15.—17. a) Kuidas reageeris isa, kui ta poega märkas? b) Mida näitab see, et isa andis oma pojale rüü, sõrmuse ja sandaalid? c) Mida näitab see, et isa korraldas peo?

¹⁵ ”Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema.” (Luuka 15:20—24.)

¹⁷ Pojani jõudnud, langes isa talle kaela ja andis talle suud. Siis käskis ta oma sulastel tuua talle rüü, sõrmus ja sandaalid. See rüü polnud mingi lihtne riietusese, vaid ”kõige kallim” — võib-olla peene tikandiga kaunistatud rõivas, mille sarnaseid kingiti aukülalistele. Kuna orjad sõrmust ja sandaale tavaliselt ei kandnud, näitas isa selgelt, et tema poeg on teretulnud tagasi kui täieõiguslik pereliige. Kuid isa tegi veel enamatki. Ta laskis valmistada piduroa, et poja naasmist tähistada. On selge, et see mees ei andestanud oma pojale vastumeelselt ega lihtsalt selle tõttu, et tal ei jäänud muud üle, kui poeg juba kord tagasi oli tulnud. Ta tahtis andestada, see tegi ta rõõmsaks.