Jeesuse elu ja teenimine

Salgamine siseõues

PÄRAST seda kui Peetrus ja Johannes on jätnud Jeesuse Ketsemani aeda ja koos teiste apostlitega hirmust pagenud, lõpetavad nad põgenemise. Nad jõuavad Jeesusele järele võib-olla siis, kui teda viiakse Annase koju. Kui Annas saadab ta kõige ülema preestri Kaifase juurde, järgnevad Peetrus ja Johannes küllaldase vahemaa tagant, ilmselt tundes hirmu nii oma elu pärast kui ka sügavat muret selle pärast, mis juhtub nende Isandaga.

Saabunud Kaifase avarasse residentsi, õnnestub Johannesel siseõue pääseda, sest kõige ülem preester tunneb teda. Peetrus aga jääb ukse taha seisma. Kuid varsti Johannes naaseb ja räägib uksehoidjaga, ühe teenijatüdrukuga, ning Peetrusel lubatakse siseneda.

Nüüd on külmaks muutunud ja kõige ülema preestri majateenrid ning ohvitserid on süüdanud sütetule. Peetrus ühineb nendega, et ennast soojendada, oodates Jeesuse kohtuprotsessi tulemust. Heleda tule valguses näeb uksehoidja, kes Peetruse sisse laskis, teda paremini. „Ka sina olid ühes selle galilealase Jeesusega!” hüüatab ta.

Äratundmisest häirituna salgab Peetrus kõigi ees, et ta on Jeesust kunagi tundnud. „Ei ma tea ega saa aru, mida sa räägid!” ütleb ta.

Pärast seda läheb Peetrus välja värava juurde. Seal märkab üks teine tüdruk teda ja ütleb samuti lähedalseisjatele: „Ka see oli naatsaretlase Jeesusega.” Ja veelkord salgab Peetrus seda, vandudes: „Mina ei tunne seda inimest!”

Peetrus jääb siseõue ja püüab võimalikult vähem silma paista. Võib-olla sel ajal ehmatab teda varases hommikupimeduses kirev kukk. Parajasti käib Jeesuse üle kohtuprotsess, mida peetakse ilmselt siseõue kohal olevas majaosas. Peetrus ja teised all ootajad võib-olla näevad tunnistama toodud erinevate tunnistajate sisenemisi ja väljumisi.

Sellest, kui Peetrus Jeesuse kaaslasena viimati ära tunti, on möödunud umbes üks tund. Nüüd tulevad mitmed teda ümbritsevad inimesed tema juurde ja ütlevad: „Tõesti, sinagi oled üks nende seast, sest su keelemurregi näitab, kust sa oled!” Üks sellest grupist on selle Malkuse sugulane, kelle kõrva Peetrus oli ära raiunud. „Kas mina sind ei näinud ühes temaga aias?” ütleb ta.

„Ei mina tunne seda inimest!” kinnitab Peetrus tuliselt. Needes ja vandudes selle asja kinnituseks, tegelikult endale õnnetust kutsudes, kui ta ei peaks rääkima tõtt, püüab ta neid veenda, et nad kõik on eksinud.

Just siis, kui Peetrus salgab kolmandat korda, kireb kukk. Ja sel momendil Jeesus, kes on ilmselt tulnud siseõue kohal olevale rõdule, pöördub ning vaatab talle otsa. Peetrusele tuleb otsekohe meelde, mida Jeesus vaid mõne tunni eest talle ülakambris ütles: „Enne kui kukk on kaks korda laulnud, salgad sina mind kolm korda.” Oma patu raskusest täielikult lööduna läheb Peetrus välja ja nutab kibedasti.

Kuidas see võis juhtuda? Kuidas Peetrus võis pärast seda, kui ta oli olnud nii kindel oma vaimses tugevuses, oma Isandat kolm korda järjest lühikese aja jooksul salata? Kindlasti tabavad olukorrad Peetrust ootamatult. Tõde moonutatakse ja Jeesust kujutatakse põlastusväärse kurjategijana. Seda, mis on õige, esitatakse valena ja süütut kujutatakse süüdlasena. Ning selle olukorra surve tõttu kaotab Peetrus tasakaalu. Ühtäkki on tema lojaalsust puudutavad tunded segi paisatud. Tema kurvastuseks on teda halvanud inimestekartus. Ärgu meiega kunagi seda juhtugu! Matteuse 26:57, 58, 69—75; Markuse 14:30, 53, 54, 66—72; Luuka 22:54—62; Johannese 18:15—18, 25—27.

▪ Kuidas õnnestub Peetrusel ja Johannesel pääseda kõige ülema preestri siseõue?

▪ Mis toimub majas sel ajal, kui Peetrus ja Johannes on siseõues?

▪ Mitu korda kukk kireb ja mitu korda salgab Peetrus seda, et ta Kristust tunneb?

▪ Mida tähendab see, et Peetrus neab ja vannub?

▪ Mis paneb Peetruse salgama, et ta tunneb Jeesust?