Kes äratatakse üles?
„Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja.” (JOHANNESE 5:28, 29)
1. Mida märkimisväärset kuulis Mooses põleva kibuvitsapõõsa juures ja kes hiljem neid sõnu kordas?
ROHKEM kui 3500 aastat tagasi juhtus midagi väga ebatavalist. Mooses hoidis parasjagu patriarh Jitro lambaid. Hoorebi mäe juures ilmutas ennast Moosesele Jehoova ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast. „Ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära!” öeldakse 2. Moosese raamatus. Seejärel hüüdis Moosest üks hääl kibuvitsapõõsast. „Mina olen sinu vanemate Jumal,” kuulutas hääl, „Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!” (2. Moosese 3:1–6). Hilisemal ajal, meie ajaarvamise 1. sajandil, kordas neid sõnu ei keegi muu kui Jumala enda Poeg Jeesus.
2., 3. a) Milline tasu ootab Aabrahami, Iisakit ja Jaakobit? b) Millised küsimused tekivad?
2 Jeesus oli arutlemas saduseridega, kes ei uskunud ülestõusmist. Jeesus kuulutas: „Et surnud tõusevad üles, seda näitab ka Mooses kibuvitsapõõsa loos, kui ta nimetab Issandat Aabrahami Jumalaks ja Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks; Jumal aga ei ole mitte surnute, vaid on elavate Jumal; sest kõik elavad temale!” (Luuka 20:27, 37, 38). Nende sõnadega kinnitas Jeesus, et Jumala seisukohalt on kaua aega tagasi surnud Aabraham, Iisak ja Jaakob Jumala mälus ikka elus. Nagu Iiob, ootavad nad „oma sundaja” ehk surmaune lõppu (Iiob 14:14). Jumala uues maailmas äratatakse nad üles.
3 Mis saab aga neist miljarditest inimestest, kes kogu inimajaloo vältel on surnud? Kas nemad äratatakse samuti üles? Enne, kui sellele küsimusele rahuldava vastuse saame, uurigem Jumala Sõnast, mis inimesega juhtub, kui ta sureb.
Kus asuvad surnud?
4. a) Kuhu inimesed lähevad, kui nad surevad? b) Mis on surmavald?
4 Piibel ütleb, et „surnud ei tea enam midagi”. Kui keegi sureb, ei satu ta piinavasse põrgutulle ega oota piineldes kuskil eelpõrgus, vaid ta saab lihtsalt põrmuks. Sellepärast soovitab Jumala Sõna elavatele: „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas [še’oolʹ], kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 10; 1. Moosese 3:19). Heebrea sõna še’oolʹ päritolu pole täpselt teada. Eestikeelses Piiblis on seda sageli tõlgitud vastega „surmavald”, ent ka näiteks „haud”, „allmaailm” ja „põrgu”. Paljud religioonid õpetavad, et surnud on ikka veel elus, Jumala inspireeritud Sõna aga näitab, et need, kes viibivad surmavallas, on surnud, nad pole teadvusel. Surmavald (še’oolʹ) on inimkonna sümboolne haud.
5., 6. Mis sai Jaakobist, kui ta suri, ja kelle juurde ta maeti?
5 Algses heebreakeelses tekstis esineb sõna še’oolʹ esimest korda kirjakohas 1. Moosese 37:35. Kuna patriarh Jaakob arvas, et on kaotanud oma armsa poja Joosepi, ei lasknud ta end trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda [še’oolʹ]!” Kuna Jaakob uskus, et ta poeg on surnud, soovis temagi surra ja minna hauda. Hiljem tahtsid Jaakobi üheksa vanemat last võtta tema noorima poja Benjamini kaasa Egiptusesse, et sealt näljahädaks abi saada. Jaakob aga keeldus, öeldes: „Minu poeg ei lähe ühes teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda [še’oolʹ]!” (1. Moosese 42:36, 38). Need kaks viidet näitavad, et sõna še’oolʹ tähendab surma, mitte hauatagust elu.
6 Esimesest Moosese raamatust selgub, et Joosepist oli saanud Egiptuses toidujagamise korraldaja. Seega läks Jaakob sinna ning nende kohtumisrõõm oli suur. Jaakob elas Egiptuses kuni oma paljude elupäevade lõpuni, surres alles 147 aasta vanuselt. Jaakobi viimase soovi kohaselt matsid pojad ta Kaananimaale Makpela koopasse (1. Moosese 47:28; 49:29–31; 50:12, 13). Niisiis maeti Jaakob sinna, kus olid tema isa Iisak ja vanaisa Aabraham.
„Koristati oma rahva juurde”
7., 8. a) Kuhu läks Aabraham, kui ta suri? Selgita. b) Mis näitab, et teisedki läksid surmavalda, kui nad surid?
7 Varem, kui Jehoova kinnitas oma lepingu Aabrahamiga ja tõotas talle, et tema seeme saab suureks rahvaks, ütles ta ka, mis juhtub Aabrahami endaga. Jehoova lausus: „Sina ise aga lähed rahuga oma vanemate juurde, sind maetakse heas vanuses” (1. Moosese 15:15). Täpselt nõnda sündiski. 1. Moosese 25:8 ütleb: „Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde.” Missuguse rahva juurde? 1. Moosese 11:10–26 on loetletud üles tema esivanemad kuni Noa poja Seemini. Järelikult läks Aabraham, kui ta suri, nende juurde, kes olid juba surmavallas.
8 Väljend „koristati oma rahva juurde” esineb Heebrea Kirjades korduvalt. Seetõttu on loogiline järeldada, et kui Aabrahami poeg Ismael ja Moosese vend Aaron surid, läksid nad mõlemad, surmavalda, kus nad ootavad ülesäratamist (1. Moosese 25:17; 4. Moosese 20:23–29). Järelikult läks sinna ka Mooses, ehkki keegi ei tea tema haua asupaika (4. Moosese 27:13; 5. Moosese 34:5, 6). Nii Joosua, kes sai Moosese järel Iisraeli juhiks, kui ka terve rahvapõlv läks oma elupäevade lõppedes surmavalda (Kohtumõistjate 2:8–10).
9. a) Kuidas näitab Piibel, et heebrea sõna še’oolʹ ja kreeka sõna haiʹdes tähendavad sama paika? b) Milline on nende väljavaade, kes on še’oolʹis ehk haiʹdes’es?
9 Aastasadu hiljem sai Taavetist Iisraeli 12 suguharu kuningas. Kui ta suri, läks ta „magama oma vanemate juurde” (1. Kuningate 2:10). Kas temagi läks surmavalda? On huvitav tähele panna, et meie ajaarvamise 33. aasta nelipühal viitas Peetrus Taaveti surmale ja tsiteeris Laulu 16:10: „Sina ei jäta mu hinge surmavalla [še’oolʹ] kätte.” Maininud, et Taavet on veel hauas, kohaldas Peetrus neid sõnu Jeesusele ja näitas, et Taavet „rääkis ette nähes Kristuse ülestõusmisest, et tema hinge ei jäeta surmavalda [haiʹdes] ja et tema liha ei näe kõdunemist. Selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie kõik” (Apostlite teod 2:29–32). Peetrus kasutas siin kreeka sõna haiʹdes, mis vastab heebrea sõnale še’oolʹ. Niisiis need, kes viibivad haiʹdes’es, on samas olukorras nagu need, kes on še’oolʹ’is. Nad magavad surmaunes ja ootavad ülestõusmist.
Kas surmavallas on ülekohtuseid inimesi?
10., 11. Miks võib öelda, et mõned ülekohtused inimesed lähevad surmavalda?
10 Kui Mooses oli juhtinud Iisraeli rahva Egiptusest välja, puhkes kõrbes mäss. Mooses ütles rahvale, et nad eralduksid mässu eestvedajatest – Korahist, Daatanist ja Abiramist –, kellel tuli surra ebaloomulikku surma. Mooses selgitas: „Kui nad surevad, nagu kõik inimesed surevad, ja kõigi muude inimeste karistus tabab ka neid, siis ei ole Jehoova mind läkitanud. Aga kui Jehoova laseb sündida midagi erakorralist ja maa avab oma suu ja neelab nemad ja kõik, mis neil on, nõnda et nad lähevad elusalt alla hauda [še’oolʹ], siis te teate, et need inimesed on põlanud Jehoovat!” (4. Moosese 16:29, 30). Seega kõik mässajad, kes surid kas seetõttu, et maa avanes ja nad neelas, või kuna tuli nad põletas, nagu juhtus Korahi ja 250 leviidiga, kes teda pooldasid, sattusid surmavalda (4. Moosese 26:10).
11 Simei, kes oli sajatanud kuningas Taavetit, sai karistada Taaveti järeltulija Saalomoni käe läbi. „Ära jäta teda karistamata,” käskis Taavet, „sest sa oled tark mees ja tead küll, mida sa temale pead tegema, et võiksid saata ta hallpea verisena hauda [še’oolʹ]!” Saalomon lasi Benajal karistuse täide viia (1. Kuningate 2:8, 9, 44–46). Teine ohver, keda tabas Benaja karistusmõõk, oli Iisraeli endine väepealik Joab. Ta ei saanud hallipäisena „rahuga hauda [še’oolʹ] minna” (1. Kuningate 2:5, 6, 28–34). Mõlemad näited kinnitavad, kui hästi peavad paika Taaveti laulu sõnad: „Õelad pöörduvad surmavalda [še’oolʹ], kõik paganad, kes unustavad Jumala!” (Laul 9:18).
12. Kes oli Ahitofel ja kuhu ta läks, kui ta suri?
12 Ahitofel oli Taaveti nõuandja. Tema nõu peeti nii väärtuslikuks, otsekui oleks see tulnud Jehoovalt endalt (2. Saamueli 16:23). Kahjuks sai sellest usaldusväärsest teenijast reetur, kes ühines Taaveti poja Absalomi juhitud riigipöördega. Ilmselt pidas Taavet seda reetmist silmas, kui ta kirjutas: „Mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast!” Taavet jätkas: „Karaku surm nende kallale, mingu nad elusalt alla surmavalda [še’oolʹ], sest selge kurjus on nende elamuis, nende põues!” (Laul 55:13–16). Surres läksid Ahitofel ja tema kaaslased surmavalda.
Kes on Gehennas?
13. Miks nimetati Juudast „hukatuse pojaks”?
13 Võrdle Taaveti olukorda sellega, mis juhtus Suurema Taaveti Jeesusega. Ühest Kristuse 12 apostlist, Juudas Iskariotist, sai reetur, nagu osutus reeturiks ka Ahitofel. Juudase reeturlik tegu oli aga palju tõsisem kui Ahitofeli oma. Juudas tegutses Jumala ainusündinud Poja vastu. Maise teenistuse lõpul lausus Jumala Poeg oma järelkäijate kohta palves: „Kui ma olin ühes nendega, hoidsin ma neid sinu nimes, mille sa oled mulle andnud; ja ma hoidsin neid ning ükski neist ei ole kadunud, kui ainult kadumisepoeg [„hukatuse poeg”, P 1997], et Kiri täide läheks” (Johannese 17:12). Juudast „hukatuse pojaks” nimetades näitas Jeesus, et kui Juudas suri, ei olnud tal lootust jälle ellu ärgata. Ta ei jäänud Jumala mälestusse. Juudas ei läinud mitte surmavalda, vaid Gehennasse. Mis on Gehenna?
14. Mida kujutab Gehenna?
14 Jeesus mõistis hukka tolleaegsed usujuhid, kuna nad tegid oma jüngritest „põrgulapse [„Gehenna väärilise”, UM]” (Matteuse 23:15). „Gehenna” tähendab Hinnomi orgu, mida tol ajal kasutati prügimäena ja kuhu visati hukatud kurjategijate laibad, mida ei peetud parema matmise vääriliseks. Juba varem, mäejutluses, oli Jeesus rääkinud Gehennast, mis eestikeelses Piiblis on tõlgitud vastega „põrgu” (Matteuse 5:29, 30). Tema kuulajad mõistsid hästi selle sümboolset tähendust. Gehenna kujutas täielikku hävingut ilma ülestõusmislootuseta. Kas peale Jeesuse päevil elanud Juudas Iskarioti on veel teisigi läinud pärast surma Gehennasse, mitte surmavalda?
15., 16. Kes läks pärast surma Gehennasse, ja miks nad sinna läksid?
15 Esimesed inimesed Aadam ja Eeva loodi täiuslikuks. Nende pattulangemine oli tahtlik. Selle inimpaari ees seisis kas igavene elu või surm. Nad ei kuuletunud Jumalale ja asusid Saatana poolele. Aadam ja Eeva surid, ilma et neil oleks alust loota Kristuse lunastusohvrile. Nad läksid Gehennasse.
16 Aadama esmasündinud poeg Kain tappis oma venna Aabeli ja elas sealtpeale põgenikuna. Apostel Johannes ütles Kaini kohta, et ta on „tigedast” (1. Johannese 3:12). On mõistlik järeldada, et surres läks Kain nagu ta vanemadki Gehennasse (Matteuse 23:33, 35). Hoopis vastupidine on õige mehe Aabeli olukord. „Usu läbi tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, ja usu kaudu ta sai tunnistuse, et tema oli õige, kui Jumal andis tunnistuse tema andide kohta,” selgitas Paulus, lisades: „ja usu kaudu ta räägib veel pärast surmagi” (Heebrealastele 11:4). Jah, Aabel viibib praegu surmavallas ja ootab ülestõusmist.
„Esimene” ja „parem” ülestõusmine
17. a) Kes lähevad praegusel lõpuajal surmavalda? b) Milline lootus on neil, kes asuvad surmavallas, ja mis saab neist, kes on Gehennas?
17 Paljud, kes seda artiklit loevad, võivad mõelda, mis saab neist, kes surevad praegusel lõpuajal (Taaniel 8:19). Ilmutusraamatu 6. peatükis kirjeldatakse nelja ratsanikku sel ajalõigul ratsutamas. Huvitav on see, et viimase ratsaniku nimi on Surm ning talle järgneb Surmavald. Seega, paljud, kes surevad enneaegselt selle ratsaniku tegevuse tagajärjel, satuvad surmavalda, kus nad jäävad ootama ülesäratamist Jumala uude maailma (Ilmutuse 6:8). Milline lootus on siis neil, kes asuvad surmavallas, ja mis saab neist, kes on Gehennas? Lühidalt öeldes on esimestel ülestõusmislootus, viimastele aga saab osaks igavene häving – olematus.
18. Milline väljavaade on neil, kes saavad osa „esimesest ülestõusmisest”?
18 Apostel Johannes kirjutas: „Õnnis ja püha on see, kellel on osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes temaga need tuhat aastat.” Kristuse kaasvalitsejad saavad osa „esimesest ülestõusmisest”, aga milline lootus on ülejäänud inimkonnal? (Ilmutuse 20:6.)
19. Mis mõttes kogevad mõned „paremat ülestõusmist”?
19 Jumalateenijate Eelija ja Eliisa päevist alates on olnud inimesi, kes on ime kaudu surnuist üles äratatud. „Naised said tagasi oma surnud ülestõusmise läbi,” jutustas Paulus. „Teised lasksid ennast piinata ega võtnud vastu vabastamist, et saaksid parema ülestõusmise osalisiks.” Jah, need laitmatuse säilitajad ootasid igatsusega ülestõusmist, mis annaks neile võimaluse mitte ainult mõne aasta võrra pikendada oma elu ja siis surra, vaid elada igavesti! Seda võib tõesti nimetada „paremaks ülestõusmiseks”. (Heebrealastele 11:35.)
20. Mida käsitletakse järgmises artiklis?
20 Kui keegi sureb ustavana enne, kui Jehoova teeb lõpu sellele kurjale maailmale, on tal kindel lootus „paremale ülestõusmisele”. See on selles mõttes parem, et tal on siis lootus elada igavesti. Jeesus tõotas: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Järgmine artikkel käsitleb lähemalt seda, miks tuleb surnute ülestõusmine. Näeme veel, kuidas aitab ülestõusmislootus meil jääda laitmatuks ja arendada ennastohverdavat vaimu.
Kas sa mäletad?
• Miks öeldakse Jehoova kohta, et ta on „elavate Jumal”?
• Millises olukorras on need, kes viibivad surmavallas?
• Mis saab neist, kes on Gehennas?
• Mis mõttes kogevad mõned „paremat ülestõusmist”?
[Pilt lk 15]
Nagu Aabrahamil, nii on teistelgi, kes lähevad surmavalda, ülestõusmislootus
[Pildid lk 16]
Miks läksid Aadam ja Eeva, Kain ning Juudas Iskariot Gehennasse?