Usk Piibli ennustustesse päästab elu

KUI Jeesus viimast korda Jeruusalemma templist väljub, hüüatab üks tema järelkäijatest: „Õpetaja, näe, millised kivid ja millised hooned need on!” Tempel on juudi rahva au ja uhkus. Jeesus aga kostab selle peale: „Kas sa vaatad neid suuri hooneid? Ei jäeta siia mitte kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” (Markuse 13:1, 2).

Juba pelk mõtegi templi hävingust tundub uskumatuna. Mõned templikivid on ju hiigelsuured. Kuna Jeesuse sõnad templi kohta annavad mõista, et lõpp tuleb ka Jeruusalemmale ning võib-olla isegi kogu juudi riigile, mille usuliseks keskuseks on tempel, pärivad järelkäijad temalt: „Ütle meile, millal see sünnib ja mis on tunnuseks, kui see kõik hakkab täide minema?” (Markuse 13:3, 4).

„Ots ei ole veel käes,” nendib Jeesus. Esiteks saavad tema järelkäijad kuulda sõdadest, maavärinatest, näljahädadest ja taudidest, mis leiavad aset ühes paigas teise järel. Hirmuäratavad sündmused kulmineeruvad juudi rahva jaoks enneolematult suure katastroofiga, mida nimetatakse „suureks viletsuseks”. Kuid Jeesus ütleb, et Jumal sekkub asjadekäiku, et päästa „äravalitud” ehk ustavad kristlased. Kuidas? (Markuse 13:7; Matteuse 24:7, 21, 22; Luuka 21:10, 11.)

Vastuhakk Roomale

Möödub 28 aastat ning Jeruusalemma kristlased ootavad veelgi lõppu. Rooma impeeriumi räsivad sõjad, raputavad maavärinad ning laastavad näljahädad ja taudid. (Vaata kasti lk 9.) Kuigi Juudamaa on tsiviil- ja etniliste rahutuste kolle, tundub elu Jeruusalemma kaitsvate müüride vahel olevat suhteliselt rahulik. Inimesed söövad, teevad tööd, abielluvad ja kasvatavad lapsi nagu varemgi. Määratu suur tempel tekitab inimestes tunde, nagu ei kõigutaks seda linna mitte miski.

Aastal 61 saavad Jeruusalemma kristlased kirja apostel Pauluselt, kes kiidab neid vastupidavuse eest, kuid on mures selle pärast, et mõnel koguduseliikmel näib lõpu lähedaloleku tunne kadunud olevat. Osa kristlasi on usust eemale triivinud, osal jääb aga vajaka kristlikust küpsusest (Heebrealastele 2:1; 5:11, 12). Paulus õhutab neid: „Ärge siis heitke ära oma julgust ... Sest „veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita mitte! Aga minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõhklema, siis ei ole minu hingel temast head meelt!”” (Heebrealastele 10:35–38). See oli tõesti ajakohane nõuanne. Kas neil kristlastel on aga sellesse Jeesuse ennustusse usku ja kas nad püsivad valvel? Ja kas Jeruusalemma häving on tõesti ukse ees?

Järgmise viie aasta jooksul muutub olukord Jeruusalemmas aina raskemaks. Aastal 66 võtab korrumpeerunud Rooma maavalitseja Florus templi varadest 17 talenti nn maksuvõlgadeks. Juudid satuvad sellest marru ja tõstavad Rooma vastu mässu. Juudi mässajad seloodid tungivad Jeruusalemma ja asuvad Rooma sõdureid maha lööma. Seejärel kuulutavad nad Juudamaa Roomast sõltumatuks. Juutide ja roomlaste vahel on alanud sõda.

Kolme kuu pärast marsib Süüria provintsi valitseja Cestius Gallus 30 000 mehega lõuna poole, et juutide ülestõusu maha suruda. Tema sõjavägi jõuab Jeruusalemma alla lehtmajade püha ajal ning tungib kiiresti läbi eeslinnade. Seloodid, keda on vähemuses, otsivad kaitset templi kindlusest. Peagi asuvad Rooma sõdurid templi müüri lõhkuma. Juute valdab kabuhirm. Ja on ka põhjust, sest paganatest sõdurid rüvetavad juutide kõige pühama paiga. Linnas olevatele kristlastele aga meenuvad Jeesuse sõnad: „Kui te siis näete pühas paigas seisvat hävituse koletist, ... siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele” (Matteuse 24:15, 16). Kas neil kristlastel on Jeesuse prohvetlikesse sõnadesse usku ja kas nad toimivad nende järgi? Nagu hiljem on näha, sõltub sellest nende elu. Kuidas?

Äkitselt ja ilma näilise põhjuseta tõmbab Cestius Gallus oma väed tagasi ning taganeb ranniku äärde, seloodid tema kannul. Linna viletsusaega on üllataval moel lühendatud. Võttes kuulda Jeesuse hoiatust, põgenevad kristlased Jeruusalemmast erapooletusse Pella linna, mis asub teisel pool Jordani jõge mägedes. Nad põgenevad just õigel ajal. Seloodid pöörduvad peagi Jeruusalemma tagasi ning sunnivad linna allesjäänuid mässuga ühinema.a Kristlased, kes on Pellas, ootavad sündmuste edasist arengut.

Anarhia võtab võimust

Mõne kuu pärast asub liikvele uus Rooma armee. Väejuht Vespasianus ja tema poeg Titus mobiliseerivad 67. aastal 60 000–mehelise armee. Järgmise kahe aasta jooksul liigub see tohutu sõjamasin Jeruusalemma poole, murdes oma teel igasuguse vastupanu. Jeruusalemmas aga võitlevad samal ajal omavahel rivaalitsevad juudi poliitilised rühmitused. Nad hävitavad linna viljatagavarad ning põletavad kõik templi ümber maatasa. Nende omavahelises võitluses hukkub enam kui 20 000 juuti. Vespasianus viivitab Jeruusalemma tungimisega, öeldes: „Jumal tegutseb nagu Rooma väejuht, saates rohkem korda kui mina; meie vaenlased tapavad ise üksteist.”

Kui Rooma keiser Nero sureb, läheb Vespasianus Roomasse, et kindlustada endale trooni, ning jätab Tituse sõjakäiku lõpetama. Titus jõuab Jeruusalemma 70. aasta paasapüha paiku ning jätab linnaelanikud ja pühadeks Jeruusalemma rännanud linna lõksu. Tema mehed laastavad ümbritsevat metsa, et ehitada linna ümber seitsme kilomeetri pikkune teravatipulistest vaiadest piiramistara. Kõik läheb täpselt nii, nagu Jeesus oli ennustanud, kui ta ütles: „Su vaenlased teevad sinu ümber valli [„teravatipulistest vaiadest kindlustuse”, UM] ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt” (Luuka 19:43, P 1997).

Peagi võtab linnas võimust nälg. Relvastatud rahvajõugud tungivad surnute ja surijate majadesse. Vähemalt üks naine tapab ja sööb oma rinnalapse, millega täitub ennustus: „Ja sina sööd oma ihuvilja, oma poegade ja tütarde liha ... piiramisel ja kitsikuses, millega su vaenlane sind ahistab” (5. Moosese 28:53–57).

Pärast viis kuud kestnud piiramist Jeruusalemm langeb. Linn ja selle võimas tempel rüüstatakse ja põletatakse ning templil kistakse kivi kivi pealt (Taaniel 9:26). Jeruusalemmas hukkub ühtekokku umbes 1 100 000 inimestb; 97 000 müüakse aga orjusesse (5. Moosese 28:68). Juudamaa tehakse juutidest peaaegu tühjaks. Sellele hävingule pole juutide ajaloos tõepoolest võrdset. See saab neile poliitika, religiooni ja kultuuri vallas pöördepunktiks.c

Samal ajal on aga Pellas elavad kristlased pääsemise eest Jumalale südamest tänulikud. Usk Pühakirja ennustustesse on päästnud nende elu.

Vaadates tagasi nendele sündmustele, võib igaüks meist endalt küsida: „Kas minul on selline usk, mis päästab mu elu lähenevas suures viletsuses?” (Heebrealastele 10:39; Ilmutuse 7:14.)

[Allmärkused]

[Teabegraafika lk 9]

Esimesel sajandil täitunud tunnusmärgi eri jooned

SÕJAD:

Gallias (39–40 m.a.j)

Põhja-Aafrikas (41 m.a.j)

Britannias (43, 60 m.a.j)

Armeenias (58–62 m.a.j)

Tsiviil- ja etnilised rahutused Juudamaal (50–66 m.a.j)

MAAVÄRINAD:

Roomas (54 m.a.j)

Pompeis (62 m.a.j)

Väike-Aasias (53, 62 m.a.j)

Kreetal (62 m.a.j)

NÄLJAHÄDAD:

Roomas, Kreekas, Egiptuses (u 42 m.a.j)

Juudamaal (u 46 m.a.j)

TAUDID:

Babüloonias (40 m.a.j)

Roomas (60, 65 m.a.j)

VALEPROHVETID:

Juudamaal (u 56 m.a.j)

[Kaart/pilt lk 10]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Roomlaste sõjakäik Palestiinasse aastatel 67–70

Ptolemais

Galilea meri

Pella

PEREA

SAMAARIA

Jeruusalemm

Soolameri

JUUDAMAA

Kaisarea

[Allikaviide]

Ainult kaart: Based on maps copyrighted by Pictorial Archive (Near Eastern History) Est. and Survey of Israel

[Pilt lk 11]

„Meie vaenlased tapavad ise üksteist” (Vespasianus)

[Pildid lk 11]

Rooma väed hävitasid Jeruusalemma aastal 70

[Piltide allikaviited lk 11]

Reljeef: Soprintendenza Archeologica di Roma; Vespasianus: Bildarchiv Preussischer Kulturbesitz/Art Resource, NY