130. PEATÜKK
Pilatus laseb Jeesuse hukkamisele viia
MATTEUSE 27:31, 32 MARKUSE 15:20, 21 LUUKA 23:24–31 JOHANNESE 19:6–17
PILATUS PÜÜAB JEESUST VABASTADA
JEESUS MÕISTETAKSE SURMA JA VIIAKSE HUKKAMISELE
Kuigi Jeesust on jõhkralt koheldud ning mõnitatud, ei tee peapreestrid ja nende kaasosalised väljagi Pilatuse katsetest teda vabastada. Nad ihkavad Jeesuse surma ega soovi, et keegi seisaks neil tee peal ees. Nad hüüavad: „Löö ta postile! Löö ta postile!” Pilatus vastab: „Hukake ta ise, sest mina ei leia temal mingit süüd.” (Johannese 19:6.)
Juutidel ei õnnestu veenda Pilatust selles, et Jeesus väärib surma mõne poliitilise süüdistuse alusel. Ent kas abi oleks usulisest süüdistusest? Nad heidavad Jeesusele uuesti ette jumalateotust, nagu seda tehti ka sanhedrini ees. „Meil on seadus,” ütlevad nad, „ja seaduse järgi peab ta surema, sest ta on nimetanud end Jumala pojaks.” (Johannese 19:7.) See süüdistus on Pilatusele uus.
Ta läheb tagasi oma paleesse ning püüab leida viisi, kuidas vabastada seda meest, kes on pidanud taluma julma kohtlemist ja kelle kohta tema enda naine nägi unenäo. (Matteuse 27:19.) Mida arvata aga juutide uuest süüdistusest, nimelt sellest, et vang nimetab end Jumala pojaks? Pilatus teab, et Jeesus on galilealane. (Luuka 23:5–7.) Ometi küsib ta Jeesuselt: „Kust sa pärit oled?” (Johannese 19:9.) Pilatus võib mõelda sellele, kas Jeesus on varemgi elanud ja kas ta on jumalikku päritolu.
Pilatus kuulis otse Jeesuse käest, et ta on kuningas, kuid et tema kuningriik ei kuulu sellesse maailma. Jeesus ei pea vajalikuks varemöeldule midagi lisada ja vaikib. See riivab aga Pilatuse uhkust ja ta küsib nördinult: „Kas sa keeldud minuga rääkimast? Kas sa ei tea, et minu võimuses on niihästi sind vabaks lasta kui ka hukata?” (Johannese 19:10.)
Jeesus vastab: „Sul ei oleks minu üle mingit võimu, kui seda poleks sulle antud ülalt. Aga sellel, kes mind sinu kätte andis, on suurem patt.” (Johannese 19:11.) Vaevalt et Jeesus ühest konkreetsest inimesest räägib. Pigem peab ta silmas Kaifast, tema kaasosalisi ja Juudas Iskariotti, kellel lasub märksa suurem süü kui Pilatusel.
Pilatus, kellele avaldavad muljet Jeesuse väärikus ja sõnad ning kes üha enam kardab, et Jeesus võib olla jumalikku päritolu, püüab teda taas vabastada. Ent juudid mainivad veel midagi, mida Pilatus tõenäoliselt kardab. Nad ähvardavad: „Kui sa tema vabaks lased, ei ole sa keisri sõber! Igaüks, kes teeb end kuningaks, hakkab keisrile vastu!” (Johannese 19:12.)
Maavalitseja Pilatus toob Jeesuse uuesti välja, ning istunud kohtujärjele, ütleb ta rahvale: „Siin on teie kuningas!” Juudid jäävad aga endale kindlaks. „Hukka ta ära! Hukka ta ära! Löö ta postile!” karjuvad nad. Pilatus küsib: „Kas ma pean hukkama teie kuninga?” Juute on pikka aega ärritanud Rooma võimu all elamine, kuid nüüd teatavad peapreestrid tähtsalt: „Meil pole muud kuningat kui keiser.” (Johannese 19:14, 15.)
Pilatus annab argpükslikult juutide nõudmistele järele ja laseb ta hukkamisele viia. Sõdurid võtavad Jeesusel purpurrüü ümbert ja panevad talle selga tema enda riided. Kui Jeesus ära viiakse, peab ta ise oma piinaposti kandma.
On reede, 14. niisani ennelõuna. Jeesus on olnud ärkvel alates neljapäeva varahommikust ning tal on olnud üks piinarikas kogemus teise järel. Rasket posti tassides tema jõud raugeb. Seepärast sunnivad sõdurid Siimoni-nimelist möödaminejat, kes on pärit Aafrikast Küreenest, kandma piinaposti hukkamispaika. Neile järgneb suur hulk inimesi, kellest osa taob endale kurbusest vastu rinda ja halab Jeesuse pärast.
Jeesus sõnab kurbadele naistele: „Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast. Nutke hoopis endi ja oma laste pärast, sest tulevad päevad, kui öeldakse: „Õnnelikud on viljatud naised, emaihud, mis ei ole sünnitanud, ja rinnad, mis ei ole imetanud.” Siis öeldakse mägedele: „Langege meie peale!” ja küngastele: „Katke meid!” Sest kui tehakse nõnda, kui puus on veel mahla, mis saab veel siis, kui see on kuivanud?” (Luuka 23:28–31.)
Jeesus räägib juudi rahvast. See on nagu kuivav puu, milles on veel veidi mahla, sest juutide seas on nii Jeesus kui ka terve hulk neid, kes temasse usuvad. Kui nemad aga rahva seast ära võetakse, jääb järele vaid vaimselt kuivanud rahvas, mis on nagu surnud puu. Kui Rooma sõjavägi Jumala kohtuotsuse täideviijana selle rahva hävitab, on palju nuttu ja hala.