Nad täitsid Jehoova tahet

Jeesust tervitatakse Messia ja Kuningana!

KÄRARIKKA rahvahulga sisenemine Jeruusalemma 9. niisanil aastal 33 m.a.j. üllatas paljusid Juudamaa elanikke. Kuigi enne paasapüha polnud selline rahvavool linna sugugi ebatavaline, erinesid need külalised tavalistest. Kesksel kohal nende seas oli mees, kes sõitis eeslisälu seljas. See mees oli Jeesus Kristus. Inimesed laotasid tema ette rõivaid ja palmioksi, hüüdes: „Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges!” Rahvahulka nähes ühines rongkäiguga palju inimesi, kes juba enne Jeruusalemmas olid (Matteuse 21:7—9; Johannese 12:12, 13).

Kuigi siis võeti Jeesust tervitades vastu, teadis ta, et teda ootavad ees katsumused. Pidi ta ju täpselt viie päeva pärast samas linnas surmatama! Tõesti, Jeesus teadis, et Jeruusalemm on ohtlik territoorium, ning just sellepärast korraldas ta linna sellise tähelepanuäratava sissesõidu.

Muistne ennustus läheb täide

Aastal 518 e.m.a. ennustas Sakarja Jeesuse triumfaalse sissesõidu Jeruusalemma. Ta kirjutas: „Hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sinu kuningas tuleb sulle, õiglane ja aitaja! Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas! [—] Ja tema kuulutab rahvaile rahu ning valitseb merest mereni, Frati jõest ilmamaa ääreni!” (Sakarja 9:9, 10).

Seega viis Jeesuse sõit Jeruusalemma 9. niisanil täide Piibli prohvetiennustuse. See polnud mitte juhuslik sündmus, vaid seda oli hoolikalt kavandatud. Veidi varem, olles veel väljaspool Jeruusalemma, oli Jeesus oma kahte jüngrit juhatanud: „Minge sinna alevisse, mis on teie ees, ja varsti te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures; päästke need lahti ja tooge mu juurde. Ja kui teile keegi midagi ütleb, siis öelge: Issandal on neid tarvis! Siis ta lähetab nad sedamaid” (Matteuse 21:1—3). Aga miks tahtis Jeesus sõita Jeruusalemma eesli seljas ja mis tähendus oli rahva reageeringul?

Sõnum kuningavõimust

Visuaalne kujund on tihti palju mõjusam kui räägitud sõna. Seepärast lasi Jehoova aeg-ajalt oma prohvetitel sõnumi ette mängida, et nende prohvetlikku sõnumit võimendada (1. Kuningate 11:29—32; Jeremija 27:1—6; Hesekiel 4:1—17). See ääretult visuaalselt edastatud sõnum jättis ka kõige südametumale pealtvaatajale kustumatu mulje. Samalaadselt mägis ka Jeesus ette üht võimsat sõnumit, sõites Jeruusalemma linna eesli seljas. Mismoodi?

Piibli aegadel kasutati eeslit suursugustel eesmärkidel. Näiteks sõitis Saalomon kuningaks võidmisele oma isa „muulamäraga” (UM), eeslitäku hübriidjärglasega (1. Kuningate 1:33—40). Nii tähendas ka Jeesuse puhul eeslil Jeruusalemma sõitmine seda, et ta esitles end kuningana.a Rahvahulga reageerimine võimendas seda sõnumit veelgi. Rühm inimesi, kellest suurem osa oli kahtlemata galilealased, laotas oma rõivad Jeesuse ette — žest, mis tuletas meelde, kuidas kuulutati avalikult Jehu kuningavõimu (2. Kuningate 9:13). See, et nad osutasid Jeesusele kui „Taaveti Pojale”, rõhutas tema seaduslikku valitsemisõigust (Luuka 1:31—33). Ja see, et nad kasutasid palmioksi, näitas selgelt, et nad alluvad tema kuninglikule autoriteedile. (Võrdle Ilmutuse 7:9, 10.)

Nii andis 9. niisanil Jeruusalemma sisenenud rongkäik edasi selge sõnumi, et Jeesus on Jumala poolt määratud Messias ja Kuningas. Loomulikult ei meeldinud mitte kõigile, et Jeesust sel viisil esitleti. Eriti just variserid mõtlesid, et Jeesusest on küll täiesti kohatu lasta end selliste kuninglike austusavaldustega üle külvata. „Õpetaja, sõitle oma jüngreid!” nõudsid nad Jeesuselt kahtlemata väga vihasel toonil. Jeesus vastas: „Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!” (Luuka 19:39, 40). Tõesti, Jeesuse kuulutustöö teema oli Jumala Kuningriik. Ta andis seda sõnumit julgelt teada, ükskõik kas inimesed võtsid seda kuulda või mitte.

Õppetund meile

Jeesuselt nõudis suurt julgust siseneda Jeruusalemma viisil, nagu oli ennustanud prohvet Sakarja. Ta teadis, et nii toimides tõmbab ta enda peale vaenlaste viha. Enne taevaminekut käskis Jeesus oma järelkäijatel kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist ja ’teha jüngriteks kõik rahvad’ (Matteuse 24:14; 28:19, 20). Selle töö lõpuleviimine nõuab samuti julgust. Mitte just kõik ei taha seda sõnumit kuulda. Mõned suhtuvad sellesse ükskõikselt, samal ajal kui teised on lausa vastu. Mõned valitsused on seadnud kuulutustööle piiranguid või on selle täiesti ära keelanud.

Ent Jehoova tunnistajad mõistavad, et head sõnumit Jumala rajatud Kuningriigist peab kuulutama, ükskõik kas inimesed kuulavad või mitte (Hesekiel 2:7). Kuna nad jätkavad selle elupäästva töö tegemist, siis kinnitab neid Jeesuse tõotus: „Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!” (Matteuse 28:20).

[Allmärkus]