Jeesuse elu ja teenimine

Lõpupalve ülemises toas

AJENDATUNA sügavast armastusest oma apostlite vastu, on Jeesus neid ette valmistanud oma peatseks lahkumiseks. Nüüd, pärast nende pikka manitsemist ja lohutamist, tõstab ta silmad taeva poole ja palub oma Isa: „Austa oma Poega, et ka Poeg austaks sind, nagu sa oled temale andnud meelevalla kõige liha üle, et ta annaks igavese elu kõigile, keda sina oled temale andnud!”

Millise erutava teema Jeesus üles võtab — igavese elu! Kuna Jeesusele on antud „meelevald kõige liha üle”, võib ta oma lunastusohvri kasu välja jagada kogu surevale inimkonnale. Aga ta kingib „igavese elu” ainult neile, keda Isa heaks kiidab. Igavese elu teemat edasi arendades jätkab Jeesus oma palvet:

„Aga see tähendab igavest elu, et nad pidevalt omandaksid teadmisi sinu kui ainsa tõelise Jumala, ja Jeesus Kristuse kohta, kelle sina oled läkitanud.” (NW) Jah, meie pääste on sõltuv teadmiste pidevast omandamisest nii Jumala ja ka tema Poja kohta. Ent on vaja enamat kui vaid peas olevaid teadmisi.

Inimene peab Jumalat ja ta Poega lähemalt tundma õppima ja nendega mõistvat sõprust arendama. Ta peab asjades nendega samal arvamusel olema ja nägema neid läbi nende silmade. Üle kõige aga peaks inimene teistega tegeldes püüdma väljendada nende võrratuid omadusi.

Järgnevalt palub Jeesus: „Mina olen sind austanud maa peal; ma olen lõpetanud selle töö, mille sa oled andnud mulle teha.” Olles seega antud hetkeni oma ülesande täitnud ning kindel oma edus ka tulevikus, ta palub: „Austa mind sina, Isa, enese juures selle auga, mis mul oli sinu juures enne maailma olemasolu.” Jah, nüüd palub ta, et talle antaks ülestõusmise läbi tagasi eelnev taevane au.

Tehes kokkuvõtte oma tähtsaimast tööst maa peal, ütleb Jeesus: „Mina olen sinu nime ilmutanud inimestele, keda sa mulle oled andnud maailmast. Nemad olid sinu omad ja sina andsid nad mulle, ja nad on pidanud sinu sõna.” Jeesus tarvitas Jumala nime Jehoova oma teenimisel ja demonstreeris selle korrektset hääldamist, kuid ta tegi enam kui vaid andis Jumala nime oma apostlitele teada. Ta laiendas ka nende teadmisi ja hindamist Jehoova, tema isiksuse ning eesmärkide vastu.

Hinnates Jehoovat kui endast Kõrgemat Isikut, kelle juhtimise all ta teenib, tunnustab Jeesus alandlikult: „Need sõnad, mis sa andsid mulle, olen ma andnud neile, ja nemad on vastu võtnud ja teavad, et ma tõesti olen lähtunud sinu juurest, ja nemad on uskunud, et sina oled mind läkitanud.”

Tehes vahet oma järelkäijate ja ülejäänud inimkonna vahel, palub Jeesus järgnevalt: „Mina palun nende eest; maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud . . . Kui ma olin ühes nendega, hoidsin ma neid . . . ja ma hoidsin neid ning ükski neist ei ole kadunud, kui ainult kadumisepoeg”, nimelt Juudas Iskariot. Just selsamal momendil on Juudas täitmas oma põlastusväärset missiooni reeta Jeesus. Niimoodi viib Juudas enese teadmata Pühakirja ennustuse täide.

„Maailm vihkab neid,” jätkab Jeesus oma palvet. „Mina ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid tigeda eest. Nad ei ole maailmast nõnda nagu minagi ei ole maailmast.” Jeesuse järelkäijad on maailmas, selles Saatana poolt juhitavas organiseeritud inimühiskonnas, kuid nad on ja peavad jääma alati eraldatuteks sellest ja selle kurjusest.

„Pühitse neid tões,” jätkab Jeesus, „sinu sõna on tõde!” Siin nimetab Jeesus inspireeritud Heebrea Kirju, mida ta pidevalt on tsiteerinud, „tõeks”. Aga see, mida ta õpetas oma jüngritele ja millest nad hiljem inspiratsiooni all Kristlikes Kreeka Kirjades kirjutavad, on samuti „tõde”. See tõde võib pühitseda inimest, muuta ta elu täielikult ja teha temast isiku, kes on eraldunud maailmast.

Nüüd palub Jeesus „mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad [temasse]”. Niisiis palub Jeesus nende eest, kes veel saavad tema võitud järelkäijateks, ja teiste tulevaste jüngrite eest, keda veel tulevikus kogutakse „ühte karja”. Mida ta nende kõigi eest palub? „Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu, sina, Isa, minus ja mina sinus, . . . et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks.”

Jeesus ja ta Isa pole sõnasõnaliselt üks isik, kuid nad on üksmeelsed kõikides asjades. Jeesus palub, et ta järelkäijad naudiksid samasugust ühtsust, nii et „maailm tunneks, et sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu sa mind oled armastanud”.

Nüüd palub Jeesus oma taevast Isa nende eest, kes saavad tema võitud järelkäijateks. Mida ta palub? „Et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures . . . et nad näeksid minu auhiilgust, mille sa mulle oled andnud; sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist”, see on, enne kui Aadam ja Eeva eostasid oma esimese järglase. Kaua aega enne seda armastas Jumal oma ainusündinud Poega, kes sai Jeesus Kristuseks.

Oma palvet lõpetades rõhutab Jeesus jälle: „Ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan seda teada selleks, et armastus, millega sa mind oled armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes [„ühtsuses nendega”, NW]!” Apostlite jaoks hõlmab Jumala nime tundmaõppimine seda, et nad on isiklikult hakanud tundma Jumala armastust. Johannese 17:1—26; 10:16; Õpetussõnad 8:22, 30.

▪ Mis mõttes on Jeesusele antud „meelevald kõige liha üle”?

▪ Mida tähendab omandada teadmisi Jumalast ja tema Pojast?

▪ Mil viisil ilmutas Jeesus Jumala nime?

▪ Mis on „tõde” ja kuidas see kristlast „pühitseb”?

▪ Kuidas Jumal, tema Poeg ja kõik tõelised kummardajad on üks?

▪ Millal toimus „maailma rajamine”?