„Siin ta on!”

Pilatus sõnas rahvahulgale, kes soovib Jeesuse surma: „Ma ... leidsin, et teie süüdistused tema vastu on alusetud. Ka Herodes ei leidnud temas süüd.” (Luuka 23:14, 15.) Nüüd üritab Pilatus Jeesust teisel viisil säästa. Ta ütleb rahvale: „Teie kombe järgi peaksin ma paasapühaks kellegi vabaks laskma. Kas te soovite, et ma laseksin teile vabaks juutide kuninga?” (Johannese 18:39.)

Pilatus teab, et vangis hoitakse Barabast, kes on kurikuulus röövel, mässaja ja mõrvar. Seepärast küsib ta: „Kumma te tahate, et ma teile vabaks lasen, kas Barabase või Jeesuse, keda hüütakse Kristuseks?” Peapreestrite õhutusel paluvad inimesed, et vabaks lastaks Barabas, mitte Jeesus. Pilatus küsib uuesti: „Kumma neist kahest te tahate, et ma teile vabaks lasen?” Rahvas vastab häälekalt: „Barabase.” (Matteuse 27:17, 21.)

Pilatus küsib jahmunult: „Mis ma teen siis Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?” Rahvas kisendab: „Löö ta postile!” (Matteuse 27:22.) Neil inimestel peaks häbi olema, et nad nõuavad süütu mehe surma. Pilatus pärib: „Mispärast? Mida halba see mees on teinud? Ma pole leidnud tema juures midagi, mis oleks surma väärt. Ma karistan teda ja lasen ta vabaks.” (Luuka 23:22.)

Hoolimata Pilatuse korduvatest katsetest Jeesust vabastada röögib raevunud rahvas ühel häälel: „Löö ta postile!” (Matteuse 27:23.) Usujuhid on inimesed sedavõrd üles kütnud, et neis möllab verejanu. Ent nad ei ihka valada mingi kurjategija või mõrvari verd, vaid sellesama süütu mehe verd, keda juudid kõigest viis päeva tagasi tervitasid Jeruusalemmas kuningana. Juhul kui Jeesuse jüngrid on kohal, püüavad nad märkamatuks jääda ja on vagusi.

Nähes, et miski ei aita, vaid et lärm aina kasvab, võtab Pilatus vett, peseb rahva ees käsi ja lausub: „Ma olen puhas tema verest. Teie vastutate.” Kuid isegi see ei kõiguta rahvast. Selle asemel ütlevad nad: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” (Matteuse 27:24, 25.)

Maavalitseja Pilatus soovib rohkem olla rahvale meele järele kui teha seda, mida teab olevat õige. Niisiis täidab ta rahva nõudmise ja vabastab Barabase. Ta laseb Jeesusel riided seljast võtta ja teda piitsutada.

Pärast seda viivad sõdurid ta tagasi maavalitseja paleesse. Jeesuse juurde koguneb terve väesalk, mis jätkab tema jõhkrat kohtlemist. Sõdurid põimivad okaskrooni ning asetavad selle talle pähe. Peale selle annavad nad Jeesusele paremasse kätte rookepi ja panevad talle ümber niisuguse erepunase rüü, mida kannavad kuninglikud isikud. Nad irvitavad tema üle, öeldes: „Ole tervitatud, juutide kuningas!” (Matteuse 27:28, 29.) Nagu sellest oleks veel vähe, sülitavad nad tema peale ja löövad talle vastu nägu. Nad võtavad Jeesuse käest tugeva rookepi ja taovad talle sellega vastu pead, nii et tema alandava „krooni” teravad okkad tungivad talle veelgi sügavamale peanahka.

Jeesuse väärikus ja vaprus kõige selle juures hämmastab Pilatust sedavõrd, et ta üritab taas end vastutusest vabastada. Ta lausub: „Ma toon ta välja teie ette, et te teaksite, et mina ei leia temal mingit süüd.” Ehk loodab Pilatus, et rahvas leebub, kui näeb sinikates ja veritsevate haavadega Jeesust. Nüüd, kui Jeesus selle halastamatu rahvajõugu ees seisab, hüüab Pilatus: „Siin ta on!” (Johannese 19:4, 5.)

Ehkki Jeesus on läbi pekstud ja haavatud, paistab tema olekust vaikne väärikus ja rahu. Võib arvata, et Pilatuski paneb seda tähele, sest tema sõnad näivad peegeldavat ühteaegu lugupidamist ja kaastunnet.