altari juurde, et end ohverdada lasta”.

Pühakirja aruandele Iisraeli Egiptusest väljamineku kohta lisab Josephus järgmisi üksikasju: „Neid ajas taga kuussada sõjavankrit ning viiskümmend tuhat ratsanikku ja kakssada tuhat jalameest, kes kõik olid relvastatud.” Josephus ütleb ka, et „kui Saamuel oli kaksteist aastat vana, hakkas ta prohvetlikult ennustama: ja kord, kui ta magamas oli, nimetas Jumal teda nimepidi”. — Võrdle 1. Saamueli 3:2—21.

Teised Josephuse kirjutised heidavad pilgu maksudele, seadustele ja juhtumustele. Ta mainib Saloomet, naist, kes tantsis Heroodese peo ajal ja palus Ristija Johannese pead. (Markuse 6:17—26) Enamiku sellest, mida me Heroodese kohta teame, on pannud kirja Josephus. Ta mainib isegi seda, et „oma kõrge ea varjamiseks [Heroodes] värvis oma juuksed mustaks”.

Suur Rooma-vastane mäss

Vaid 33 aastat pärast Jeesuse antud prohvetiennustust Jeruusalemma ja selle templi kohta hakkas see ennustus järk-järgult täituma. Juudi radikaalsed kildkonnad Jeruusalemmas olid täis otsustavust heita ära Rooma ike. Aastal 66 m.a.j. ajendasid teated sellest mobiliseerima ja kiiresti kohale toimetama Rooma leegione Süüria asevalitseja Cestius Galluse juhtimisel. Nende ülesandeks oli mäss maha suruda ja süüdlasi karistada. Pärast Jeruusalemma ümbruskonna laastamist lõid Cestiuse mehed müüridega kindlustatud linna ümber laagri üles. Kasutades tõhusat meetodit, mida kutsuti „kilpkonnaks”, panid roomlased oma kilbid kokku, nõnda et kaitseks vaenlase vastu moodustus otsekui kilpkonna kilp. Josephus, kes oli selle meetodi edukuse tunnistajaks, teatab: „Lastud nooled kukkusid ja libisesid, tekitamata mingit kahju; nii kaevasid sõdurid müüri alla käigu, ilma et nad oleksid viga saanud, ja tegid kõik ettevalmistused templivärava süütamiseks.”

Josephus ütleb: „Siis juhtus nõnda, et Cestius kutsus oma sõdurid tagasi . . . Ta taandus linnast, ilma et selleks mingit põhjust oleks olnud.” Kuigi Josephusel tõenäoliselt ei olnud kavatsust ülistada Jumala Poega, pani ta kirja just selle teo, mida kristlased Jeruusalemmas olid oodanud. See oligi Jeesus Kristuse prohvetiennustuse täitumine! Aastaid varem oli Jumala Poeg hoiatanud: „Kui te näete Jeruusalemma olevat sõjaväe poolt ümber piiratud, siis tundke, et ta hävitus on ligidal! Siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu mingu linna. Sest need on kättemaksu päevad, et läheks täide, mis on kirjutatud.” (Luuka 21:20—22) Jeesuse ustavad järelkäijad põgenesid tema juhendite kohaselt kiiresti linnast, ei tulnud sinna tagasi, ja pääsesid hiljem linna tabanud surmaheitlusest.

Rooma armee tagasipöördumise tagajärgedest aastal 70 m.a.j. tegi Josephus kujukaid ja üksikasjalikke ülestähendusi. Vespasianuse vanim poeg väepealik Titus tuli vallutama Jeruusalemma ja selle suurejoonelist templit. Linnas püüdsid vaenulikud kildkonnad võimu haarata. Nad kasutasid äärmuslikke meetmeid, mistõttu toimus suur verevalamine. Mõned „olid sisehädade tõttu sellises ahastuses, et nad soovisid roomlaste sissetungi” lootuses „vabaneda sisemisest viletsusest”, ütleb Josephus. Ta nimetas linna relvastatud mässajaid „röövliteks”, kes hävitavad nende rikaste omandit ja mõrvavad neid positsioonikaid mehi, keda kahtlustati valmiduses teha roomlastega koostööd.

Kodusõja tõttu valitsesid Jeruusalemmas kujuteldamatult kohutavad elutingimused ja surnud jäid matmata. Mässulised ise „võitlesid omavahel, tallates üksteise otsa kuhjatud laipade peal”. Nad röövisid lihtrahvast ja sooritasid mõrvu, et saada toitu ja rikkusi. Ahistatute karjed ei lakanud.

Titus õhutas juute linna loovutama ja nii endid päästma. Ta „läkitas Josephuse nendega nende omas keeles kõnelema; sest ta arvas, et ehk annavad nad järele oma kaasmaalase veenmisele”. Kuid nad teotasid Josephust. Seejärel ehitas Titus ümber linna teravaotsalistest vaiadest piirde. (Luuka 19:43) Kuna inimestel kadus igasugune põgenemisvõimalus ja liikumine oli piiratud, „hävitas nälg terveid kodasid ja perekondi”. Pidev lahingutegevus suurendas surnute arvu veelgi. Viies teadmatult täide Piibli prohvetiennustuse, vallutas Titus Jeruusalemma. Kui ta silmitses hiljem selle massiivseid müüre ja kindlustatud torne, hüüatas ta: „See polnud keegi muu kui Jumal, kes juudid neist kindlustustest välja viskas.” Hukkus üle miljoni juudi. — Luuka 21:5, 6, 23, 24.

Pärast sõda

Pärast sõda läks Josephus Rooma. Nautides Flaviuste toetust, elas ta Rooma kodanikuna Vespasianuse endises mõisas ja sai Tituselt koos kingitustega keiserlikku pensioni. Siis hakkas Josephus kirjatööd tegema.

On huvitav märkida, et ilmselt mõtles Josephus välja termini „teokraatia”. Ta kirjutas seoses juudi rahvaga: „Meie valitsust . . . võiks nimetada teokraatiaks, sest autoriteet ja võim omistatakse Jumalale.”

Josephus ei väitnud kunagi, et ta on kristlane. Ta ei kirjutanud Jumala inspiratsiooni all olles. Kuid siiski on Josephuse kütkestavatel kroonikatel valgustuslik ajalooline väärtus.

[Pilt lk 31]

Josephus Jeruusalemma müüride all