Ta õppis andestamist oma isandalt

 1. Milline võis olla Peetruse elu halvim hetk?

PEETRUSEL ei läinud iialgi meelest see kohutav hetk, mil nende pilgud kohtusid. Kas ta nägi Jeesuse silmis mõningast pettumust või etteheidet? Me ei saa midagi kindlat väita. Inspireeritud jutustuses öeldakse vaid, et „Issand pöördus ja vaatas Peetruse poole” (Luuka 22:61). Ent Peetrus adus juba sellest ainsast pilgust, kui rängalt ta oli eksinud. Ta mõistis, et oli teinud just seda, mida Jeesus oli ennustanud, just seda, mille puhul ta oli veendunult öelnud, et ta ei tee seda eluilmaski: ta oli salanud oma armastatud isanda. See oli üks Peetruse elu madalseise, tõenäoliselt halvim hetk sellel temale halvimal päeval.

 2. Mida pidi Peetrus õppima ja mida me temalt õppida võime?

² Kõik polnud aga veel kadunud. Kuna Peetrusel oli tugev usk, oli tal võimalik oma eksimustest üle saada ja õppida Jeesuselt midagi üliolulist seoses andestamisega. Vaadelgem nüüd, millise õppetunni Peetrus sai ja mida me sellest õppida võime.

3., 4. a) Mida Peetrus Jeesuselt küsis ja mida võis Peetrus arvata? b) Kuidas näitas Jeesus, et Peetrust oli mõjutanud tema kaasaegsete hoiak?

³ Umbes pool aastat varem tuli Peetrus oma kodulinnas Kapernaumas Jeesuse juurde ja küsis: „Issand, mitu korda ma pean oma vennale andestama, kui ta minu vastu pattu teeb? Kas kuni seitse korda?” Ilmselt oli Peetrus enda arvates suuremeelne. Õpetasid ju tolle aja usujuhid, et andestada tuleb kõigest kolm korda! Jeesus vastas: „Mitte kuni seitse korda, vaid kuni seitsekümmend seitse korda” (Matt. 18:21, 22).

⁴ Kas Jeesus soovitas Peetrusel pidada täpset arvestust patustaja tegude kohta? Ei. Öeldes, et 7 korra asemel tuleks andestada 77 korda, mõtles Jeesus pigem seda, et armastus ei lase meil andestamisele mingeid piire seada (1. Kor. 13:4, 5). Jeesus osutas sellele, et Peetrust oli mõjutanud tema kaasaegsete kalk ja andestamatu hoiak: nad jagasid andestust just nagu raamatupidaja, kes peab täpset arvestust. Jumalik andeksand on aga suuremeelne ja helde. (Loe 1. Johannese 1:7—9.)

 5. Millal me võime andestamise kohta kõige enam õppida?

⁵ Peetrus ei hakanud Jeesusega vaidlema. Ent kas see Jeesuse õpetus jõudis tõesti tema südamesse? Mõnikord õpime andestamise kohta kõige enam siis, kui tajume, kui hädasti me ise seda vajame. Pöördugem nüüd tagasi sündmuste juurde, mis viisid Jeesuse surmani. Neil rasketel tundidel eksis Peetrus korduvalt ja vajas seetõttu oma isanda andestust.

 6. Mida Peetrus tegi, kui Jeesus tahtis anda apostlitele alandlikkuse õppetunni, ent kuidas Jeesus sellele reageeris?

⁶ Käes oli ülitähtis hetk, Jeesuse maise elu viimane õhtu. Jeesus tahtis apostlitele nii mõndagi veel õpetada, näiteks alandlikkust. Ta andis eeskuju, pestes nende jalad: see oli töö, mida tavaliselt tegi kõige alam teenija. Esmalt Peetrus ei mõistnud Jeesuse teguviisi. Siis ei lubanud ta Jeesusel oma jalgu pesta. Viimaks aga soovis ta, et Jeesus ei peseks mitte üksnes tema jalad, vaid ka käed ja pea! Jeesus ei kaotanud kannatust, vaid selgitas rahulikult oma teguviisi olulisust ja tähendust (Joh. 13:1—17).

7., 8. a) Kuidas pani Peetrus Jeesuse kannatlikkuse taas proovile? b) Milles väljendus Jeesuse lahke ja andestav hoiak?

⁷ Kuid peagi pärast seda pani Peetrus taas Jeesuse kannatlikkuse proovile. Apostlid hakkasid omavahel vaidlema, kes neist on suurim. Võib arvata, et Peetruski võttis osa sellest häbiväärsest suurustamisest. Sellest hoolimata parandas Jeesus neid lahkelt ja koguni kiitis selle eest, mida nad olid hästi teinud: nad olid jäänud ustavalt oma isanda juurde. Kuid ta ennustas, et nad kõik jätavad ta maha. Peetrus kostis, et tema jääb Jeesusega, isegi kui ta peaks surmaga silmitsi seisma. Jeesus aga ütles prohvetlikult, et veel samal ööl, enne kui kukk kaks korda kireb, salgab Peetrus oma isandat kolm korda. Seejärel Peetrus mitte ainult ei lükanud Jeesuse mõtet ümber, vaid ka hooples, et tema osutub ustavamaks kui kõik teised apostlid (Matt. 26:31—35; Mark. 14:27—31; Luuka 22:24—28; Joh. 13:36—38).

⁸ Kas Jeesuse kannatus Peetruse suhtes hakkas juba katkema? Ei, Jeesus hoopis otsis kogu selle raske aja vältel oma ebatäiuslikes apostlites head. Kuigi ta teadis, et Peetrus valmistab talle pettumuse, sõnas ta: „Mina olen sinu pärast anunud, et su usk otsa ei saaks; ja sina, kui sa oled kord oma eksimust kahetsenud, kinnita oma vendi” (Luuka 22:32). Jeesus oli niisiis kindel, et Peetrus saab jälle vaimselt tugevaks ja jätkab ustavalt teenistust. Milline suurepärane eeskuju, kuidas olla lahke ja andestav!

9., 10. a) Miks pidi Jeesus Peetrust Ketsemani aias parandama? b) Mida Peetrusega juhtunu meile meelde tuletab?

⁹ Hiljem Ketsemani aias tuli Peetrust rohkem kui üks kord parandada. Jeesus palus, et Peetrus, Jaakobus ja Johannes püsiksid valvel seni, kuni ta palvetab. Jeesus tundis tohutut hingepiina ja vajas tuge, kuid Peetrus ja teised jäid ikka ja jälle magama. Jeesus tähendas kaastundlikult ja andestavalt: „Vaim on küll valmis, aga liha on nõrk” (Mark. 14:32—41).

¹⁰ Ei möödunud palju aega, kui kohale saabus tõrvikutega rahvahulk, relvastatud mõõkade ja nuiadega. Nüüd oli vaja toimida ettevaatlikult ja läbimõeldult. Peetrus aga asus tormakalt tegutsema, tõmbas välja mõõga ning sellega vehkides raius ära ülempreestri orja Malkuse kõrva. Jeesus noomis Peetrust tasaselt, tegi haavatud mehe terveks ning selgitas vägivallast hoidumise põhimõtet, millest tema järgijad siiamaani juhinduvad (Matt. 26:47—55; Luuka 22:47—51; Joh. 18:10, 11). Peetrus oli juba teinud mitmeid vigu, mille tõttu ta vajas oma isanda andestust. See juhtum tuletab meile meelde, et me kõik patustame tihti. (Loe Jaakobuse 3:2.) Kes meist ei vajaks Jumala andestust päevast päeva? Ent Peetrusele polnud see öö kaugeltki mitte läbi. Halvim ootas alles ees.

11., 12. a) Mil moel ilmutas Peetrus pärast Jeesuse arreteerimist julgust? b) Mis mõttes ei pidanud Peetrus oma sõna?

¹¹ Jeesus sõnas vastastele, et kui nad otsivad teda, siis lasku nad apostlitel minna. Peetrus vaatas abitult pealt, kuidas Jeesus kinni seoti. Seejärel Peetrus põgenes, nii nagu teisedki apostlid.

¹² Peetrus ja Johannes otsustasid minna endise ülempreestri Hannase maja juurde, kuhu Jeesus esmalt ülekuulamiseks toodi. Kui Jeesus sealt ära viidi, järgnesid Peetrus ja Johannes „talle eemalt” (Matt. 26:58; Joh. 18:12, 13). Peetrus polnud mingi argpüks. See, et ta Jeesusele üleüldse järgnes, nõudis kahtlemata julgust. Rahvahulk oli relvastatud ja Peetrus oli ühte meest juba haavanud. Ometigi ei näe me selles olukorras Peetruse puhul ilmnemas seda ustavat armastust, mida ta väitis endal olevat: valmisolekut surra oma isanda kõrval, kui vaja (Mark. 14:31).

13. Milline on ainus õige viis Kristust järgida?

¹³ Peetruse sarnaselt püüavad tänapäeval paljud Kristust „eemalt” järgida: teha seda teistele märkamatult. Ent nagu Peetrus ise hiljem kirjutas, on ainus õige viis Kristust järgida see, kui hoiame temale võimalikult lähedale ja jäljendame teda kõiges, olgu tagajärjed millised tahes. (Loe 1. Peetruse 2:21.)

14. Mida tegi Peetrus neil öötundidel, kui Jeesuse üle kohut mõisteti?

¹⁴ Jeesusele arglikult järgnedes jõudis Peetrus lõpuks Jeruusalemma ühe uhkeima maja värava taha. See oli Kaifase, rikka ja mõjuvõimsa ülempreestri kodu. Sellistel elamutel oli enamasti siseõu, mille ees oli värav. Peetrus jõudis väravani, kuid teda ei lastud sisse. Johannes, kes tundis ülempreestrit ja oli juba sees, tuli ja rääkis väravavalvuriga ning too lasi Peetruse sisse. Näib, et Peetrus ei hoidnud Johannese ligi, samuti ei üritanud ta majja pääseda, et olla oma isanda kõrval. Ta jäi siseõue, kus mõned orjad ja teenijad külmal õhtutunnil heleda tule paistel aega veetsid, ning vaatas, kuidas tunnistajad, kes Jeesuse vastu valesüüdistusi esitasid, majast sisse ja välja voorisid (Mark. 14:54—57; Joh. 18:15, 16, 18).

15., 16. Kuidas täitus prohvetiennustus, mille Jeesus Peetruse kohta oli öelnud?

¹⁵ Tüdruk, kes oli Peetruse sisse lasknud, nägi teda tulevalgel paremini. Ta tundis ta ära ja sõnas süüdistavalt: „Ka sina olid koos selle galilealase Jeesusega!” See tabas Peetrust ootamatult ning ta salgas, et tunneb Jeesust, öeldes koguni, et ei mõista, millest tüdruk räägib. Peetrus läks seepeale värava juurde seisma. Ta ei soovinud, et teda nähtaks, kuid üks teine tüdruk märkas teda ja ütles sama: „See mees oli koos naatsaretlase Jeesusega.” Peetrus vandus: „Ma ei tunne seda inimest!” (Matt. 26:69—72; Mark. 14:66—68). Võib-olla pärast Jeesuse teistkordset salgamist kuulis Peetrus kukke kiremas, kuid oli liiga ähmi täis, et talle oleks meenunud prohvetiennustus, mille Jeesus kõigest mõni tund varem oli lausunud.

¹⁶ Natuke aega hiljem püüdis Peetrus ikka veel meeleheitlikult märkamatuks jääda. Kuid talle lähenesid mõned, kes seisid siseõues. Üks neist oli Malkuse, selle orja sugulane, keda Peetrus oli haavanud. Ta sõnas Peetrusele: „Kas ma mitte ei näinud sind koos temaga aias?” Peetrus ütles taas kord, et nad eksivad. Niisiis vandus ta, öeldes arvatavasti, et tulgu needus tema peale, kui ta peaks valetama. Seega salgas Peetrus Jeesust kolmandat korda. Niipea kui Peetrus oli need sõnad lausunud, kuulis ta kuke kiremist — teist korda tol ööl (Joh. 18:26, 27; Mark. 14:71, 72).

17., 18. a) Mida Peetrus tegi, kui mõistis, millise kohutava pettumuse ta oli oma isandale valmistanud? b) Mida võis Peetrus mõelda?

¹⁷ Jeesus oli äsja tulnud rõdule, kust talle avanes vaade siseõue. Just siis kohtus tema pilk Peetruse omaga, nagu kirjeldati sissejuhatuses. Sel hetkel taipas Peetrus, kui kohutava pettumuse ta oli oma isandale valmistanud. Peetrus lahkus hoovist, raske süütunne südant rõhumas. Ta suundus linnatänavale, kus tema teed valgustas loojuv täiskuu. Sündmused keerlesid ta silme ees. Ta silmad täitusid pisaratega. Ta murdus ning hakkas kibedasti nutma (Mark. 14:72; Luuka 22:61, 62).

¹⁸ Kui mõistame oma tehtud patu tõsidust, võib meil kergesti tekkida tunne, et süütegu on nii ränk, et seda pole võimalik andestada. Just nii võis Peetrus mõelda. Ent kas see oli nii?

19. Mida Peetrus pärast eksimist arvatavasti tundis ja miks võib arvata, et ta ei jäänud norutama?

¹⁹ On raske ette kujutada Peetruse hingepiina, kui koitis hommik ja sündmused arenesid edasi. Milliseid etteheiteid võis ta küll endale teha, kui Jeesus sama päeva pärastlõunal suri, olles tunde piinelnud! Peetrust lämmatas mõte, et ta oli oma isanda reetnud päeval, mis jäi Jeesuse maises elus viimaseks. Hoolimata teda vallanud sügavast kurbusest, ei jäänud ta norutama. Jutustus näitab, et peagi oli Peetrus jälle koos vendadega (Luuka 24:33). Kindlasti kahetsesid kõik apostlid seda, kuidas nad sel kohutaval ööl olid toiminud, ja võisid üksteist mõnevõrra lohutada.

20. Mida me võime õppida ühest Peetruse targimast teost?

²⁰ Võib öelda, et see oli üks Peetruse elu targimaid tegusid. Kui Jumala teenija patustab, siis pole kõige tähtsam mitte tema eksimuse suurus, vaid tema otsusekindlus asjad taas korda seada. (Loe Õpetussõnad 24:16.) Peetrus ilmutas tõelist usku, kui ta hoolimata rusutud meelest oma vendadega kokku sai. Kui kedagi vaevab kurbus või kahetsus, võib tekkida kiusatus end teistest eraldada, kuid see on ohtlik (Õpet. 18:1). Tark teguviis on hoida kaasusklike ligi ja saada tagasi oma vaimne jõud (Heebr. 10:24, 25).

21. Mida rabavat kuulis Peetrus tänu sellele, et ta oli koos Jeesuse jüngritega?

²¹ Kuna Peetrus oli koos Jeesuse jüngritega, kuulis ta rabavat uudist, et Jeesuse surnukeha polnud enam hauas. Peetrus ja Johannes jooksid haua juurde, kuhu Jeesus oli maetud. Johannes, kes võis olla Peetrusest noorem, jõudis pärale esimesena. Kui ta nägi avatud hauda, lõi ta kõhklema. Aga mitte Peetrus. Kuigi ta oli end hingetuks jooksnud, tormas ta kohe sisse. Haud oli tühi! (Joh. 20:3—9.)

22. Mis pühkis Peetruse südamest viimsegi kurbuse ja kahtluse jälje?

²² Kas Peetrus uskus, et Jeesus oli üles äratatud? Alguses mitte, kuigi mõned Jumalale ustavad naised teatasid, et neile olid ilmunud inglid ja öelnud, et Jeesus on surnuist üles äratatud (Luuka 23:55—24:11). Kuid päeva lõpuks oli viimnegi kurbuse ja kahtluse jälg Peetruse südamest kadunud. Jeesus elas, nüüd võimsa vaimolendina! Ta ilmus kõigile oma apostlitele. Ent enne seda tegi ta veel midagi erilist. Apostlid sõnasid tol päeval: „Issand äratati tõepoolest üles ja ta ilmus Siimonile!” (Luuka 24:34). Sarnaselt kirjutas hiljem apostel Paulus seoses selle erilise päevaga, et Jeesus „ilmus Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele” (1. Kor. 15:5). Keefas ja Siimon on Peetruse teised nimed. Jeesus ilmus tol päeval Peetrusele ilmselt siis, kui too üksi oli.

23. Miks tasub tõsist pattu teinud kristlastel Peetruse lugu meeles hoida?

²³ Piiblis ei räägita Jeesuse ja Peetruse südamliku taaskohtumise üksikasjadest. Võime vaid ette kujutada, kui liigutatud oli Peetrus, nähes armastatud isandat jälle elavana ning saades võimaluse väljendada oma kurbust ja kahetsust. Üle kõige igatses ta, et talle andestataks. Kes võiks küll kahelda, et Jeesus andestas talle ja tegi seda heldelt? Kristlastel, kes tänapäeval mõne tõsise patu teevad, tasub Peetruse lugu meeles hoida. Me ei peaks mitte kunagi arvama, et Jumal ei andesta meile. Jeesus jäljendas täiuslikult oma isa, kes „annab palju andeks” (Jes. 55:7).

24., 25. a) Mida Peetrus Galileasse jõudes tegi? b) Kuidas reageeris Peetrus imele, mille Jeesus tegi järgmisel hommikul?

²⁴ Jeesus ütles apostlitele, et nad läheksid Galileasse, kus ta pidi nendega uuesti kohtuma. Kui nad kohale jõudsid, otsustas Peetrus minna Galilea merele kala püüdma. Mitmed läksid temaga kaasa. Taas kord oli Peetrus merel, kus ta oli veetnud suure osa oma varasemast elust. Paadi nagin, lainete laksumine ja jämedakoelised võrgud tema pihus võisid tunduda mõnusalt tuttavana. Mehed ei saanud tol ööl ühtki kala (Matt. 26:32; Joh. 21:1—3).

²⁵ Koidikul aga hõikas neile keegi kaldalt, et nad heidaksid võrgud teisele poole paati. Nad tegidki nii ja said suure saagi: 153 kala! Peetrus teadis, kes see mees on. Ta hüppas paadist vette ja ujus kaldale. Rannal pakkus Jeesus oma ustavatele sõpradele puusöel küpsetatud kala. Seejärel pöördus ta Peetruse poole (Joh. 21:4—14).

26., 27. a) Millise võimaluse andis Jeesus Peetrusele kolm korda? b) Kuidas kinnitas Jeesus Peetrusele, et ta on talle täielikult andestanud?

²⁶ Jeesus küsis Peetruselt, kas ta armastab oma isandat „rohkem kui neid”, osutades tõenäoliselt suurele kalasaagile. Kas Peetruse südames jääb peale armastus kalastamise või armastus Jeesuse vastu? Nii nagu Peetrus oli oma isandat kolm korda salanud, andis Jeesus talle nüüd kolm korda võimaluse kaaslaste ees oma armastust kinnitada. Kui Peetrus seda tegi, selgitas Jeesus, kuidas sellist armastust ilmutada: ta pidi seadma püha teenistuse kõigest muust ettepoole, toitma, kinnitama ja hoidma Kristuse karja — tema ustavaid järelkäijaid (Luuka 22:32; Joh. 21:15—17).

²⁷ Sellega toonitas Jeesus, et Peetrus oli endiselt vajalik nii temale kui ka tema taevasele isale. Peetrus pidi hakkama täitma tähtsat rolli koguduses, mida juhib Kristus. Milline võimas tõend selle kohta, et Jeesus oli talle täielikult andestanud! Kahtlemata puudutas selline halastus Peetrust ning avaldas talle sügavat mõju.

28. Kuidas elas Peetrus oma nime vääriliselt?

²⁸ Peetrus täitis oma ülesannet ustavalt palju aastaid. Ta kinnitas oma vendi, just nii nagu Jeesus oli teda oma surma eelõhtul käskinud. Peetrus oli lahke ning kannatlik, kui ta Kristuse järelkäijate eest hoolitses ja neid toitis. Siimon elas oma nime vääriliselt, mille Jeesus talle oli andnud — Peetrus ehk Kivi —, olles vankumatu, tugev ja usaldusväärne ning avaldades koguduses teistele head mõju. Selle kohta annavad rikkalikult kinnitust Peetruse kaks sooja ja isiklikku kirja, mis said Piibli väärtuslikuks osaks. Nendest ilmneb ka see, et Peetrus ei unustanud eales õppetundi, mille Jeesus talle andestamise kohta oli andnud. (Loe 1. Peetruse 3:8, 9; 4:8.)

29. Kuidas me saame jäljendada Peetruse usku ja tema isanda halastust?

²⁹ Ka meil on oluline seda õppetundi meeles pidada. Kas palume Jumalalt iga päev andestust oma paljude eksimuste eest? Kas usume, et Jumal andestab meile? Kas anname andeks ka teistele? Kui jah, siis jäljendame Peetruse usku — ja tema isanda halastust.