Maarja (Jeesuse ema)
Definitsioon: Jumala poolt valitud ja suuresti soositud naine, kes sünnitas Jeesuse. Piiblis on mainitud veel viit Maarjat. Aga see Maarja oli kuningas Taaveti järeltulija, kes kuulus Juuda suguharru ja oli Eeli tütar. Pühakiri mainib teda esmakordselt, kui ta on kihlatud Joosepiga, kes on samuti Juuda suguharust ja Taaveti järeltulija.
Mida me võime Maarja kohta käivast Piibli jutustusest õppida?
1) Üheks õppetunniks on valmisolek kuulata, mida Jumal oma sõnumitoojate kaudu räägib, kuigi kuuldu võib meid algul rahutuks teha või võimatuna tunduda. — Luuka 1:26—37.
2) See annab meile julgust tegutseda kooskõlas sellega, mille kohta me saame teada, et see on Jumala tahe, ja täielikult temale loota. (Vaata Luuka 1:38. Nagu on näidatud 5. Moosese 22:23, 24, võis sellel olla vallalisele juudi tütarlapsele väga halvad tagajärjed, kui leiti, et ta ootab last.)
3) Näeme Jumala valmisolekut kasutada inimest, hoolimata tema sotsiaalsest seisundist. — Võrdle tekste Luuka 2:22—24 ja 3. Moosese 12:1—8.
4) Vaimsed huvid tuleb esikohale seada. (Vaata Luuka 2:41; Apostlite teod 1:14. Juudi naistelt ei nõutud, et nad võtaksid igal aastal koos oma mehega ette pika teekonna ja läheksid paasapühaks Jeruusalemma, kuid Maarja tegi seda.)
5) Tuleb hinnata moraalset puhtust. — Luuka 1:34.
6) Tuleb lastele hoolsalt Jumala Sõna õpetada. (See peegeldus sellest, mida Jeesus tegi 12-aastasena. Vaata Luuka 2:42, 46—49.)
Kas Maarja oli tõesti neitsi, kui ta Jeesuse sünnitas?
Luuka 1:26—31 teatab, et ingel Gabriel tõi „neitsile”, kelle nimi oli Maarja, sõnumi: „Sa saad käima peale ning tood ilmale poja ja paned temale nimeks Jeesus.” Seejärel on 34. salmis öeldud: „Maarja ütles inglile: ’Kuidas see võib sündida, kuna ma mehest [„s.o. kui abikaasast”, NAB allmärkus] ei tea [„kuna mul ei ole mehega seksuaalvahekorda”, NW]?’ ” Matteuse 1:22—25 lisab: „Aga see kõik on sündinud, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti kaudu, kes ütleb: ’Ennäe, neitsi saab käima peale ning toob poja ilmale, ja temale peab pandama nimeks Immaanuel’, see on meie keeli: Jumal meiega. Kui Joosep unest ärkas, siis ta tegi nõnda, kuidas Issanda ingel teda oli käskinud ning võttis oma naise enese juurde ega puutunud temasse, enne kui ta oli ilmale toonud poja. Ja ta pani temale nimeks Jeesus.”
Kas see on loogiline? Kindlasti ei olnud Loojal, kes kavandas inimese suguelundid, võimatu üleloomulikul viisil muuta munarakk Maarja emaihus viljastunuks. Jehoova kandis oma esmasündinud taevase Poja elujõu ja isiksuse jooned ime läbi üle Maarja emaihusse. Jumala tegev jõud, tema püha vaim, kaitses lapse arenemist Maarja emaihus, nii et võis sündida täiuslik inimene. — Luuka 1:35; Joh. 17:5.
Kas Maarja jäigi neitsiks?
Matt. 13:53—56: „Ja sündis, kui Jeesus oli lõpetanud need tähendamissõnad, et ta läks sealt ära. Ja ta tuli oma kodukohta ja õpetas neid nende kogudusekojas, nii et nad hämmastusid ning ütlesid: ’Kust on sellel see tarkus ja need vägevad teod? Eks tema ole see puusepa poeg? Eks ta ema nimetata Maarjaks ja ta vendi [kreeka keeles a·del·phoiʹ] Jakoobuseks ja Jooseseks ja Siimonaks ja Juudaks? Ja eks ta õed [kreeka keeles a·del·phaiʹ] kõik ole meie juures?’ ” (Kas sa järeldaksid selle teksti alusel, et Jeesus oli Maarja ainus laps või hoopis, et tal oli ka teisi poegi ja tütreid?)
New Catholic Encyclopedia (1967, IX kd., lk. 337) ütleb kreekakeelsete sõnade a·del·phoiʹ ja a·del·phaiʹ kohta, mida on kasutatud Matteuse 13:55, 56, et neil „oli evangeeliumide kirjutamise aegses kreeka keelt kõnelevas maailmas pärisvenna ja pärisõe tähendus ning loomulikult said kreeka lugejad sellest just niimoodi aru. Neljanda sajandi lõpupoole (u. 380) rõhutas Helvidius ühes praeguseks hävinud teoses seda tõsiasja, lugedes Maarja lasteks peale Jeesuse ka teisi ning tuues teda seega paljulapselistele emadele eeskujuks. Püha Hieronymus, ajendatuna kiriku traditsioonilisest usust Maarja igavesse neitsilikkusesse, kirjutas Helvidiuse vastu traktaadi (383 p. Kr.), milles ta tõi selgituse . . . , mis on katoliku õpetlaste seas ikka veel populaarne”.
Mark. 3:31—35: „Siis tulid tema ema ja vennad ja seisid õues ja läkitasid tema juurde teda kutsuma. Ja rahvas istus ta ümber ja temale öeldi: ’Vaata, su ema ja su vennad õues otsivad sind!’ Ta vastas neile ning ütles: ’Kes on mu ema või mu vennad?’ Ja ta vaatas enese ümber nende peale, kes istusid sõõris ta ümber, ning ütles: ’Vaata, siin on mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema!’ ” (Selles tekstis on tehtud selge vahe Jeesuse lihaste vendade ja tema vaimsete vendade, tema jüngrite vahel. Keegi ei väida, et viitel Jeesuse emale pole sõnasõnalist tähendust. Kas on siis loogiline järeldada, et need ei olnud mitte tema lihased vennad, vaid võib-olla onu- või tädipojad? Kui ei mõelda vendi, vaid teisi sugulasi, kasutatakse teist kreekakeelset sõna [syg·ge·nōnʹ], nagu näiteks tekstis Luuka 21:16.)
Kas Maarja oli Jumalaema?
Ingel, kes rääkis Maarjale eelseisvast imepärasest sünnist, ei öelnud, et selle poeg on Jumal. Ta ütles: „Sa saad käima peale ning tood ilmale poja ja paned temale nimeks Jeesus. Tema saab suur olema ja teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks. ... Sellepärast peab ka Püha, kes sinust sünnib, nimetatama Jumala Pojaks.” — Luuka 1:31—35; meie kursiiv.
Heebr. 2:14, 17: „Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis temagi [Jeesus] sai otse samal viisil osa sellest ... Sellepärast pidi ta kõiges saama vendade sarnaseks.” (Aga kas ta oleks olnud ’kõiges vendade sarnane’, kui ta oleks olnud Jumal-inimene?)
New Catholic Encyclopedia ütleb: „Maarja on tõesti Jumalaema, kui on täidetud kaks tingimust: et ta on tõepoolest Jeesuse ema ja et Jeesus on tõepoolest Jumal.” (1967, X kd., lk. 21) Piibel ütleb, et Maarja on Jeesuse ema, aga kas Jeesus on Jumal? Kirik formuleeris kolmainsuse õpetuse neljandal sajandil, kaua aega pärast Piibli kirjutamise lõpetamist. (New Catholic Encyclopedia, 1967, XIV kd., lk. 295; vaata lk. 153, 154 peateema „Kolmainsus” alt) Tol ajal rääkis kirik Nikaia usutunnistuses Jeesusest Kristusest kui „Jumalast endast”. Pärast seda kuulutati Efesose kirikukogul aastal 431 m.a.j., et Maarja on The·o·toʹkos, mille tähendus on „Jumalasünnitaja” või „Jumalaema”. Kuid seda väljendit ega mõtet ei leidu üheski piiblitõlkes. (Vaata lk. 99—103 peateema „Jeesus Kristus” alt.)
Kas Maarja ise eostus patuta ja oli emaihus olles pärispatust vaba?
New Catholic Encyclopedia (1967, VII kd., lk. 378—381) nendib selle uskumuse päritolu kohta: „ ... Pühakirjas patuta eostuse käsitust otseselt ei esine ... Esimesed kirikuisad pidasid Maarjat pühaks, kuid mitte täiesti patust vabaks. ... On võimatu öelda täpset aega, millal see uskumus usu osaks sai, kuid näib, et 8. või 9. sajandiks oli see juba üldiselt omaks võetud. ... [Paavst Pius IX defineeris 1854. aastal dogma], ’mis ütleb, et üliõnnis Neitsi Maarja oli eostumise algushetkest alates kaitstud pärispatu mistahes häbipleki eest.’ ” Seda uskumust kinnitas Vatikani II kirikukogu (1962—1965). — The Documents of Vatican II (New York, 1966), toimetanud W. M. Abbott, S.J., lk. 88.
Piibel ise ütleb: „Sellepärast, otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.” (Rooml. 5:12; meie kursiiv) Kas see käib ka Maarja kohta? Piibel teatab, et vastavalt Moosese seaduses toodud nõudele viis Maarja 40 päeva pärast Jeesuse sündimist Jeruusalemma templisse patuohvri, et ebapuhtusest puhtaks saada. Ka tema oli Aadamalt patu ja ebatäiuslikkuse pärinud. — Luuka 2:22—24; 3. Moos. 12:1—8.
Kas Maarja läks oma lihaliku kehaga taevasse?
Kommenteerides paavst Pius XII poolt 1950. aastal avaldatud teadaannet, millega see dogma võeti katoliku usu ametlikuks osaks, teatab New Catholic Encyclopedia (1967, I kd., lk. 972): „Piiblis ei ole Maarja taevamineku kohta ühtki otsest viidet, kuid siiski rõhutab paavst dekreedis, et selle tõe vääramatuks aluseks on Pühakiri.”
Piibel ise ütleb: „Liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.” (1. Kor. 15:50) Jeesus ütles, et „Jumal on Vaim”. Kui Jeesus üles äratati, sai ta jälle vaimuks, aga siis juba „vaimuks, kes elustab”. Inglid on vaimud. (Joh. 4:24; 1. Kor. 15:45; Heebr. 1:13, 14) Millise pühakirjateksti alusel võib väita, et keegi võib saada taevase elu kehas, mis püsib elus vaid maa materiaalses keskkonnas? (Vaata lk. 427—429 peateema „Ülestõusmine” alt.)
Kas on õige esitada palveid Maarjale kui eestkostjale?
Jeesus Kristus ütles: „Teie palvetage siis nõnda: meie Isa, kes oled taevas! ... ” Ja samuti ta ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu! ... Kui te midagi palute minu nimel, siis ma teen seda.” — Matt. 6:9; Joh. 14:6; 14:14, NW.
Kas Isale Jeesuse Kristuse kaudu esitatavad palved võetakse vastu niisama mõistvalt ja osavõtlikult kui palved, mida esitataks kellegi kaudu, kellel on naiseelu kogemused? Piibel ütleb meile Isa kohta: „Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende peale, kes teda kardavad! Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm!” Tema on „halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest”. (Laul 103:13, 14; 2. Moos. 34:6) Ja Kristuse kohta on kirjutatud: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.” — Heebr. 4:15, 16.
Kas Maarja kujude ja piltide harras austamine on kooskõlas Piibli kristlusega?
Vatikani II kirikukogu (1962—1965) õhutas selgesõnaliselt sellest kombest kinni pidama. „See kõigepüham kirikukogu ... manitseb kõiki kiriku lapsi jõudsasti edendama Õndsa Neitsi kultust, eriti liturgilist kultust. See nõuab, et temaga [Maarjaga] seotud kombeid ja riitusi peetaks väga kalliks, nagu seda on sajandite jooksul soovitanud kiriku õppeamet, ja et varasematel aegadel välja antud religioosseid määrusi, mis käivad Kristuse, Õndsa Neitsi ja pühakute kujude harda austamise kohta täidetaks.” — The Documents of Vatican II, lk. 94, 95.
Piibli vastuse sellele annab peateema „Pühapildid” lk. 299—303.
Kas esimese sajandi kristlikus koguduses osutati Maarjale erilist austust?
Apostel Peetrus ei maini teda oma inspireeritud kirjades üldse. Apostel Paulus ei kasutanud oma inspireeritud kirjades tema nime, vaid rääkis temast ainult kui „naisest”. — Gal. 4:4.
Millise eeskuju Jeesus ise oma emasse suhtumises andis?
Joh. 2:3, 4: „Kui tuli puudus viinast [pulmapeol Kaanas], ütles Jeesuse ema temale: ’Neil ei ole viina!’ Jeesus ütles talle: ’Mis sul minuga asja, naine [„Naine, mis on mul sinuga tegemist”, SP]? Minu aeg ei ole veel tulnud!’ ” (Kui Jeesus oli veel laps, oli ta oma emale ja kasuisale kuulekas. Aga nüüd, mil ta oli täiskasvanu, lükkas ta Maarja juhenduse lahkelt, kuid kindlalt tagasi. Maarja võttis selle märkuse alandlikult vastu.)
Luuka 11:27, 28: „Kui ta [Jeesus] seda rääkis, sündis, et üks naine rahva seast tõstis oma häält ning ütles temale: ’Õnnis on ihu, mis sind on kandnud, ja rinnad, mida sina oled imenud!’ Aga tema ütles: ’Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda tallele panevad!’ ” (Jeesusel oleks kindlasti olnud siin suurepärane võimalus oma emale erilist austust osutada, kui see oleks kohane olnud. Aga ta ei teinud seda.)
Millised on Maarja austamise ajaloolised juured?
„Antiikaja emajumala kultuse taustal hakati M[aarja]t käsitama pärispatust vaba ülemaise olendina, kes on jäävalt neitsilik ja ’meie (armsa) emandana’ (madonna) patuste inimeste eestkostja Jumala juures.” — Eesti entsüklopeedia, 1992, 6. kd., lk. 78.
Huvitav on ka see paik, kus õpetus Maarjast Jumalaemast lõplikult kinnitati. „Aastal 431 kogunes Efesose kirikukogu Theotokose basiilikasse. Kui tiitel ’Jumalasünnitaja’ võis üldse kusagil endale kindlat toetust leida, siis leidis see aset just selles linnas, mis oli tuntud Artemise ehk roomlaste Diana harda austamise poolest ja kus tema kuju olevat taevast alla langenud suure templi varju all, mis alates aastast 330 e. Kr. oli pühitsetud Suurele Emale ja kus Maarja pärimuse kohaselt ajutiselt elas.” — The Cult of the Mother-Goddess (New York, 1959), E. O. James, lk. 207.
Kui keegi ütleb:
„Kas teie usute Neitsi Maarjat?”
Sa võiksid vastata: „Pühakiri ütleb selgelt, et Jeesuse Kristuse ema oli neitsi ja seda me usume. Jeesuse Isa oli Jumal. Laps, kes sündis, oli tõesti Jumala Poeg, nagu ingel Maarjale oli öelnud. (Luuka 1:35)” Seejärel võid ehk lisada: „Aga kas te olete kunagi mõelnud, miks oli tähtis, et Jeesus sünniks neitsist? ... Ainult sel teel saadi tuua vastav lunahind, millega on võimalik meid patust ja surmast vabastada. — 1. Tim. 2:5, 6; seejärel ehk ka Joh. 3:16.”
Või siis võiksid öelda: „Jah, usume. Meie usume kõike, mida Pühakiri tema kohta ütleb, ja see ütleb selgelt, et ta oli neitsi, kui ta Jeesuse sünnitas. Minu meelest on väga südantsoojendav see, mida Pühakirjas Maarjast räägitakse ja mida me temast õppida võime. (Kasuta materjali leheküljelt 220.)”
„Teie ei usu Neitsi Maarjat”
Sa võiksid vastata: „Ma tean, et on inimesi, kes ei usu, et neitsi sünnitas Jumala Poja. Aga meie tõesti usume seda. (Ava mõni meie raamat kohast, kus seda teemat käsitletakse, ja näita seda korterivaldajale.)” Seejärel võid ehk lisada: „Aga kas meil on pääste saamiseks veel midagi vaja? ... Pange tähele, mida Jeesus ütles palves oma Isale. (Joh. 17:3)”