”Jehoova on halastaja ja armuline Jumal”

”Jehoova, Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest.” (2. MOOSESE 34:6)

 1. a) Millist lohutust pakub Piibel neile, kelle lähedane on puhta kummardamise teelt kõrvale kaldunud? b) Kuidas Jehoova eksinutesse suhtub?

”MU TÜTAR ütles mulle, et ta ei taha enam kristlikku kogudusse kuuluda,” lausub üks kristlik isa. ”Päevi, nädalaid ja isegi kuid pärast seda tundsin oma ihus närivat valu. See oli hullem kui surm.” On tõesti ängistav näha, kuidas lähedane inimene kaldub kõrvale puhta kummardamise teelt. Kas sina oled pidanud seda nägema? Kui oled, siis lohutagu sind teadmine, et Jehoova mõistab su tundeid (2. Moosese 3:7; Jesaja 63:9, EP 97). Aga kuidas ta sellistesse eksinutesse suhtub? Piibel näitab, et Jehoova kutsub neid halastavalt otsima taas tema soosingut. Ta õhutas mässumeelseid juute Malakia päevil: ”Pöörduge tagasi minu juurde, siis ma pöördun teie juurde” (Malakia 3:7).

 2. Kuidas näitab Piibel, et halastus kuulub lahutamatult Jehoova isiksuse juurde?

² Siinai mäel toonitati Moosesele Jumala halastust. Seal tegi Jehoova teatavaks, et ta on ”halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest” (2. Moosese 34:6). See teadaanne rõhutab, et halastus kuulub lahutamatult Jehoova isiksuse juurde. Ta tahab, et ”kõik tuleksid meeleparandusele” (2. Peetruse 3:9). Muidugi on Jumala halastusel omad piirid. Ta ”ei jäta süüdlast karistamata”, öeldi Moosesele (2. Moosese 34:7; 2. Peetruse 2:9). Kuid siiski ”Jumal on armastus” ja armastuse silmapaistev tahk on halastus (1. Johannese 4:8; Jakoobuse 3:17). Jehoova ”ei pea viha mitte igavesti” ja ”soovib heldust” (Suur Piibel) (Miika 7:18, 19).

 3. Millisel vastandlikul moel suhtusid halastusse Jeesus ning kirjatundjad ja variserid?

³ Jeesus jäljendas täiuslikult oma taevast Isa (Johannese 5:19). Tema halastus patuste vastu ei tähendanud seda, et ta nende patud heaks kiitis, vaid see näitas, et ta oli nende vastu sama hellasüdameline kui ihulikult haigete vastu. (Võrdle Markuse 1:40, 41.) Jeesus selgitas, et muu hulgas on halastus ”tähtsaim [Jumala] käsuõpetuses” (Matteuse 23:23). Vastandina temale tugines kirjatundjate ja variseride õigusekäsitus rangelt seadusetähele ning praktiliselt välistas halastuse. Kui nad nägid, et Jeesus patustega lävis, kaebasid nad: ”See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!” (Luuka 15:1, 2). Jeesus vastas oma süüdistajatele kolme näitega, mis kõik rõhutasid Jumala halastust.

 4. Millised kaks näidet tõi Jeesus ja mis oli nende mõte?

⁴ Kõigepealt kõneles Jeesus mehest, kes jättis oma 99 lammast ja läks ühte kadunut otsima. Mida ta sellega öelda tahtis? ”Nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja!” Järgmisena rääkis ta naisest, kes otsis kadunud drahmiraha ja rõõmustas, kui ta selle üles leidis. Mida Jeesus sellega silmas pidas? ”Nõnda .. tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!” Kolmanda näite tõi Jeesus tähendamissõna vormis.a Paljud on pidanud seda parimaks lühijutuks, mis eales räägitud. Selle tähendamissõna uurimine aitab meil hinnata ja jäljendada Jumala halastust (Luuka 15:3—10).

Mässumeelne poeg lahkub kodust

5., 6. Kuidas ilmutas noorem poeg Jeesuse kolmandas näites ülimat jultumust?

⁵ ”Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu.” (Luuka 15:11—13.)b

⁶ Noorem poeg ilmutas ülimat jultumust. Esiteks nõudis ta oma pärandust ja seejärel pillas ta selle ära, ”elades kõlvatut elu”. Väljend ”kõlvatu elu” on tõlgitud kreeka sõnast tähendusega ’prassiv eluviis’. Ühe õpetlase ütluse kohaselt väljendab see sõna ”äärmuslikku moraalset langust”. Sellepärast nimetataksegi mõningates keeltes seda noort meest, kellest Jeesus oma tähendamissõnas jutustas, sageli pillajaks — kergekäeliselt raiskavaks, laristavaks inimeseks.

 7. Kes tänapäeval sarnanevad kadunud pojaga ja miks taotlevad paljud neist sõltumatust ”kaugel maal”?

⁷ Kas tänapäeval on inimesi, kes sarnanevad kadunud pojaga? On küll. Suhteliselt väike hulk inimesi on kahjuks lahkunud oma taevase Isa Jehoova turvalisest ”kodust” (1. Timoteosele 3:15). Osale neist tundub, et Jumala perekonnas valitseb liigne rangus ning et Jehoova valvas pilk pigem häirib kui sisendab kindlust. (Võrdle Laul 32:8.) Mõelgem näiteks ühe kristliku naise peale, keda kasvatati Piibli põhimõtete järgi, kuid kes hiljem hakkas kuritarvitama alkoholi ja narkootikume. Meenutades seda sünget perioodi oma elus, lausub ta: ”Tahtsin tõestada, et suudan omal käel paremini hakkama saada. Tahtsin teha ainult oma tahtmist ega soovinud, et keegi käsiks mul midagi teisiti teha.” See noor naine taotles sõltumatust nagu kadunud poegki. Kahjuks lõppes see sellega, et ta tuli pühakirjavastaste tegude tõttu kristlikust kogudusest välja heita (1. Korintlastele 5:11—13).

 8. a) Millist abi me võime pakkuda neile, kes enam ei soovi elada kooskõlas Jumala mõõdupuudega? b) Miks peaks inimene tõsiselt mõtlema selle üle, millise valiku ta usuküsimuses teeb?

⁸ See teeb tõesti väga kurvaks, kui näeme, et kaasusklik enam ei soovi elada kooskõlas Jumala mõõdupuudega (Filiplastele 3:18). Kogudusevanemad ja teised vaimselt võimekad inimesed püüavad eksinut muidugi parandada (Galaatlastele 6:1). Kuid kellelegi ei sunnita kristlikku jüngri-iket vägisi peale (Matteuse 11:28—30; 16:24). Täisikka jõudes tuleb noortelgi langetada usuküsimuses isiklik otsus. Lõppude lõpuks on meil kõigil vaba tahe ning meil tuleb iseenese kohta Jumalale aru anda (Roomlastele 14:12). Ja loomulikult me ’lõikame, mida külvame’, nagu kadunud poeg Jeesuse tähendamissõnas peagi tõdes (Galaatlastele 6:7, 8).

Ahastuses kaugel maal

9., 10. a) Milliseks muutus kadunud poja olukord ja mida ta ette võttis? b) Too näide selle kohta, kuidas mõned, kes on tänapäeval jätnud õige kummardamise, on sattunud sama armetusse olukorda kui kadunud poeg.

⁹ ”Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale.” (Luuka 15:14—16.)

¹⁰ Isegi puudusesse sattudes ei mõelnud kadunud poeg veel koju tagasi minna. Ta läks hoopis ühe kodaniku juurde, kes andis talle tööd seakarjusena. Kuna Moosese Seaduse järgi olid sead roojased loomad, oli taoline amet juutidele tõenäoliselt vastuvõetamatu (3. Moosese 11:7, 8). Aga kui kadunud poeg tundiski süümepiinu, pidi ta neid ignoreerima. Ta ei võinud ju oodata, et tema tööandjale, kohalikule kodanikule, ühe puupalja muulase tunded korda läheksid. Paljud, kes tänapäeval puhta kummardamise sirgelt teelt lahkuvad, satuvad samasugusesse armetusse olukorda. Sageli hakkavad nad tegelema millegagi, mida nad varem on pidanud alandavaks. Näiteks üks noormees hakkas 17-aastaselt mässama kristliku kasvatuse vastu. ”Ebamoraalsus ja narkootikumide tarvitamine tegid nulliks kogu kasu, mida piibliline õpetus mulle aastate jooksul oli toonud,” tunnistab ta. Peagi sattus ta relvastatud varguse ja mõrva pärast vanglasse. Ehkki ta hiljem vaimulikus mõttes tervenes, millist ränka hinda pidi ta küll maksma selle eest, et ”üürikest aega nautida paturõõmu”! (Võrdle Heebrealastele 11:24—26.)

11. Mis tegi kadunud poja olukorra veelgi raskemaks ja kuidas on mõned tänapäeval leidnud, et maailma veetlused on ”tühi pettus”?

¹¹ Kadunud poja olukorra tegi veelgi raskemaks see, et ”keegi ei andnud talle” midagi. Kus olid tema uued sõbrad? Nüüd, kui ta oli rahast lage, näis, nagu nad vihkaksid teda (Õpetussõnad 14:20). Ka tänapäeval leiavad paljud, kes õigest usust kõrvale kalduvad, et selle maailma veetlused ja vaated on ”tühi pettus” (Koloslastele 2:8). ”Tundsin Jehoova juhatuseta olles palju valu ja ängistust,” ütleb üks noor naine, kes mõnda aega ei kuulunud Jumala organisatsiooni. ”Üritasin maailmaga ühte sulada, aga et ma polnud päris selline nagu teised, ei võetud mind omaks. Tundsin ennast eksinud lapsena, kes vajab oma isa juhatust. Siis mõistsingi, et vajan Jehoovat. Ma ei tahtnud enam iialgi temast sõltumatuks saada.” Kadunud poeg Jeesuse tähendamissõnas jõudis samasugusele äratundmisele.

Kadunud poeg tuleb mõistusele

12., 13. Mis on tänapäeval aidanud mõningatel mõistusele tulla? (Vaata kasti.)

¹² ”Aga kui ta keskenes endasse [”tuli mõistusele”, UM], ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist! Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde.” (Luuka 15:17—20.)

¹³ Kadunud poeg ”tuli mõistusele”. Mõnda aega oli ta naudinguid otsides elanud oma illusioonide maailmas. Nüüd sai ta teravalt teadlikuks enda tegelikust vaimsest olukorrast. Jah, nooruk oli küll langenud, aga tal oli siiski lootust! Temas leidus midagi head (Õpetussõnad 24:16; võrdle 2. Ajaraamat 19:2, 3). Mida öelda nende kohta, kes tänapäeval Jumala karja hulgast lahkuvad? Kas oleks mõistlik järeldada, et nad kõik on lootusetult kadunud ja et nende mässumeelne käitumine tõendab, et nad on patustanud Jumala püha vaimu vastu? (Matteuse 12:31, 32.) Mitte tingimata. Nii mõnigi neist tunneb oma kangekaelse käitumise pärast hingepiina ja aja möödudes tulevad paljud neist mõistusele. ”Ei möödunud ühtainustki päeva, ilma et oleksin Jehoova peale mõelnud,” meenutab üks õde aega, mil ta Jumala organisatsioonist lahus oli. ”Palvetasin alati, et ta laseks mul kuidagi kunagi tõesse tagasi tulla.” (Laul 119:176.)

14. Millise otsuse kadunud poeg tegi ja kuidas ta seejuures alandlikkust ilmutas?

¹⁴ Mida võivad eksinud oma olukorras ette võtta? Kadunud poeg Jeesuse tähendamissõnas otsustas minna tagasi koju ja paluda isa käest andestust. ”Pea mind kui üht oma palgalist!” otsustas ta isale öelda. Palgaline teenija oli päevatööline, kelle võis päeva pealt minema saata. Tema positsioon oli madalam isegi orja omast, kes oli mõnes mõttes nagu perekonnaliige. Niisiis ei kavatsenud kadunud poeg paluda, et ta saaks tagasi pojaseisusesse. Ta oli meeleldi nõus võtma vastu kõige alama positsiooni ning tõestama oma taasärganud lojaalsust isa vastu päev päeva järel. Kuid teda ootas üllatus.

Südantsoojendav vastuvõtt

15.—17. a) Kuidas reageeris isa, kui ta poega märkas? b) Mida näitab see, et isa andis oma pojale rüü, sõrmuse ja sandaalid? c) Mida näitab see, et isa korraldas peo?

¹⁵ ”Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema.” (Luuka 15:20—24.)

¹⁶ Iga armastav lapsevanem soovib, et tema laps vaimulikus mõttes jälle terveks saaks. Seepärast võime ette kujutada, kuidas kadunud poja isa oma maja ees seistes iga päev teele vaatas ja poega pikisilmi koju ootas. Ja korraga märkabki ta teda mööda teed tulevat! Nooruki välimus oli kahtlemata muutunud. Ometi tundis isa ta ära, ”kui ta alles kaugel oli”. Ta näeb midagi enamat kui räbaldunud rõivaid ja murtud vaimu — ta näeb oma poega ja jookseb talle vastu!

¹⁷ Pojani jõudnud, langes isa talle kaela ja andis talle suud. Siis käskis ta oma sulastel tuua talle rüü, sõrmus ja sandaalid. See rüü polnud mingi lihtne riietusese, vaid ”kõige kallim” — võib-olla peene tikandiga kaunistatud rõivas, mille sarnaseid kingiti aukülalistele. Kuna orjad sõrmust ja sandaale tavaliselt ei kandnud, näitas isa selgelt, et tema poeg on teretulnud tagasi kui täieõiguslik pereliige. Kuid isa tegi veel enamatki. Ta laskis valmistada piduroa, et poja naasmist tähistada. On selge, et see mees ei andestanud oma pojale vastumeelselt ega lihtsalt selle tõttu, et tal ei jäänud muud üle, kui poeg juba kord tagasi oli tulnud. Ta tahtis andestada, see tegi ta rõõmsaks.

18., 19. a) Mida tähendamissõna kadunud pojast sulle Jehoova kohta õpetab? b) Kuidas Jehoova ’ootab’ patuse pöördumist, nagu see ilmneb tema suhtumisest Juudasse ja Jeruusalemma?

¹⁸ Mida on tähendamissõna kadunud pojast meile siiamaani õpetanud Jumala kohta, keda meil on eesõigus teenida? Esiteks seda, et Jehoova on ”halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest” (2. Moosese 34:6). Halastus on tõesti Jumala silmapaistev omadus. Talle lihtsalt on iseloomulik kohelda hädasolijaid halastavalt. Peale selle õpetab Jeesuse tähendamissõna meile seda, et Jehoova on ”andeksandja” (Laul 86:5). Ta otsekui seisab vaatluskohal, märkamaks patuste inimeste südames pisimaidki muutusi, mis annaksid talle alust osutada neile halastust (2. Ajaraamat 12:12; 16:9).

¹⁹ Mõelgem näiteks sellele, kuidas Jumal tegeles Iisraeliga. Jehoova poolt inspireerituna ütles prohvet Jesaja, et Juuda ja Jeruusalemm on haiged ”jalatallast pealaeni”. Ent samuti ütles ta: ”Ja ometi ootab Jehoova, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada” (Jesaja 1:5, 6; 30:18, meie kursiiv; 55:7; Hesekiel 33:11). Sarnaselt isaga Jeesuse tähendamissõnas Jehoova otsekui vaatab teele. Ta loodab väga, et tema majast lahkunud tema juurde tagasi pöörduvad. Kas just seda ei ootaks me armastavalt isalt? (Laul 103:13.)

20., 21. a) Mida ajendab Jumala halastus paljusid tänapäeval tegema? b) Mida arutatakse järgmises artiklis?

²⁰ Igal aastal toob Jehoova halastus paljusid mõistusele ning nad hakkavad Jumalat taas õigel viisil kummardama. Millist rõõmu see nende lähedastele küll toob! Võtame näiteks kristliku isa, keda mainiti selle artikli alguses. Õnneks sai tema tütar vaimulikus mõttes jälle terveks ning teenib nüüd Jumalat täisajaliselt. ”Olen nii õnnelik, kui õnnelik üks inimene selles vanas maailmas üldse olla võib,” ütleb tema isa. ”Minu murepisaratest on saanud rõõmupisarad.” Pole kahtlust, et Jehoovagi rõõmustab! (Õpetussõnad 27:11.)

²¹ Ent tähendamissõna kadunud pojast läheb edasi. Jeesus jätkas oma lugu, näidates teravat kontrasti Jehoova halastuse ning kirjatundjate ja variseride jäiga, kohtumõistjaliku hoiaku vahel. Kuidas ta seda tegi ja mida see meile tähendab, seda arutatakse järgmises artiklis.

[Allmärkused]

Kordamiseks

◻ Millisel vastandlikul moel suhtusid halastusse Jeesus ja variserid?

◻ Kes tänapäeval sarnanevad kadunud pojaga ja mille poolest?

◻ Millised olukorrad aitasid kadunud pojal mõistusele tulla?

◻ Kuidas ilmutas isa oma kahetseva poja vastu halastust?

[Kast lk 11]

NAD TULID MÕISTUSELE

Mis on aidanud mõningatel, kes on kristlikust kogudusest välja heidetud, mõistusele tulla? Järgmised mõtteavaldused heidavad sellele küsimusele valgust.

”Oma südames teadsin endiselt, mis on tõde. Aastad, mille jooksul olin Piiblit uurinud ja kristlikel koosolekutel käinud, olid jätnud mu ellu sügava jälje. Kuidas võisin ma veel kauem Jehoovat ignoreerida? Tema polnud ju mind jätnud, mina olin tema jätnud. Viimaks tunnistasin, kui rumal ja põikpäine ma olin olnud, samas kui Jehoova Sõna osutus õigeks: ”Mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!”.” (C. W.)

”Mu pisitütar hakkas rääkima ja see liigutas mu südant, sest tahtsin talle õpetada, kes on Jehoova ja kuidas tema poole palvetada. Ma ei saanud magada ning kord hilisööl sõitsin parki ja lihtsalt nutsin. Nutsin ja esimest korda üle hulga aja palvetasin Jehoova poole. Mu peas tagus vaid see mõte, et vajan Jehoovat oma ellu tagasi, ning lootsin, et ta andestab mulle.” (G. H.)

”Alati kui usust juttu tuli, ütlesin, et kui peaksin valima religiooni, mis õpetab tõde, siis valiksin Jehoova tunnistajad. Siis nentisin, et minagi olin kord Jehoova tunnistaja, aga ei suutnud selle usu vääriliselt elada ja jätsin selle. Seda mõistes tundsin end sageli süüdi ja õnnetuna. Viimaks tunnistasin, et olen armetu ja pean tegema oma elus tõsiseid muudatusi.” (C. N.)

”Meid abikaasaga eemaldati kogudusest 35 aastat tagasi. 1991. aastal olime meeldivalt üllatunud, kui kaks kogudusevanemat meid külastasid ja teatasid meile võimalusest Jehoova juurde tagasi pöörduda. Olime ülirõõmsad, kui meid kuue kuu pärast kogudusse tagasi võeti. Mu abikaasa on 79- ja mina 63-aastane.” (C. A.)