Jäljenda nende usku

Ta jäi katsumustes ustavaks

PEETRUS jälgis rahutult Jeesust kuulama tulnud inimeste näoilmeid. Nad olid Kapernauma sünagoogis. Selles linnas oli Peetruse kodu. Siin, Galilea mere kaldal, pidas ta kaluriametit. Paljud tema sõbrad, sugulased ja ärituttavad elasid siin. Tõenäoliselt ihkas Peetrus, et tema kaaslinlased näeksid Jeesust nii nagu tema ja jagaksid tema vaimustust saada õpetust Jumala kuningriigi kohta suurimalt õpetajalt. Tundus, et midagi niisugust sel päeval ei juhtu.

Paljud ei kuulanud enam Jeesust. Mõned nurisesid häälekalt ja panid ta sõnu pahaks. Kõige enam tegi aga Peetrusele muret mõningate Jeesuse jüngrite reaktsioon. Nende nägudel ei peegeldunud enam heameel millegi olulise mõistmisest, avastamisrõõm ega õnn tõe tundmaõppimise üle. Nüüd näisid nad ärritunud, koguni kibestunud. Osa neist väljendas rahulolematust, pidades Jeesuse kõnet šokeerivaks. Nad keeldusid edasi kuulamast, väljusid sünagoogist ning lakkasid ühtlasi Jeesust järgimast.

See oli Peetrusele ja teistele apostlitele raske aeg. Ka Peetrus ei saanud täielikult aru, mida Jeesus sel päeval rääkis. Kahtlemata ta mõistis, miks Jeesuse sõnad võisid meelepaha tekitada, kui neid sõna-sõnalt võtta. Aga mida Peetrus tegi? See ei olnud sugugi esimene kord, kui tema ustavus oma Isandale proovile pandi, ega jäänud ka viimaseks. Vaatame, kuidas usk aitas Peetrusel nende raskustega toime tulla ning ustavaks jääda.

Jäi ustavaks, kui teised osutusid ustavusetuks

Tihti tuli ette, et Jeesus tekitas Peetruses üllatust. Ikka ja jälle tegutses ning rääkis tema Isand vastupidi inimeste ootustele. Kõigest päev varem oli Jeesus ime läbi toitnud tuhandeid inimesi, kes omakorda püüdsid teda kuningaks teha. Kuid ta üllatas paljusid, kui läks nende keskelt ära ning käskis jüngritel asuda paadiga Kapernauma poole teele. Kui jüngrid olid öösel üle vee sõudmas, üllatas Jeesus neid jällegi, kui kõndis tormisel Galilea merel, ning andis Peetrusele olulise usuõppetunni.a

Hommikul selgus üsna pea, et rahvahulgad olid neile järgnenud. Ilmselt ei janunenud nad siiski vaimsete tõdede järele, vaid soovisid näha, kuidas Jeesus neid taas ime läbi toidab. Jeesus noomis inimesi nende materialistliku hoiaku pärast. Kõnelus jätkus Kapernauma sünagoogis, kus Jeesus – järjekordselt vastu ootusi – püüdis neile õpetada tähtsat, kuid raskesti mõistetavat tõde.

Jeesus ei tahtnud, et need inimesed näeksid temas ainult füüsilise toidu allikat, vaid kui vaimset andi Jumalalt, isikut, kelle elu ja surm inimesena teeb võimalikuks igavese elu. Niisiis tõi ta näite, milles võrdles end mannaga – leivaga, mis Moosese päevil tuli taevast alla. Kui mõned hakkasid omavahel vaidlema, kasutas Jeesus ilmekat näidet, selgitades, et elu saamiseks tuleb maitsta tema liha ja verd. Nüüd aga muutusid vastuväited ägedaks. Mõned ütlesid: „See kõne on šokeeriv. Kes suudab seda kuulata?” Paljud Jeesuse jüngrid lakkasid teda siitpeale järgimast.b (Johannese 6:48–60, 66.)

Mida tegi Peetrus? Kahtlemata oli temagi segaduses Jeesuse sõnade pärast. Ta ei mõistnud veel, et Jeesus peab Jumala tahte täideviimiseks surema. Kas ka Peetrus tundis kiusatust ära minna nagu need muutliku meelega jüngrid, kes Jeesuse tol päeval maha jätsid? Ei. Peetrus erines neist meestest millegi olulise poolest. Mis see oli?

Jeesus pöördus oma apostlite poole ja ütles: „Kas ka teie tahate ära minna?” (Johannese 6:67). Tema küsimus oli suunatud kõigile kaheteistkümnele, kuid Peetrus oli see, kes vastas. Nii oli see sageli. Peetrus võis olla neist vanim. Igal juhul oli ta neist kõige otsekohesem ja harva kõhkles ta oma mõtteid välja öelda. Sel korral oli Peetrusel mõttes kaunis ja meeldejääv ütlus: „Issand, kelle juurde oleks meil minna? Sinul on igavese elu sõnad” (Johannese 6:68).

Kas ei puuduta need sõnad su südant? Peetruse usk Jeesusesse oli aidanud tal kasvatada suurepärast omadust ustavust. Peetrus mõistis hästi, et ei ole teist Päästjat kui Jeesus ja et ta tõi pääste oma õpetuste kaudu Jumala kuningriigi kohta. Peetrus teadis, et ehkki mõned asjad võisid temas hämmeldust tekitada, polnud tal kuhugi mujale minna, kui ta soovis Jumala heakskiitu ning igavese elu õnnistust.

Kas ka sina tunned nii? Tänapäeval väidavad paljud, et nad armastavad Jeesust, kuid kahjuks nad ei läbi ustavuse katset. Et olla Kristusele tõeliselt ustav, on meil vaja suhtuda Jeesuse õpetustesse samamoodi nagu Peetrus. Me peame neid tundma õppima, nende tähendust mõistma ja nende järgi elama, isegi kui need üllatavad meid, erinedes meie ootustest või eelistustest. Üksnes siis, kui osutume ustavaks, on meil lootus saada igavene elu, mille Jeesus tahab meile anda.

Jäi ustavaks, kui teda parandati

Peagi pärast seda kiiret aega võttis Jeesus oma apostlite ja mõnede jüngritega ette pika teekonna põhja poole. Tõotatud Maa põhjapoolseimas osas paiknes Hermoni mägi, mille lumist tippu võis mõnikord näha peegeldumas Galilea mere sinerdavalt pinnalt. Mägi nende ees paistis järjest suurem, kui nad mööda tõusvat maastikku Filippuse Kaisarea lähedal asuvatesse küladesse suundusid.c Sellises meeldivas ümbruses, kust lõuna poole vaadates võis näha suurt osa Tõotatud Maast, küsis Jeesus oma järelkäijatelt tähtsa küsimuse.

„Kelle ütlevad rahvahulgad mind olevat?” tahtis Jeesus teada. Võime ette kujutada, kuidas Peetrus vaatab oma Isanda terastesse silmadesse, märgates tema pilgus jällegi lahkust ning selgesti tajutavat tohutut tarkust. Jeesust huvitas, milliseid järeldusi inimesed tegid selle põhjal, mida nad nägid ja kuulsid. Jüngrid vastasid talle, korrates mõningaid üldlevinud väärarvamusi tema kohta. Kuid Jeesus tahtis teada enamat. Kas tema lähimad järelkäijad teevad sama vea? „Aga teie, kelleks teie mind peate?” päris ta (Luuka 9:18–22).

Taas oli Peetrus kiire vastama. Ta väljendas end lihtsalt ja jõuliselt, tehes järelduse, milleni paljud sealolijaist olid enda südames jõudnud. „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.” Võime ette kujutada, kuidas Jeesus Peetrusele heakskiitvalt naeratab ja teda soojalt kiidab. Jeesus tuletas Peetrusele meelde, et see oli Jehoova Jumal, mitte mõni inimene, kes oli teinud selle tähtsa tõe ilmselgeks neile, kel on siiras usk. Peetrus oli võimeline mõistma ühte tähtsaimat tõde, mille Jehoova senini oli avaldanud – seda, kes oli ammu tõotatud Messias ehk Kristus. (Matteuse 16:16, 17.)

Kristus oli see, keda muistses prohvetikuulutuses nimetati kiviks, mille ehitajad kõrvale heidavad (Laul 118:22; Luuka 20:17). Pidades silmas neid ennustusi, andis Jeesus teada, et Jehoova rajab koguduse sellelesamale kivile ehk kaljule, kelleks Peetrus ta äsja oli tunnistanud.d Seejärel andis ta Peetrusele selles koguduses väga erilised eesõigused. Ta ei seadnud Peetrust teistest apostlitest kõrgemale, nagu mõned on arvanud, vaid usaldas talle vastutusrikka ülesande. Ta andis Peetrusele „kuningriigi võtmed” (Matteuse 16:19). Peetrus pidi kolmele inimrühmale avama võimaluse pääseda Jumala kuningriiki – esmalt juutidele, siis samaarlastele ja lõpuks teistest rahvustest inimestele ehk mittejuutidele.

Hiljem aga Jeesus ütles, et need, kellele on palju antud, kannavad ka suuremat vastutust. Need sõnad osutusid Peetruse puhul tõeks (Luuka 12:48). Jeesus avaldas veel tähtsaid tõdesid Messia kohta, sealhulgas ka selle, et teda ootavad ees kannatused ja surm Jeruusalemmas. Peetrust häiris see mõte. Ta viis Jeesuse kõrvale ja tegi talle etteheiteid, öeldes: „Issand, säästa ennast. Seda sinuga küll ei juhtu” (Matteuse 16:21, 22).

Peetrusel olid kindlasti head kavatsused, seega tuli Jeesuse vastus talle kahtlemata üllatusena. Jeesus keeras Peetrusele selja, vaatas ülejäänud jüngrite poole, kes tõenäoliselt olid mõelnud midagi sarnast, ja ütles: „Eemale minust, Saatan! Sa oled mulle komistuskiviks, sest sa ei mõtle mitte Jumala mõtteid, vaid inimeste mõtteid” (Matteuse 16:23; Markuse 8:32, 33). Jeesuse sõnades on praktiline nõuanne meile kõigile. On vägagi lihtne lasta inimlikul mõtteviisil saada tähtsamaks Jumala mõtteviisist. Kui lubame sel juhtuda, isegi kui meil on head kavatsused, võime tahtmatult asuda Saatana, mitte Jumala poolele. Ent kuidas Peetrus reageeris?

Muidugi ei arvanud ta, et Jeesus nimetas teda sõna otseses mõttes Kurat-Saatanaks. Pealegi ei rääkinud Jeesus Peetrusega nii nagu Saatanaga. Viimasele oli Jeesus öelnud: „Mine minema”, kuid öeldes Peetrusele „Eemale minust”, kasutas ta algkeeles sõnu, mida võiks tõlkida ka „Mine mu taha” (Matteuse 4:10). Jeesus ei heitnud kõrvale seda apostlit, kelles ta nägi palju head, vaid lihtsalt parandas tema valet mõtteviisi selles asjas. Pole raske mõista, et Peetrus pidi lakkama olemast oma Isanda ees kui komistuskivi ning minema tema taha kui toetav järgija.

Kas Peetrus sai vihaseks, hakkas vaidlema või tusatsema? Ei. Ta lasi end alandlikult parandada ja näitas sellega taas oma ustavust. Kõik need, kes järgivad Kristust, vajavad aeg-ajalt, et neid parandataks. Vaid juhul, kui me distsiplineerimise alandlikult vastu võtame ja sellest õpime, võime saada järjest lähedasemaks Jeesus Kristuse ja tema Isa Jehoova Jumalaga (Õpetussõnad 4:13).

Ustavus sai tasutud

Peagi lausus Jeesus taas midagi üllatavat: „Ma ütlen teile, ja see on tõsi, et mõned neist, kes siin seisavad, ei maitse surma enne, kui nad näevad inimese Poega tulemas oma kuningriigis” (Matteuse 16:28). Kindlasti tekitasid need sõnad Peetruses huvi. Mida Jeesus küll silmas pidas? Kuna teda äsja tõsiselt parandati, võis Peetrus kahelda, kas need erilised eesõigused saavad ka talle osaks.

Umbes nädal hiljem viis aga Jeesus Jaakobuse, Johannese ja Peetruse „kõrgele mäele”, milleks võis olla vaid mõne kilomeetri kaugusel asuv Hermoni mägi. Arvatavasti oli öö, kuna need kolm meest võitlesid unega. Ent samal ajal kui Jeesus palvetas, juhtus midagi, mis tõi nad täiesti ärkvele (Matteuse 17:1; Luuka 9:28, 29, 32).

Jeesus hakkas nende silme ees muutuma. Ta nägu hakkas särama, hiilgama ning muutus kiirgavaks nagu päike. Ka tema riided olid kiiskavvalged. Siis ilmusid Jeesuse juurde kaks isikut, kellest üks kujutas Moosest ja teine Eelijat. Nad rääkisid „tema äraminekust, mis pidi aset leidma Jeruusalemmas” – ilmselgelt tema surmast ja ülesäratamisest. Nüüd polnud mingit kahtlust, et Peetrus oli eksinud, kui keeldus uskumast, et Jeesusel seisab ees nii piinarikas kogemus! (Luuka 9:30, 31.)

Peetrus ihkas selles erakordses nägemuses kuidagi osaleda. Tundus, nagu Mooses ja Eelija hakkaksid Jeesuse juurest lahkuma. Siis sõnas Peetrus: „Õpetaja, meil on siin hea olla, las me püstitame kolm telki: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.” Muidugi ei vajanud need kaks nägemuses ilmunud ja ammu surnud Jehoova teenijat telke. Peetrus ei mõistnud tegelikult, mida ta räägib. Kas ei tõmba sind aga sellise mehe poole, kes ilmutab niisugust entusiasmi ja südamlikkust? (Luuka 9:33.)

Temale, Jaakobusele ja Johannesele sai sel ööl osaks veel teinegi õnnistus. Mäel tekkis pilv ja see varjas neid. Pilvest kostis Jehoova Jumala enda hääl! Ta sõnas: „See on minu Poeg, kelle ma olen valinud. Teda kuulake!” Siis nägemus lõppes ja nad olid Jeesusega mäel üksi (Luuka 9:34–36).

Milline kingitus oli see nägemus küll Peetrusele ja on ka meile! Aastakümneid hiljem kirjutas ta sellest aust, mis talle tol ööl oli osaks saanud, kui ta nägi „tema ülevust oma silmaga”, nähes tegelikult eelpilti Jeesusest aulise taevase kuningana. See nägemus kinnitas mitmete Jumala Sõna ennustuste õigsust ja tugevdas Peetruse usku eesootavateks katsumusteks (2. Peetruse 1:16–19). Nagu Peetrust, võib see tugevdada ka meid, kui jääme ustavaks Isandale, kelle Jehoova on pannud meie üle, ning õpime temalt, laseme tal end distsiplineerida ja parandada ning järgime teda alandlikult iga päev.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 28]

Kes on see kalju?

„Ma ütlen sulle: sina oled Peetrus, ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse” (Matteuse 16:18, vaata ka allmärkusi). Neid Jeesuse sõnu apostel Peetrusele on sageli mõistetud nii, nagu Peetrusest oleks pidanud saama kristliku koguduse vundament. Katoliku kirik õpetab, et Jeesus seadis Peetruse ülejäänud apostlitest kõrgemale, tehes temast tegelikult esimese paavsti. Seetõttu on Rooma Peetri kiriku kupli siseküljele kirjutatud ladina keeles need Jeesuse sõnad inimesest suuremate tähtedega.

Kas Jeesus mõtles, et Peetrus on kalju, millele ta ehitab oma koguduse? Ei. Pööra tähelepanu kolmele põhjusele, miks me võime selles kindlad olla. Esiteks, kohal olid ka teised apostlid ja nemad ei mõistnud Jeesuse sõnu niimoodi. Kui Jeesus oleks nende ees Peetruse teistest kõrgemale seadnud, siis miks vaidlesid nad edaspidi korduvalt selle üle, kes neist on suurim? (Markuse 9:33–35; Luuka 22:24–26.) Teiseks, apostel Paulus kirjutas hiljem, et kalju oli Jeesus Kristus, mitte Peetrus (1. Korintlastele 3:11; 10:4). Kolmandaks, aastakümneid hiljem näitas Peetrus ise, et ta ei arvanud end olevat see kalju. Selle asemel kirjutas ta, et Jeesus oli see ammu ette kuulutatud „nurgakivi”, mille Jumal ise välja valis (1. Peetruse 2:4–8).

Mõned väidavad siiski, et kuna Peetruse nimi tähendab „kivi”, mõtles Jeesus teda, kui rääkis kaljust. Kuid tegelikult pole Peetruse nimi ja samas salmis kasutatud sõna „kalju” sünonüümid. Peetruse nimi tähendab „tükki kaljust” ja see on meessoost sõna; nimisõna, mis on tõlgitud vastega „kalju”, on naissoost. Kuidas tuleb siis Jeesuse sõnu mõista? Sisuliselt ütles ta Peetrusele: „Sina, keda ma kutsun Peetruseks ehk Kiviks, oled ära tundnud tõelise „kalju” ehk Kristuse, kes on kristliku koguduse vundament.” Milline suur au oli Peetrusel aidata nii tähtsat tõde avalikustada!

[Pilt lk 24, 25]

Peetrus osutus ustavaks ka siis, kui teda oli vaja parandada

[Pilt lk 26]

Peetruse ustavus sai tasutud vaimustava nägemusega