Kõige kurikuulsam kohtuprotsess

VÄHESED vanaaja kohtuprotsessid, kui üldse mõni, on nii tuntud nagu Jeesus Kristuse oma. Jeesuse vahistamist, tema üle kohtumõistmist ja tema hukkamist kirjeldavad üksikasjalikult neli Piibli evangeeliumi. Miks peaks see aga meile huvi pakkuma? Kuna Jeesus käskis oma järelkäijatel mälestada tema surma, on oluline ka kohtuprotsess, mis tema surmamõistmiseni viis. Samuti on tähtis teada, kas Jeesuse vastu esitatud süüdistustel oli alust või mitte; ning ohver, mille Jeesus oma elust vabatahtlikult loobudes tõi, on meid ja meie tulevikku silmas pidades äärmiselt oluline (Luuka 22:19; Johannese 6:40).

Tol ajal, kui Jeesus elas ja tema üle kohut mõisteti, oli Palestiina Rooma võimu all. Roomlased lasid kohalikel juudi usujuhtidel juudi rahva üle nende oma seaduse järgi kohut mõista. Tõenäoliselt polnud juutidel siiski õigust kurjategijaid hukata. Niisiis vahistasid Jeesuse tema kaasmaalastest usuvaenlased, hukkasid aga roomlased. Usujuhid otsustasid Jeesuse tappa, kuna tema kuulutustöö tõi neile suurt häbi, ent nad tahtsid, et tema hukkamine näiks olevat seaduslik. Üks õigusteaduse professor, kes analüüsis juudi usujuhtide toimimisviisi, nimetas kogu seda afääri „kõige hirmsamaks kuriteoks õigusteaduse ajaloos”.a

Üks seadusrikkumine teise järel

Moosese kaudu Iisraeli rahvale antud seaduskogu on nimetatud kõige paremaks ja mõistlikumaks õigussüsteemiks. Ent Jeesuse ajaks olid rabid, kes seadustes pedantsusele kaldusid, lisanud sellele omalt poolt hulga reegleid, millest paljud hiljem Talmudisse kirja pandi. (Vaata kasti „Juudi seadused meie ajaarvamise esimestel sajanditel” lk 20.) Kas Jeesuse kohtuprotsess vastas nendele piiblisisestele ja ka -välistele kriteeriumidele?

Kas Jeesus vahistati sellepärast, et kaks tunnistajat olid tema vastu esitanud üksmeelse tunnistuse, mis puudutas mõnda konkreetset kuritegu? Seaduslikuks vahistamiseks oli see oluline. Kui mõni juut, kes elas esimesel sajandil Palestiinas, arvas, et mingit seadust on rikutud, pidi ta esitama oma süüdistuse kohtule selle korralise koosistumise ajal. Kohus ei saanud olla süüasja algatajaks, vaid lihtsalt uuris esitatud süüdistusi. Ainsad süüdistajad olid väidetava kuriteo tunnistajad. Kohtumenetlus sai alata alles siis, kui vähemalt kaks tunnistajat olid andnud ühesuguse tunnistuse. Süüdistus koosneski tunnistajate ütlustest, ja see viis vahistamiseni. Ühe tunnistaja ütlustest ei piisanud (5. Moosese 19:15). Jeesuse puhul püüdsid aga juudi usujuhid lihtsalt leida „head võimalust” temast lahtisaamiseks. Ta vahistati „soodsa võimaluse” avanedes ehk öösel, mil tema lähedal polnud rahvahulka (Luuka 22:2, 5, 6, 53).

Kui Jeesus kinni võeti, polnud tema vastu esitatud veel ühtki süüdistust. Preestrid ja süneedrium ehk juutide ülemkohus hakkasid tunnistajaid otsima alles pärast Jeesuse vahistamist (Matteuse 26:59). Nad ei suutnud leida kaht inimest, kelle ütlused oleksid kokku langenud. Ometi ei kuulunud tunnistajate otsimine üldsegi kohtu pädevusse. Ja „mõista kohut inimese üle, pealegi kui kaalul on tema elu, ilma et talle eelnevalt öeldaks, milles teda süüdistatakse, on karjuv ülekohus”, ütleb advokaat ja ajaloolane A. Taylor Innes.

Jõuk, kes Jeesuse kinni võttis, viis ta endise ülempreestri Hannase juurde, kes hakkas Jeesust küsitlema (Luuka 22:54; Johannese 18:12, 13). Hannas ignoreeris nõuet, mille kohaselt surmanuhtlust vääriva kuriteo puhul tuli kohtuprotsessi pidada päeval, mitte öösel. Peale selle pidi juurdlus toimuma avaliku kohtuistungi ajal, mitte suletud uste taga. Jeesus, kes teadis, et Hannas kuulab teda üle ebaseaduslikult, vastas: „Miks sa küsid minu käest? Küsi neilt, kes on kuulnud, mida ma olen neile rääkinud. Vaata, nemad teavad, mis ma olen kõnelnud” (Johannese 18:21). Hannas oleks pidanud üle kuulama tunnistajaid, mitte süüdistatavat. Ausameelne kohtunik oleks ehk Jeesuse tähelepaneku peale pidanud kinni õigest menetluse korrast, kuid Hannas polnud huvitatud õiglusest.

Niisuguse vastuse peale lõi üks korravalvur Jeesust – ja see polnud sugugi ainus kord, mil Jeesuse vastu sel ööl vägivalda tarvitati (Luuka 22:63; Johannese 18:22). Pelgulinnasid puudutav seadus, mis on kirjas Piibli 4. Moosese raamatus 35. peatükis, ütleb, et süüdistatavat tuleb kaitsta väärkohtlemise eest kuni süü tõestamiseni. Ka Jeesusele oleks tulnud sellist kaitset pakkuda.

Jeesuse vangistajad viisid ta nüüd edasi ülempreester Kaifase koju, kus ebaseaduslik öine kohtuprotsess jätkus (Luuka 22:54; Johannese 18:24). Kõiki õigusnorme eirates otsisid preestrid „valetunnistust Jeesuse vastu, et nad saaksid ta hukata”, kuid nad ei leidnud Jeesuse vastu isegi kahte ühesugust tunnistust (Matteuse 26:59; Markuse 14:56–59). Niisiis püüdis ülempreester järgmisena toimida nii, et Jeesus end ise sisse mässiks. „Kas sa ei ütle vastuseks midagi?” küsis ta. „Mis sul on öelda selle kohta, mida need sinu vastu tunnistavad?” (Markuse 14:60.) Säärane taktika oli täiesti sobimatu. „Küsitleda süüdistatavat eesmärgiga leida tema vastusest alust süüdimõistmiseks oli igasuguse nõuetekohase õigusmõistmise rikkumine,” märgib Innes, keda varem tsiteeriti.

Lõpuks oli Jeesuse vaenlastel võimalik ühest tema ütlusest kinni hakata. Kui Jeesuselt küsiti: „Kas sina oled Kristus, Õnnistatu Poeg?”, vastas ta: „Olen küll. Ja te saate näha inimese Poega istumas väe paremal käel ja tulemas taeva pilvedega.” Preestrid tõlgendasid seda kui jumalateotust ning „nad kõik mõistsid ta hukka ja leidsid, et ta on surma väärt” (Markuse 14:61–64).b

Moosese seaduse järgi tuli kohtuprotsesse pidada avalikult (5. Moosese 16:18; Rutt 4:1). Jeesuse kohtuprotsess oli aga salajane. Mitte keegi ei püüdnud teda kaitsta ning kellelegi ei antud selleks võimalustki. Keegi ei uurinud, kas Jeesuse väide, et ta on Messias, vastab tõele või mitte. Jeesusel polnud võimalik kutsuda enda kaitseks tunnistajaid. Kohtunike seas ei toimunud tavapärast hääletamist, kas kohtualune on süüdi või süütu.

Pilatuse ees

Kuna juutidel polnud tõenäoliselt voli Jeesust tappa, viisid nad ta Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse ette. Pilatuse esimene küsimus oli: „Millise süüdistuse te esitate selle inimese vastu?” Kuna juudid teadsid, et Pilatusele ei lähe kindlasti korda nende endi sepitsetud valesüüdistus, nagu oleks Jeesus Jumalat teotanud, püüdsid nad panna Pilatuse Jeesust süüdi mõistma ilma juurdlust toimetamata. „Kui ta poleks kurjategija, ei oleks me teda sinu kätte andnud,” ütlesid nad (Johannese 18:29, 30). Pilatus lükkas selle argumendi tagasi, nii et juudid olid sunnitud esitama uue süüdistuse: „Me oleme leidnud, et see mees eksitab meie rahvast ja keelab maksta makse keisrile ning ütleb, et tema on kuningas Kristus” (Luuka 23:2). Niisiis asendasid nad nüüd süüdistuse jumalateotuses kavalalt süüdistusega riigireetmises.

Süüdistus, nagu keelaks Jeesus makse maksta, oli vale ning süüdistajad teadsid seda ka ise. Jeesus oli õpetanud just vastupidist (Matteuse 22:15–22). Ja mis puutub süüdistusse, nagu oleks Jeesus end kuningaks teinud, siis mõistis Pilatus kohe, et see mees ei kujuta endast Rooma riigile mingit ohtu. „Mina ei leia temal mingit süüd,” teatas Pilatus (Johannese 18:38). Selle veendumuse juurde jäi maavalitseja kohtuprotsessi lõpuni.

Pilatus püüdis esmalt Jeesust vabastada, kasutades selleks kommet lasta paasapüha ajal üks vang vabaks. Ometi tuli Pilatusel lõpuks vabastada Barabas, kes oli süüdi mässuõhutamises ja mõrvas (Luuka 23:18, 19; Johannese 18:39, 40).

Järgmisena püüdis Rooma maavalitseja leida kompromisslahendust. Ta lasi Jeesust piitsutada, riietada ta purpurmantlisse, panna talle pähe okkalise krooni ning teda seejärel lüüa ja mõnitada. Jällegi teatas Pilatus, et Jeesus on süütu. Ta oleks justkui öelnud: „Kas sellest ei piisa teile, preestrid?” Võib-olla lootis Pilatus, et kui juudid näevad, kuidas roomlased seda meest piitsutavad, rahuldab see nende kättemaksuiha või paneb hoopistükkis talle kaasa tundma (Luuka 23:22). Nii aga ei juhtunud.

„Seepärast otsis Pilatus edasi võimalust, kuidas teda [Jeesust] vabaks lasta. Aga juudid karjusid: „Kui sa selle vabaks lased, siis ei ole sa keisri sõber! Igaüks, kes teeb end kuningaks, hakkab keisrile vastu!”” (Johannese 19:12). Tol ajal oli Rooma keisriks Tiberius, mees, keda teati hukkavat igaühe, keda ta kahtlustas ebalojaalsuses. Kõrged ametnikud polnud erandiks. Pilatus oli juute juba piisavalt ärritanud, seepärast ei saanud ta riskida uute hõõrumistega, veel vähem süüdistusega ebalojaalsuses. Rahvahulga sõnad kõlasid varjatud ähvardusena – šantažeerimisena – ning Pilatus oli hirmul. Ta murdus surve all ning lasi Jeesuse, süütu mehe postile lüüa (Johannese 19:16).

Ülevaade tõenditest

Paljud juristid, kes on analüüsinud evangeeliumide jutustusi Jeesuse kohtuprotsessist, on järeldanud, et toimunu oli täielik farss. „See kohtuprotsess, mis toimus kesköö ja hommiku vahel, millel puudus kindel algus ja lõpp ning nõuetekohane kohtuotsuse väljakuulutamine, oli täielikus vastuolus juutide seadusesätete ja kõigi õiguspõhimõtetega,” kirjutab üks advokaat. Üks õigusteaduse professor ütleb: „Kogu protsessi iseloomustas täielik õigusvastasus ja üks seadusrikkumine teise järel, nii et kõige selle tagajärge ei ole võimalik nimetada millekski muuks kui justiitsmõrvaks.”

Jeesus oli süütu. Kuid ta teadis, et tema surm on vajalik sõnakuuleliku inimkonna päästeks (Matteuse 20:28). Tema õiglusearmastus oli nii suur, et ta oli valmis kannatama kõige jultunumat ebaõiglust, mis iial toime on pandud. Ta tegi seda meie, patuste inimeste pärast. Ja seda ei tohiks me kunagi unustada.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 20]

Juudi seadused meie ajaarvamise esimestel sajanditel

Juudi suulised traditsioonid, mis pandi kirja meie ajaarvamise esimestel sajanditel, kuid mis arvatakse olevat pärit veelgi varasemast ajast, sisaldavad järgmisi reegleid:

▪ Kui kaalul oli kohtualuse elu, kuulati esmalt ära õigeksmõistmise poolt rääkivad argumendid.

▪ Kohtunikud pidid tegema kõik võimaliku, et kohtualust päästa.

▪ Kohtunikud võisid esitada argumente kohtualuse kaitseks, mitte tema vastu.

▪ Tunnistajatele rõhutati nende suurt vastutust.

▪ Tunnistajad kuulati üle eraldi, mitte teiste tunnistajate juuresolekul.

▪ Tunnistused pidid ühtima kõigis olulistes punktides: kuupäev, kuriteo toimumispaik ja -aeg jne.

▪ Surmakaristusega kohtuasja puhul pidi kohtuprotsess toimuma ja lõppema päevaajal.

▪ Surmakaristusega kohtuasju ei tohtinud arutada hingamispäeva või mõne püha eelõhtul.

▪ Surmakaristusega kohtuasja puhul võis istung lõppeda samal päeval kui algas, juhul kui otsus oli õigeksmõistev; süüdimõistva kohtuotsuse puhul pidi protsess jätkuma järgmisel päeval, mil kohtuotsus välja kuulutati ja täide viidi.

▪ Surmakaristusega kohtuasja puhul võttis kohtuprotsessist osa vähemalt 23 kohtunikku.

▪ Kohtunikud hääletasid järjekorras õigeksmõistmise või hukkamõistmise poolt, alustades kõige nooremast; kirjutajad tähendasid üles nii hukkamõistmist kui ka õigeksmõistmist pooldavate kohtunike sõnad.

▪ Õigeksmõistmiseks piisas ühe inimese ülekaalust, süüdimõistmiseks oli aga vajalik kahe inimese ülekaal; kui süüdimõistmise pooldajad olid ülekaalus vaid ühe häälega, võeti kahekaupa juurde lisakohtunikke, kuni jõuti seadusjõulise otsuseni.

▪ Süüdimõistev otsus oli kehtetu, kui polnud ühtki kohtunikku, kes oleks võtnud sõna süüdistatava kaitseks; üksmeelset süüdimõistvat kohtuotsust peeti vandenõu märgiks.

Seadusrikkumised Jeesuse kohtuprotsessis

▪ Kohtus ei toodud süüaluse kaitseks ainsatki argumenti ning kohale ei kutsutud ühtki vastaspoole tunnistajat.

▪ Ükski kohtunik ei kaitsnud Jeesust; nad olid tema vaenlased.

▪ Preestrid otsisid valetunnistajaid, et Jeesust surma mõista.

▪ Kohtuprotsess toimus öösel suletud uste taga.

▪ Kohtuprotsess algas ja lõppes samal päeval ning toimus pühade eelõhtul.

▪ Enne Jeesuse vahistamist polnud tema kohta esitatud ühtki süüdistust.

▪ Jeesuse väidet, et ta on Messias, peeti jumalateotuseks, kuid selle väite kohta ei otsitud tõendeid.

▪ Süüdistust muudeti, kui Jeesus Pilatuse ette viidi.

▪ Esitatud süüdistused olid valed.

▪ Pilatuse meelest oli Jeesus süütu, kuid ta lasi ometi Jeesuse hukata.

[Kast lk 22]

Tunnistajate suur vastutus

Enne kui tunnistajad surmakaristusega kohtuasja puhul tunnistust andsid, hoiatasid juudi kohtunikud neid elu hinnalisuse suhtes järgnevalt:

„Võib-olla on teil kavatsus anda tunnistust oletuste, kuulujuttude või selle põhjal, mida üks tunnistaja on teisele öelnud; või põhjusel, et kuulsite seda usaldusväärse inimese käest. Ja võib-olla te ei tea, et lõpuks me kuulame teid üle ja katsume teid läbi erinevate meetoditega. Te peate teadma, et varavastaste kuritegude ja surmaga karistatavate kuritegude kohtuasjades juhindutakse erinevatest seadustest. Kui tegemist on varavastase kuriteoga, siis maksab süüalune selle eest kahjutasu ja saab nõnda oma süüteo lepitada. Surmaga karistatavate kuritegude puhul nõutakse temalt [valetunnistuse andjalt] nii [süüaluse] verd kui ka kõigi talle [vääralt süüdimõistetu] sündimata jäänud järeltulijate verd igavesti.” (Babüloonia Talmud, Sanhedrin, 37a.)

Kui kohtualune mõisteti surma, pidid surmaotsuse täide viima tunnistajad (3. Moosese 24:14; 5. Moosese 17:6, 7).