Kas sina arvad kulu kokku?

JEESUS KRISTUS pakkus oma jüngritele lootust elada igavesti, kuid samas õhutas ta neid mõtlema ka sellele, mis on kristlaseks olemise hind. Selle mõtte selgitamiseks küsis ta: „Kes teie seast, kui ta tahab ehitada torni, ei istu enne maha ega arva kulu, kas temal on, mis vaja läheb teostamiseks?” (Luuka 14:28). Millist kulu Jeesus silmas pidas?

Kõik kristlased kogevad katsumusi, millest mõned on väga tõsised (Laul 34:20; Matteuse 10:36). Järelikult peame vaimus ja usus valmis olema, et vastupanu või teised probleemid ei tabaks meid ootamatult. Küllap oleme juba arvanud sellised väljakutsed Kristuse jüngriks olemise kulu sisse, mõistes, et autasu – patust ja surmast pääsemine – on kaugelt rohkem väärt kui miski, mida see praegune maailm meile võib pakkuda. Tõesti, mitte miski, mida Jumal meile lubab osaks saada – isegi mitte surm –, ei saa meile püsivat kahju tekitada, kui me teda jätkuvalt teenime (2. Korintlastele 4:16–18; Filiplastele 3:8).

Mil viisil võib meie usk muutuda nii tugevaks? Usk muutub kindlamaks iga kord, kui langetame õige otsuse, jääme kindlaks kristlikele põhimõtetele või toimime kooskõlas Jumala tahtega – seda eriti siis, kui tunneme tugevat survet toimida teisiti. Meie usk tugevneb ja süveneb, kui kogeme isiklikult Jehoova õnnistust oma ustavuse eest. Seda tehes järgime Jeesuse, tema esimeste jüngrite ning kõigi läbi aegade elanud usumeeste ja -naiste eeskuju, kes arvasid õigesti kokku Jumala teenimise kulu (Markuse 1:16–20; Heebrealastele 11:4, 7, 17, 24, 25, 32–38).