KAS SA TEAD?

Juutide kombe kohaselt maeti inimene kiiresti pärast ta surma, enamasti veel samal päeval. Seda võidi teha kahel põhjusel. Esiteks lagunevad surnukehad kuumas Lähis-Ida kliimas kiiresti. Teiseks oli tollal levinud arvamus, et kui jätta surnukeha mitmeks päevaks matmata, on see lugupidamatu kadunu suhtes ja toob häbi tema pereliikmetele.

Evangeeliumid ja Apostlite tegude raamat räägivad vähemalt neljast matusest, mis toimusid inimese surmapäeval (Matteuse 27:57—60; Apostlite teod 5:5—10; 7:60—8:2). Sajandeid varem suri Jaakobi armastatud naine Raahel, kui Jaakob perega pikal teekonnal viibis. Selle asemel et minna tagasi ja viia Raaheli surnukeha perekonna matmispaika, mattis Jaakob ta ühte hauda Petlemma tee ääres (1. Moosese 35:19, 20, 27—29).

Sellest, mida Piibel matuste korraldamisest räägib, ilmneb, et juudid valmistasid surnukeha matmiseks väga hoolikalt ette. Pereliikmed ja sõbrad pesid surnu, hõõrusid teda vürtside ja aromaatsete õlidega ning mähkisid surilinadesse (Johannese 19:39, 40; Apostlite teod 9:36—41). Naabrid ja teised tulid surnut leinama ning pereliikmeid lohutama (Markuse 5:38, 39).

Paljud juudi pered matsid oma lähedased koopasse või hauakambrisse. Need olid uuristatud pehmesse kivimisse, mida leidub Iisraelis paljudes paikades. Nii oma surnuid mattes järgisid nad patriarhide tava. Aabraham, Saara, Iisak, Jaakob ja teised maeti Makpela koopasse Hebroni lähistel (1. Moosese 23:19; 25:8, 9; 49:29—31; 50:13).

Jeesus maeti kaljusse raiutud hauakoopasse (Markuse 15:46). Tavaliselt oli sellisel koopal kitsas sissekäik. Koopasse olid uurendatud riiulisarnased nišid, kuhu surnud asetati. Jeesuse päevil oli kombeks, et pärast surnukeha lagunemist koguti kuivanud luud kokku ja pandi kivist laekasse, ossaariumisse. Nii sai pere teha ruumi teistele surnukehadele.

Moosese seadus nõudis juutidelt hingamispäeva pidamist, mistõttu ei saanud nad sel päeval kedagi matta. Kuna Jeesus suri umbes kolm tundi enne hingamispäeva algust, panid Joosep Arimaatiast ja teised ta surnukeha hauakoopasse, ilma et nad oleksid jõudnud teda matmiseks täielikult ette valmistada (Luuka 23:50—56). Sel põhjusel läksid mõned Jeesuse sõbrad pärast hingamispäeva ta haua juurde sooviga matmistoimingud lõpule viia (Markuse 16:1; Luuka 24:1).