Lahkudes kaheksast apostlist — võib-olla aia sissepääsu lähedal —, juhendab ta neid: „Istuge siin niikaua, kui ma lähen sinna ja palvetan!” Siis võtab ta ülejäänud kolm — Peetruse, Jakoobuse ja Johannese — ja suundub kaugemale aeda. Jeesus muutub kurvaks ja tunneb ahastust. „Minu hing on väga kurb surmani,” ütleb ta neile. „Jääge siia ja valvake minuga!”

Mitte sugugi! Jeesus ei palu surmast pääsemist. Isegi mõte vältida ohvrisurma, mõte, mida Peetrus kord pakkus, on talle vastuvõtmatu. Selle asemel on ta raskes heitluses, sest ta kardab, et see, et ta peatselt sureb nagu põlastusväärne kurjategija, toob teotust ta Isa nimele. Nüüd ta mõistab, et mõne tunni pärast lüüakse ta postile kui üks kõige halvem inimene — kui jumalateotaja! See on, mis paneb teda ahastama.