Kas Jumalat tuleks teenida pühamus?

IGAL aastal käib üle kuue miljoni inimese Jaapanis Shima poolsaarel ühes eraldatud seedrimetsas. Seal asub Ise-Jingu pühamu, kus juba ligi kaks tuhat aastat kummardatakse sintoistide päikesejumalannat Amaterasu Omikamit. Kõigepealt palverändurid puhastavad end, pestes oma käed ja suu. Seejärel sooritavad nad keset palvesaali (haiden) rituaali, mille käigus nad kummardavad, plaksutavad ja palvetavad oma jumalanna poole.a Sintoism lubab selle järgijail tegeleda ka teiste religioonidega ning seepärast ei näe mõned budistid, nimikristlased või muu usu pooldajad mingit probleemi selles, kui nad Ise-Jingu pühamus sintoismi rituaale täidavad.

Paljudel maailma suurematel religioonidel on oma pühamudb ja neid külastavad miljonid inimesed. Ristiusumaades on arvukalt kirikuid ja pühamuid, mis on pühendatud Jeesusele, Maarjale või mõnele pühakule. Mõned pühakojad on rajatud piiblisündmuste või hilisemate „imede” toimumispaikadesse või sinna, kus hoitakse usulisi reliikviaid. Paljud inimesed lähevad pühamusse, sest usuvad, et nende palveid võetakse pühas paigas paremini kuulda. Teiste jaoks on aga pühamusse jõudmine kulminatsiooniks pikale palverännakule, millega nad väljendavad oma usulist andumust.

Kas palveid ja anumisi võetakse paremini kuulda, kui need esitatakse pühamus? Kas Jumalal on hea meel nende andumuse üle, kes teevad pühamutesse palverännakuid? Või kas kristlased peavad Jumalat just pühamus teenima? Vastused neile küsimustele aitavad meil mõista, kuidas me peaksime pühamutesse suhtuma, ning mis veelgi tähtsam – aru saada, milline kummardamisviis Jumalale meeldib.

Vestlusest Jeesuse ja ühe Samaaria naise vahel võime teada saada, kuidas Jumal pühamutesse suhtub. Jeesus rändas Samaarias ning tegi puhkepeatuse Sühhari linna lähistel kaevu juures. Ta alustas vestlust naisega, kes tuli kaevule vee järgi. Vestluse käigus viitas naine ühele suuremale usulisele eriarvamusele juutide ja samaarlaste vahel. „Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel,” ütles ta, „aga teie ütlete, et Jeruusalemmas on paik, kus peab teda kummardama.” (Johannese 4:5–9, 20.)

Mägi, millele naine viitas, oli Gerisimi mägi, mis asub Jeruusalemmast 50 kilomeetrit põhja pool. Samaarlastel oli olnud seal kunagi tempel, kus tähistati muuhulgas paasapüha. Selle asemel et eriarvamusele keskenduda, ütles Jeesus naisele: „Usu mind, naine, tuleb aeg, kui te ei kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemmas.” (Johannese 4:21.) Kui üllatav mõtteavaldus, eriti juudi suust! Miks pidi Jumala teenimine Jeruusalemma templis lõppema?

Jeesus jätkas: „Tuleb aeg, ja see ongi juba käes, kui õiged jumalateenijad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes soovivad teda nõnda kummardada.” (Johannese 4:23.) Sajandeid olid juudid pidanud Jeruusalemma suurejoonelist templit oma jumalateenimise keskuseks. Nad rändasid sinna kolm korda aastas, et tuua ohvreid oma Jumalale Jehoovale. (2. Moosese 23:14–17.) Jeesus aga ütles, et kõik see muutub ja „õiged jumalateenijad” hakkavad kummardama Jumalat „vaimus ja tões”.

Juutide tempel oli käegakatsutav ehitis, mis asus kindlas geograafilises paigas. Vaim ja tõde aga ei ole materiaalsed ja neid ei piiritle mingi füüsiline asukoht. Seega selgitas Jeesus, et tõelises kristlikus jumalateenimises ei ole kesksel kohal mingi materiaalne ehitis või füüsiline asukoht, näiteks Gerisimi mägi, Jeruusalemma tempel või mõni muu pühapaik.

Vestluses Samaaria naisega mainis Jeesus, et „tuleb aeg”, mil see muudatus Jumala teenimises toimub. Millal pidi see aeg tulema? See tuli, kui Jeesuse ohvrisurm lõpetas Moosese seadusel põhineva juudi jumalateenimissüsteemi. (Roomlastele 10:4.) Kuid samuti ütles Jeesus, et „see [aeg] ongi juba käes”. Kuidas nii? Sest tema kui messias kogus juba jüngreid, kes hakkasid tegema seda, mida ta järgmisena ütles: „Jumal on vaim, ja tema teenijad peavad kummardama teda vaimus ja tões.” (Johannese 4:24.) Kuidas siis kummardada Jumalat vaimus ja tões?

Kui Jeesus rääkis Jumala kummardamisest vaimus, ei mõelnud ta sellega mingit erilist vaimu mõju all toimuvat, karismaatilist jumalateenimist. Pigem rääkis ta sellest, et peaksime laskma end juhtida Jumala pühal vaimul, mis aitab meil näiteks aru saada pühakirjast. (1. Korintlastele 2:9–12.) Tõde, millest Jeesus rääkis, on õige arusaam Piibli õpetustest. Seega ei nõua Jumal, et teeniksime teda mingis kindlas paigas, vaid talle meeldib selline jumalateenimine, mida juhib püha vaim ja mis on kooskõlas Piibli õpetustega.

Mida peaksid kristlased arvama palverännakutest pühamutesse ja seal Jumala teenimisest? Kui arvestada Jeesuse käsuga, et õiged jumalateenijad kummardavad Isa vaimus ja tões, siis on selge, et jumalateenimisel ükskõik millises pühamus või pühapaigas pole meie taevase isa jaoks mingit erilist tähendust. Lisaks räägib Piibel sellest, kuidas Jumal suhtub pühapiltide ja -kujude kasutamisse jumalateenimisel. Pühakiri ütleb: „Põgenege ebajumalakummardamise eest!” ja „Hoiduge ebajumalatest.” (1. Korintlastele 10:14; 1. Johannese 5:21.) Seepärast ei kummarda tõeline kristlane Jumalat üheski sellises paigas, mida hardalt austatakse või kus tegeletakse ebajumalateenimisega. Niisiis, kui võtta arvesse seda, mis paigad pühamud on, siis tõelised kristlased seal Jumalat teenimas ei käi.

See aga ei tähenda, et Jumala sõna keelaks ära palvetamise, Piibli uurimise või mõtisklemise mingis kindlas paigas. Korralik ja väärikas koosolekupaik on sobiv koht vaimse õpetuse saamiseks ja piibliaruteludeks. Samuti pole väär teha mälestusmärki, näiteks hauakivi, inimesele, kes on surnud. See võib olla lihtsalt märgiks, et kallist inimest soovitakse mäletada. Kui aga hakata sellist paika pühaks pidama või austada seal pühapilte, -kujusid või reliikviaid, oleks see vastuolus Jeesuse sõnadega.

Seepärast pole meil vaja minna pühakotta lootuses, et Jumal võtab seal meie palveid paremini kuulda. Samuti ei saa me Jumalale head meelt valmistada ega tema erilist õnnistust ära teenida sellega, kui teeme mõnda pühamusse palverännaku. Piibel ütleb, et Jumal Jehoova, „kes on taeva ja maa isand, ei ela kätega tehtud templites”. See aga ei tähenda, et me ei võiks olla temaga lähedased. Me saame tema poole palvetada igal pool ja ta kuulab meid, sest „ta [pole] kaugel mitte ühestki meist”. (Apostlite teod 17:24–27.)