94. PEATÜKK
Vaja on palvetada ja olla alandlik
MÕISTUJUTT JÄRJEKINDLAST LESKNAISEST
VARISER JA MAKSUKOGUJA
Jeesus on oma jüngritele juba rääkinud ühe mõistujutu selle kohta, kui tähtis on püsivalt palvetada. (Luuka 11:5–13.) Nüüd, kui ta on ilmselt kas Samaarias või Galileas, õpetab ta jälle seda, et on vaja palvetada ja mitte loobuda. Selleks räägib ta järgmise mõistujutu.
Jeesus ütleb: „Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega hoolinud inimestest. Selles linnas elas ka lesknaine, kes käis muudkui tema juures ja ütles: „Muretse mulle õigus mu süüdistaja ees.” Mõnda aega kohtunik tõrkus, aga lõpuks mõtles ta endamisi: „Ma ei karda küll Jumalat ega hooli inimestest, aga kuna see lesknaine mind muudkui tülitab, muretsen ma talle õiguse, et ta ei käiks ega tüütaks mind oma nõudmistega.”” (Luuka 18:2–5.)
Jeesus selgitab, mida sellest mõistujutust võib õppida, öeldes: „Pange tähele, mida see kohtunik ütles, olgugi et ta oli ülekohtune. Kas siis Jumal ei peaks seadma õigust jalule oma äravalitute heaks, kes hüüavad tema poole ööd ja päevad? Ta on nendega kannatlik.” (Luuka 18:6, 7.) Mida annab siis Jeesus oma isa kohta teada?
Otse loomulikult pole Jumal Jehoova mingilgi moel nagu see ülekohtune kohtunik. Sellest mõistujutust ilmneb vastandus: kui isegi ülekohtune kohtunik täidab palved, millega talle peale käiakse, pole kahtlustki, et Jumal teeb sedasama. Ta on õiglane ja hea ning vastab oma teenijatele, kui need järjekindlalt palvetavad. Seda on näha Jeesuse sõnadest „Ma ütlen teile: ta [Jumal] seab kiiremas korras õiguse jalule”. (Luuka 18:8.)
Sageli tallatakse vaeste ja kehvade õigused jalge alla, samal ajal kui mõjuvõimsaid ja rikkaid soositakse. Kuid õiglane Jumal inimesi nii ei kohtle. Kui aeg on küps, tagab ta selle, et halbu inimesi karistatakse ja tema teenijatele antakse igavene elu.
Kellel on selline usk nagu mõistujutus mainitud lesknaisel? Kui paljud tõesti usuvad, et Jumal „seab kiiremas korras õiguse jalule”? Jeesus on äsja selgitanud, kui oluline on püsivalt palvetada. Pidades silmas usku palve väesse, küsib ta: „Kui Inimesepoeg tuleb, kas ta ikka leiab maa pealt sellist usku?” (Luuka 18:8.) Mõte on selles, et Kristuse tulemise ajal ei pruugi niisugune usk olla sugugi tavaline.
Jeesuse kuulajate hulgas on neid, kes arvavad, et nad seisavad kindlalt usus. Nad peavad end õigeteks, teistele aga vaatavad ülalt alla. Jeesus räägib ühe mõistujutu just säärastele inimestele.
See kõlab nii: „Kaks meest läksid üles templisse palvetama, üks oli variser ja teine maksukoguja. Variser seisis ja palvetas endamisi: „Oo, Jumal, ma tänan sind, et mina pole selline nagu kõik teised – väljapressijad, ülekohtused, abielurikkujad – ega ka mitte selline nagu see maksukoguja! Ma paastun kaks korda nädalas ja annan kümnist kõigest, mis ma saan.”” (Luuka 18:10–12.)
Variserid on tuntud selle poolest, et nad püüavad avalikkuse ees jätta endast õige inimese mulje. Nad soovivad, et teised neid imetleksid. Variserid on võtnud nõuks paastuda esmaspäeviti ja neljapäeviti, kui turgudel sagib palju inimesi, kes võivad neid näha. Samuti maksavad nad piinliku täpsusega kümnist isegi väikestest taimedest. (Luuka 11:42.) Mõni kuu varem väljendasid nad oma põlgust tavainimeste vastu, öeldes: „Lihtrahvas, kes ei tunne Moosese seadust [variseride tõlgendust sellest], on neetud!” (Johannese 7:49.)
Jeesus jätkab mõistujutu rääkimist: „Aga maksukoguja seisis eemal ega tahtnud silmigi taeva poole tõsta, vaid tagus endale vastu rinda ja ütles: „Oh, Jumal, ole mulle patusele armuline!”” Maksukoguja tunnistab alandlikult oma puudusi. Lõpetuseks sõnab Jeesus: „Ma ütlen teile: see mees läks alla oma koju õigemana kui see variser. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, aga kes on alandlik, seda ülendatakse.” (Luuka 18:13, 14.)
Nõnda õpetab Jeesus, et on vaja olla alandlik. See on hea nõu tema jüngritele, kes on kasvanud üles ühiskonnas, kus ennast õigeks pidavad variserid rõhutavad positsiooni ja staatuse olulisust. Õigupoolest on see väärt nõu kõigile Jeesuse järelkäijatele.