⁶ Teine näide oli ühest naisest. Jeesus ütles: „Kui ühel naisel on kümme drahmiraha ja ta kaotab ühe drahmi, eks ta süüta küünla [„lambi”, EP 97] ja pühi koda ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, siis ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ja ütleb: rõõmutsege ühes minuga, sest ma olen leidnud drahmiraha, mille ma kaotasin! Nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!” (Luuka 15:8–10).

Kadunud, kuid väärtuslik

8. a) Kuidas karjane ja naine kaotusele reageerisid? b) Mida näitab nende reaktsioon selle kohta, kuidas nad kaotatud objekti suhtusid?

⁸ Mõlemas näites kadus midagi ära, kuid pane tähele omanike reaktsiooni. Karjane ei öelnud: „Mis mul sest ühest lambast, 99 lammast on ju veel alles. Ma saan ilma temata hakkama.” Naine ei öelnud: „Mis selle ühe mündi pärast muretseda? Olen rahul üheksa mündiga, mis mul veel alles on.” Karjane hoopis otsis kadunud lammast nii, nagu oleks see tal ainus olnud. Ja naine tundis ühe mündi kaotuse puhul, justkui poleks tal enam ühtki münti. Mõlemal juhul säilitas kaotatud objekt omaniku silmis oma väärtuse. Mida see näitab?

9. Mida kujutab karjase ja naise mure?

⁹ Pane tähele Jeesuse järeldust mõlema juhtumi puhul: „Nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu” ja „nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab”. Karjase ja naise mure peegeldab vähesel määral Jehoova ja tema taevaste olendite tundeid. Nagu kaotatud objektid säilitasid oma väärtuse karjase ja naise silmis, nii on ka eemale triivinud ja Jumala rahvaga kontakti kaotanud kristlased endiselt Jehoova silmis väärtuslikud (Jeremija 31:3). Need inimesed võivad olla vaimselt nõrgad, kuid nad ei pruugi olla mässumeelsed. Hoolimata oma nõrkusest, võivad nad Jehoova nõudeid mingil määral siiski täita (Laul 119:176; Apostlite teod 15:29). Nagu vanal ajal, nii ei kiirusta Jehoova ka tänapäeval neid ’ära heitma oma palge eest’ (2. Kuningate 13:23).

10., 11. a) Kuidas me tahame suhtuda neisse, kes on kogudusest eemale triivinud? b) Kuidas me saame nende pärast oma muret väljendada vastavalt Jeesuse kahele näitele?

¹⁰ Nagu Jehoova ja Jeesus, nii oleme meiegi sügavalt mures nende pärast, kes on nõrgad ja ei käi enam läbi kristliku kogudusega (Hesekiel 34:16; Luuka 19:10). Me suhtume vaimselt nõrka inimesse nagu kadunud lambasse, mitte nagu kadunud hinge. Me ei arutle nõnda: „Miks ühe nõrga pärast muretseda? Kogudus saab ka ilma temata väga hästi hakkama.” Selle asemel me suhtume neisse, kes on eemale triivinud, kuid tahavad tagasi pöörduda, nii nagu Jehoova. Me peame neid väärtuslikuks.