Jeesus avaldab tõelise õnne saladuse

Jeesus on äsja korranud juhendeid palvetamise kohta. See pole sugugi ainus teema, mille ta oma teenistuse ajal ikka ja jälle jutuks võtab. Kui ta Galileas imesid tegi, süüdistati teda alusetult selles, et ta teeb neid deemonite valitseja abiga. Nüüd tõstetakse Juudamaal tema vastu sama süüdistus.

Kui Jeesus ajab ühest mehest välja deemoni, kes takistab teda rääkimast, on rahvas imestunud. Tema vastaseid ei valda aga samasugused tunded. Nad väidavad: „Ta ajab deemoneid välja deemonite valitseja Peltsebuli abiga.” (Luuka 11:15.) Mõned jälle soovivad näha rohkem tõendeid selle kohta, kes Jeesus on, ning nõuavad talt tunnustähte taevast.

Mõistes, et nad tahavad teda proovile panna, vastab Jeesus neile samamoodi nagu oma vaenlastele Galileas. Ta ütleb, et iga kuningriik, kus pole üksmeelt, hävib, ning jätkab: „Kui Saatan on iseendaga riius, kuidas saab tema kuningriik püsima jääda?” Seejärel ütleb Jeesus neile otsesui: „Kui ma ajan deemoneid välja Jumala sõrme abil, siis on Jumala kuningriik tõesti tulnud, aga teie pole seda märganud.” (Luuka 11:18–20.)

Jumala sõrme mainimine peaks Jeesuse kuulajate mõtted viima iisraellaste ajaloos toimunud sündmustele. Vaarao õukondlased, kes nägid üht Moosese imetegu, hüüatasid: „See on Jumala sõrm!” Jumala sõrmega kirjutati ka kümme käsku kahele kivitahvlile. (2. Moosese 8:19; 31:18.) Samamoodi ajab Jeesus välja deemoneid ning tervendab haigeid Jumala sõrme, tema püha vaimu ehk tegutseva jõu abil. Neid tegusid teeb Jumala kuningriigi tulevane kuningas oma vastaste silme all. See kuningriik on tõesti tulnud, kuid nemad pole seda märganud.

Tõsiasi, et Jeesus ajab inimestest deemoneid välja, tõendab, et tal on võim Saatana üle. Ta võrdleb seda sellega, kui keegi tugev mees tuleb ja saab võitu relvastatud mehest, kes valvab lossi. Jeesus kordab ka oma näidet rüvedast vaimust, mis ühest mehest välja läheb. Kui mees ei täida tühja kohta heade asjadega, naaseb see vaim ühes seitsme vaimuga ning lood selle mehega on halvemad, kui olid alguses. (Matteuse 12:22, 25–29, 43–45.) Sama võib öelda Iisraeli rahva kohta.

Üks naine, kes Jeesust kuulab, hüüab: „Õnnelik on ihu, mis sind kandis, ja õnnelikud on rinnad, mis sind imetasid!” Iga juudi naine sooviks olla prohveti, iseäranis messia ema. See naine võib mõelda, et Maarja on eriti õnnelik, kuna ta on niisuguse meisterliku õpetaja ema. Ent Jeesus parandab teda ning annab teada, mis on tõelise õnne saladus, nentides: „Ei, õnnelikud on hoopis need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad.” (Luuka 11:27, 28.) Jeesus pole eales mõista andnud, et Maarjale tuleks mingit erilist au osutada. Tõelist õnne ei too mitte peresidemed või meie saavutused, vaid see, kui teenime ustavalt Jumalat.

Nagu Galileas, sõitleb Jeesus siingi inimesi selle pärast, et nad nõuavad tunnustähte taevast. Ta märgib, et neile „ei anta muud tunnustähte kui Joona oma”. Joona oli kolm päeva kala kõhus ning kuulutas julgelt Niineve elanikele, kes end seepeale muutsid. See oligi Joona tunnustäht. Jeesus ütleb: „Aga siin on enam kui Joona.” (Luuka 11:29–32.) Samuti on Jeesus enam kui Saalomon, kelle tarkust tuli kuulama Seeba kuninganna.

Jeesus lisab: „Kui keegi on süüdanud lambi, ei pane ta seda peitu ega nõu alla, vaid lambijalale.” (Luuka 11:33.) Ehk peab ta silmas seda, et nende inimeste õpetamine ja nende nähes imetegude tegemine on nagu lambivalguse varjamine. Kuna nende ususilmad pole teravad, ei taipa nad, miks Jeesus neid imetegusid teeb.

Alles ajas Jeesus ühest tummast mehest deemoni välja, nii et mees hakkas rääkima. See peaks panema inimesi Jehoovat ülistama ja ajendama neid rääkima teistele tema imelistest tegudest. Niisiis hoiatab Jeesus oma vastaseid: „Vaata siis, et valgus, mis on sinus, poleks pimedus. Kui kogu su keha on valgust täis ja selles pole ühtki pimedat kohta, siis on see sama valge nagu lamp, mis sind valgustab.” (Luuka 11:35, 36.)