Lõpupalve ülemises toas

Suurest armastusest oma apostlite vastu on Jeesus neid valmistanud ette enda peatseks lahkumiseks. Nüüd tõstab ta silmad taeva poole ja palub oma isa: „Austa oma poega, et su poeg austaks sind. Sa oled ju andnud temale võimu kogu inimsoo üle, et ta annaks igavese elu kõigile, kelle sina oled talle andnud.” (Johannese 17:1, 2.)

Loomulikult on Jumala austamine kõige olulisem, nagu on näha Jeesuse sõnadest. Samas on ääretult meeliülendav ka igavese elu väljavaade, mida ta mainib. Kuna Jeesus saab võimu kogu inimsoo üle, võiks ta oma lunastusohvri alusel jagada õnnistusi kõigile inimestele. Paraku ei saa sellised õnnistused osaks igaühele. Miks? Sest Jeesus jagab oma ohvri alusel õnnistusi ainult neile, kes teevad seda, millest ta järgmisena räägib. Ta sõnab: „Nad saavad igavese elu, kui õpivad tundma sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesus Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Johannese 17:3.)

Inimene peab nii Isa kui ka Poega hästi tundma õppima ning looma nendega lähedased suhted. Ta peab suhtuma asjadesse nii nagu nemad. Peale selle tuleb tal teistega suheldes püüda ilmutada samasuguseid võrratuid omadusi, nagu on Isal ja Pojal. Ning tal on vaja mõista, et igavese elu saamisest veelgi tähtsam on Jumala austamine. Jeesus pöördub selle teema juurde tagasi.

Ta ütleb: „Ma olen austanud sind maa peal, viies lõpule töö, mille sa oled andnud mulle teha. Nüüd, isa, austa mind enda kõrval selle auhiilgusega, mis mul oli sinu kõrval enne maailma olemasolu.” (Johannese 17:4, 5.) Jeesus palub, et Jumal annaks talle ülestõusmise kaudu tagasi selle auhiilguse, mis tal enne taevas oli.

See ei tähenda, et Jeesus oleks unustanud, mida ta on oma teenistusega korda saatnud. Ta palvetab: „Ma olen avaldanud su nime inimestele, kelle sa oled andnud mulle maailmast. Nad olid sinu omad ja sa andsid nad mulle ning nad on võtnud kuulda sinu sõnu.” (Johannese 17:6.) See, et Jeesus on oma teenistuse jooksul andnud teada Jumala nime Jehoova, on hõlmanud rohkemat kui vaid selle väljaütlemist. Ta on õpetanud oma apostlitele, milline isik on selle nime taga: millised omadused tal on ja kuidas ta inimestega tegeleb.

Apostlid on õppinud tundma Jehoovat, saanud teada, milline osa on tema eesmärkide täitumises ta pojal, ja kuulanud Jeesuse õpetusi. Jeesus ütleb alandlikult: „Sõnad, mis sa mulle ütlesid, olen ma neile edasi andnud. Nad on need vastu võtnud ning saanud teada, et ma olen tõepoolest tulnud sinu nimel, ja nad usuvad, et sina oled mu läkitanud.” (Johannese 17:8.)

Seejärel teeb Jeesus vahet oma jüngritel ja ülejäänud maailmal, öeldes: „Ma ei palu maailma pärast, vaid nende pärast, kelle sa oled mulle andnud, sest nad on sinu omad. ... Püha isa, kaitse neid omaenda nime pärast, mille sa oled mulle andnud, et nad võiksid olla üks, nii nagu meie oleme üks. ... Ma olen neid hoidnud, ükski neist pole kadunud peale hävingupoja.” Jutt on Juudas Iskariotist, kes kavatseb ta reeta. (Johannese 17:9–12.)

„Maailm vihkab neid,” ütleb Jeesus edasi. „Ma ei palu, et sa nad maailmast ära võtaksid, vaid et sa kaitseksid neid Saatana eest. Nad ei kuulu maailma, nagu minagi ei kuulu maailma.” (Johannese 17:14–16.) Kuidas saavad apostlid ja teised jüngrid hoida end lahus Saatana võimu all olevast maailmast ja selle pahelisusest, kui nad ise elavad selles maailmas?

Nad peavad olema pühad ehk Jumala teenistuseks eraldatud. Selleks tuleb neil elada tõdede järgi, mis on kirjas heebrea pühakirjas, ning tõdede järgi, mida Jeesus on õpetanud. Jeesus palvetab: „Pühitse neid tõega. Sinu sõna on tõde.” (Johannese 17:17.) Mõne aja pärast kirjutab osa apostleid Jumala vaimu mõjutusel raamatuid, mis kuuluvad samuti tõe ehk Jumala sõna hulka. See tõde võib aidata inimesel pühaks saada.

Aja jooksul võtavad teisedki tõe vastu. Seepärast ütleb Jeesus: „Ma ei palu mitte ainult nende [oma apostlite] eest, vaid ka inimeste eest, kes nende sõna kaudu minusse uskuma hakkavad.” Mida ta nende eest palub? „Et nad kõik oleksid üks, nii nagu sina, isa, kuulud ühte minuga ja mina sinuga, et nemadki kuuluksid ühte meiega,” jätkab ta. (Johannese 17:20, 21.) Jeesus ja tema isa ei ole sõna otseses mõttes üks ja seesama isik. Nad on üks selles mõttes, et nad on kõiges ühte meelt. Jeesus palvetab selle eest, et tema järelkäijad oleksid sama ühtsed.

Alles ütles Jeesus Peetrusele ja teistele, et ta läheb seadma neile valmis elupaika ehk kohta taevas. (Johannese 14:2, 3.) Nüüd räägib Jeesus sellest taas: „Isa, ma tahan, et need, kelle sa oled mulle andnud, oleksid koos minuga seal, kus mina olen, ja näeksid mu auhiilgust, mille sa oled mulle andnud, sest sa armastasid mind juba siis, kui maailma polnud veel rajatudki.” (Johannese 17:24.) Ta kinnitab, et juba väga ammu – enne kui Aadamale ja Eevale sündisid lapsed – armastas Jumal oma ainusündinud poega, kellest sai Jeesus Kristus.

Palve lõpus tõstab Jeesus esile nii oma isa nime kui ka tema armastust apostlite ja nende vastu, kes tulevikus tõe vastu võtavad. Ta lausub: „Ma olen andnud neile teada sinu nime ja annan seda teada ka edaspidi, et neis oleks selline armastus, millega sina mind oled armastanud, ning et ma kuuluksin nendega ühte.” (Johannese 17:26.)