Piibli 42. raamat — Luuka evangeelium

Kirjutaja: Luukas

Kirjutamiskoht: Kaisarea

Kirjutamine lõpetati: u 56—58 m.a.j

Käsitletud ajavahemik: 3 e.m.a — 33 m.a.j

LUUKA evangeeliumi kirjutas terase mõistuse ja hea südamega mees, kelle jutustus tänu neile omadustele ja Jumala vaimu juhtimisele on täpne ja tulvil tundesoojust. Ta ütleb avasalmides, et ta on ”arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna”. Tema detailne, lausa piinlikult täpne esitusviis toetab täielikult seda väidet (Luuka 1:3).

² Ehkki Luuka nime jutustuses ei mainita, olid vanaaja autoriteedid ühel meelel, et tema on selle kirjutanud. Luukast peetakse selle evangeeliumi kirjutajaks juba Muratori fragmendis (u 170 m.a.j) ning sedasama tunnistasid sellised 2. sajandi kirjamehed nagu Eirenaios ja Clemens Aleksandriast. Piiblisisesed tõendid osutavad samuti kindlalt Luukale. Tekstis Koloslastele 4:14 nimetab Paulus teda ’armsaks arst Luukaks’, ning Luukas kirjutab tõepoolest õpetlaslikult, nagu arstitaoliselt haritud mehelt võiks oodata. Tulenevalt suurepärasest keelekasutusest ja laiemast sõnavarast kui ülejäänud kolmel evangeeliumikirjutajal kokku, käsitleb ta oma elutähtsat ainest nüansirikkalt ja laiahaardeliselt. Lugu kadunud pojast on peetud parimaks eales kirjutatud lühijutuks.

³ Luuka jutustus sisaldab enam kui 300 meditsiiniterminit või meditsiinilises tähenduses tarvitatud sõna, mida ei kasuta samal viisil (või ei kasuta üldse) ükski teine Kristlike Kreeka Kirjade kirjutajaist.a Näiteks rääkides pidalitõvest, ei tarvita Luukas alati sama sõna mida teised. Teiste jaoks on pidalitõbi lihtsalt pidalitõbi, aga arsti jaoks on olemas pidalitõve eri staadiumid, nagu näitab kirjakoht, kus Luukas kõneleb mehest, kes oli ”täis pidalitõbe”. Laatsaruse ütleb ta olevat ”täis paiseid”. Ükski teine evangeeliumikirjutaja ei ütle, et Peetruse ämm oleks olnud ”kõrges palavikus” (5:12; 16:20; 4:38, P 1997, meie kursiiv). Ja ehkki ülejäänud kolm evangelisti annavad samuti teada, et Peetrus raius ära ülempreestri sulase kõrva, mainib Luukas ainsana, et Jeesus tegi ta terveks (22:51). Arstile omaselt kõlab ka tema kirjeldus naisest, kel oli ”haiguse vaim kaheksateist aastat ja kes käis kõveras ega saanud ennast päris sirgeks ajada”. Ja kes peale ’armsa arst Luuka’ oleks nii üksikasjalikult kirjeldanud, millist esmaabi andis ühele mehele samaarlane, kes ”sidus mehe haavad, [ning] valas nende peale õli ja veini”? (13:11; 10:34, P 1997.)

⁴ Millal Luukas oma evangeeliumi kirjutas? Apostlite teod 1:1 näitab, et Apostlite tegude raamatu kirjutaja (kes oli samuti Luukas) oli varem koostanud ”esimese raamatu”, evangeeliumi. Apostlite tegude kirjutamine lõpetati tõenäoliselt aastal 61, mil Luukas viibis Roomas koos Paulusega, kes ootas keisri kohut. Võib arvata, et evangeeliumi kirjutas Luukas umbes aastatel 56—58 Kaisareas pärast seda, kui ta oli naasnud Pauluse kolmanda misjonireisi lõppedes koos temaga Filipist ning kui Paulust hoiti kaks aastat Kaisareas vangis, enne kui ta viidi oma edasikaebuse tõttu Rooma. Kuna Luukas oli sel ajal Palestiinas, oli tal hea võimalus kõike, mis puudutab Jeesuse elu ja teenistust, ’algusest peale hoolega uurida’. Seega näib Luuka evangeelium olevat kirjutatud varem kui Markuse oma.

⁵ Luukas muidugi ei näinud pealt kõiki neid sündmusi, millest ta oma evangeeliumis jutustab, kuna ta ei kuulunud 12 apostli hulka ja sai usklikukski arvatavasti alles pärast Jeesuse surma. Ent ta tegi tihedat koostööd Paulusega misjonipõllul (2. Tim. 4:11; Fileem. 24). Seepärast on tema kirjatöös täiesti ootuspäraselt näha Pauluse mõju, näiteks kui võrrelda kirjeldusi Issanda õhtusöömaajast tekstides Luuka 22:19, 20 ja 1. Korintlastele 11:23—25. Luukas võis ühe allikana kasutada ka Matteuse evangeeliumit. Et ”kõike hoolega uurida”, võis ta küsitleda paljusid Jeesuse elusündmuste pealtnägijaid, näiteks elusolevaid jüngreid ja võib-olla ka Jeesuse ema Maarjat. Võime olla kindlad, et ta ei jätnud usaldusväärse info otsinguil ühtki abinõu kasutamata.

⁶ Nelja evangeeliumijutustust uurides saab selgeks, et kirjutajad ei korranud lihtsalt üksteise lugusid ega kirjutanud pelgalt eesmärgiga, et nende tähtsate Piibli sündmuste kohta oleks rohkem tunnistusi. Luuka jutustusel on mitmeid eriomaseid jooni. Selles on 59 protsenti niisugust infot, mida teistes evangeeliumites pole. Ta kirjutab vähemalt kuuest imest, mida kuskil mujal pole kajastatud, ning esitab tosinkond tähendamissõna, mida teistes evangeeliumites ei leidu; ta pühendab ühe kolmandiku evangeeliumist jutustavale osale ja kaks kolmandikku otsekõnele; tema evangeelium on neljast pikim. Matteus kirjutas peamiselt juutidele ning Markus mittejuutidele, eeskätt roomlastele. Luuka evangeelium oli suunatud ”kõrgeaulisele Teofilosele” ja tema kaudu ka teistele inimestele, nii juutidele kui mittejuutidele (Luuka 1:3, 4). Et teha jutustust köitvaks kõikidele, ei näita Luukas Jeesuse põlvnemist mitte lihtsalt Aabrahamist, nagu teeb Matteus juutidele kirjutades, vaid ta läheb ajas tagasi kuni Aadamani, kes oli ”Jumala poeg”. On tähelepanuväärne, et ta paneb kirja Siimeoni prohvetlikud sõnad, et Jeesus on ”valguseks, mis peab ilmuma paganaile”, ning ütleb, et ”kõik liha näeb Jumala päästet” (3:38; 2:29—32; 3:6).

⁷ Kogu oma kirjatöö jooksul näitab Luukas end suurepärase jutuvestjana; tema lood on läbikaalutud ülesehitusega ja korrektsed. Just need omadused, täpsus ja tõearmastus, mis Luuka teksti puhul silma hakkavad, räägivad valjult selle autentsuse kasuks. Üks jurist tegi kord järgmise tähelepaneku: ”Kui rüütlilood, legendid ja valetunnistused asetavad neis toodud sündmused hoolikalt kuhugi kaugesse paika ja mingisse ebamäärasesse aega, rikkudes seega esmatähtsaid reegleid, mida meie, juristid, seoses hea kohtutoiminguga õpime, nimelt et ”avaldus peab ära tooma aja ja koha”, annavad piiblilood ülitäpselt teada neis toodud sündmuste aja ja koha.”b Selle tõestuseks tsiteeris ta kirjakohta Luuka 3:1, 2: ”Keiser Tibeeriuse valitsuse viieteistkümnendal aastal, kui Pontius Pilaatus oli Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst ja Filippus, tema vend, Iturea ja Trahhoniitisemaa nelivürst ja Lüsaanias Abileene nelivürst, kui ülempreestreiks olid Annas ja Kaifas, sai Jumala sõna Sakariase poja Johannese kätte kõrbes.” Siin ei räägita ajast ja kohast ebamääraselt, vaid Luukas mainib koguni seitset võimukandjat, mis võimaldab meil kindlaks teha nii Johannese kui ka Jeesuse teenistuse algusaja.

⁸ Lisaks annab Luukas kaks vihjet, mis aitavad kindlaks määrata Jeesuse sünniaega, öeldes tekstis Luuka 2:1, 2: ”Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm. See üleskirjutus oli esimene ja toimus, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja.” Tol korral läksidki Joosep ja Maarja üles Petlemma, et ennast kirja panna, ning nende sealoleku ajal sündis Jeesus.c Meil jääb vaid üle nõustuda kommentaatoriga, kes ütleb: ”Luuka ajalootaju usaldatavuse parimaid näitajaid on tema suutlikkus olla kõiges laitmatult täpne.”d Meil tuleb tunnistada paikapidavaks Luuka väide, et ta on ’algusest peale kõike hoolega uurinud’.

⁹ Luukas toob välja ka selle, kuidas Heebrea Kirjade ennustused täitusid Jeesus Kristuses. Ta tsiteerib Jeesuse enda tunnistust selle kohta (24:27, 44). Lisaks on ta pannud detailselt kirja Jeesuse prohvetiennustused tulevaste sündmuste kohta, millest paljud on juba täitunud kõigis ennustatud üksikasjades. Näiteks ehitati Jeruusalemma ümber ”teravatipulistest vaiadest” (UM) piiramisehitis ning linn hävis hirmsates tapatalgutes aastal 70, nagu Jeesus oli ette kuulutanud (Luuka 19:43, 44; 21:20—24; Matt. 24:2). Ajaloolane Josephus Flavius, kes nägi oma silmaga Rooma armee tegevust, jutustab, et vaiade saamiseks tehti ümbruskond puudest lagedaks umbes 16 kilomeetri ulatuses; et piiramisehitis oli enam kui seitse kilomeetrit pikk; et palju naisi ja lapsi suri nälga; ning et üle miljoni juudi kaotas elu ja 97000 võeti vangi. Tänase päevani seisab Roomas Tituse võidukaar, millel kujutatakse roomlasi võidurongkäigul Jeruusalemma templist võetud sõjasaagiga.e Võime kindlad olla, et teised Luuka poolt üles tähendatud inspireeritud ennustused täituvad sama täpselt.

MILLE POOLEST KASULIK

³⁰ Luuka evangeelium kasvatab usaldust Jumala Sõna vastu ning tugevdab usku, aidates meil Jumalast võõrdunud maailma tormituultes püsti jääda. Luukas toob hulgaliselt näiteid Heebrea Kirjades ennustatu täitumisest. Ta näitab, kuidas Jeesus väljendas enda missiooni Jesaja raamatus ennustatud sõnadega, ning ta näib seda kasutavat oma raamatus läbiva teemana (Luuka 4:17—19; Jes. 61:1, 2). See oli üks neid kordi, mil Jeesus tsiteeris Prohveteid. Jeesus tsiteeris ka Seadust, näiteks siis, kui ta lükkas tagasi Saatana kolm ahvatlust, ning Laule, näiteks siis, kui ta küsis oma vastastelt: ”Kuidas öeldakse Kristus olevat Taaveti Poeg?” Luuka evangeeliumis on palju muidki tsitaate Heebrea Kirjadest (Luuka 4:4, 8, 12; 20:41—44; 5. Moos. 8:3; 6:13, 16; Laul 110:1).f

³¹ Kui Jeesus sõitis eeslisälu seljas Jeruusalemma, nagu oli ennustatud Sakarja 9:9, tervitasid rahvahulgad teda rõõmuhõisetega ja rakendasid tema kohta teksti Laul 118:26 (Luuka 19:35—38). Teises kohas mainib Luukas kahes salmis kuut detaili, mida Heebrea Kirjades ennustati seoses Jeesuse teotusrohke surmaga ja tema ülesäratamisega (Luuka 18:32, 33; Laul 22:8; Jes. 50:6; 53:5—7; Joona 2:1). Hiljem, pärast ülestõusmist, aitas Jeesus jüngritel aru saada kõigi Heebrea Kirjade olulisusest. ”Ta ütles neile: ”Need on kõned, mis ma teile rääkisin veel teie juures olles; sest kõik peab täide minema, mis on kirjutatud minu kohta Moosese käsuõpetuses ja Prohveteis ja Lauludes!” Siis ta avas nende mõistuse, nõnda et nad kirjadest aru said” (Luuka 24:44, 45). Nagu need Jeesus Kristuse jüngrid, võime ka meie olla valgustatud ja saada tugevaks usus, kui uurime Heebrea Kirjades ennustatu täitumist, mida selgitavad nii detailselt Luukas ja teised Kristlike Kreeka Kirjade kirjutajad.

³² Kogu jutustuse vältel juhib Luukas oma lugeja tähelepanu Jumala Kuningriigile. Alates raamatu algusest, kus ingel tõotab Maarjale, et tema tulevane laps ”valitseb igavesti Jaakobi soo üle ning tema kuningriigil ei ole otsa”, kuni viimaste peatükkideni, kus Jeesus kõneleb oma apostlite võtmisest Kuningriigi lepingusse, tõstab Luukas esile kuningriigilootust (1:33; 22:28, 29). Ta näitab, kuidas Jeesus juhtis Kuningriigi kuulutustööd ning saatis välja 12 apostlit ja hiljem 70 jüngrit tegema sedasama tööd (4:43; 9:1, 2; 10:1, 8, 9). Seda, et Kuningriiki pääsemiseks on tarvis pühendumust ja sihiteadlikku tegutsemist, rõhutab Jeesus sõnadega: ”Lase surnuid oma surnud matta, sina aga mine ja kuuluta Jumala riiki!” ning ”Ükski, kes paneb oma käe adra külge ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!” (9:60, 62).

³³ Luukas rõhutab palvetamise tähtsust. Tema evangeelium on selle poolest tähelepanuväärne. Ta jutustab, et rahvahulk palvetas ajal, mil Sakarias viibis templis, et Ristija Johannese sünd oli vastus tema vanemate palvetele ning et prohvet Anna palvetas päevad ja ööd. Ta räägib, et Jeesus palvetas ristimise ajal, et ta veetis enne 12 apostli valimist terve öö palvetades ning et ta palvetas sel ajal, kui ta muudeti. Jeesus toonitas ka oma jüngritele, et ”alati tuleks palvetada ja mitte tüdida”, ning jutustas selle illustreerimiseks tähendamissõna lesknaisest, kes palus kohtunikku senikaua, kuni see õigluse jalule seadis. Ainult Luukas jutustab, et jüngrid avaldasid soovi, et Jeesus neid palvetama õpetaks, ning et ingel kinnitas Jeesust, kui see palvetas Õlimäel. Samuti on ta ainsana pannud kirja Jeesuse viimase palve sõnad: ”Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” (1:10, 13; 2:37; 3:21; 6:12; 9:28, 29; 18:1—8; 11:1; 22:39—46; 23:46). Nagu tollal kui Luukas oma evangeeliumi kirja pani, on ka tänapäeval palve ülitähtsaks abinõuks, misläbi Jumala tahte täitmiseks jõudu saada.

³⁴ Olles erakordselt tähelepanelik ning ladusa ja värvika keelekasutusega, annab Luukas Jeesuse õpetuse edasi elavalt ja köitvalt. Jeesuse armastus, lahkus, halastus ja kaastunne nõrkade, rõhutute ja vaevatute vastu tuleb esile terava kontrastina kirjatundjate ja variseride külmale, formaalsele, kitsarinnalisele, silmakirjalikule jumalateenimisele (4:18; 18:9). Jeesus julgustab ja aitab vaeseid, vaevatuid, pimedaid ja maharõhutuid, andes sellega oivalise eeskuju neile, kes püüavad ’käia tema jälgedes’ (1. Peetr. 2:21).

³⁵ Nii nagu Jeesus, täiuslik, imesid tegev Jumala Poeg, hoolitses armastavalt oma jüngrite ja kõigi ausameelsete inimeste eest, peaksime ka meie püüdma osaleda teenistuses armastusega ”meie Jumala südamliku halastuse” pärast (Luuka 1:78). Selle saavutamiseks on Luuka evangeeliumist tõesti palju abi. Meil on põhjust Jehoovat südamest tänada, et ta inspireeris Luukast, ’armsat arsti’, kirjutama seda täpset, ülesehitavat ja julgustavat jutustust, mis nii selgelt näitab, et Jeesus on ”Jumala pääste” Kuningriigi kaudu (Kol. 4:14; Luuka 3:6).

[Allmärkused]