„Mis kell see toimus?”
„MIS kell on?” Kui tihti oled sa seda küsimust esitanud? Praegusel kiiretempolisel ajal oleme pidevalt ajast teadlikud. Suuremat osa igapäevasest tegevusest — hommikust äratust, tööleminekut, söögiaegu, kohtumisi sõpradega ja nii edasi — juhib kindlalt aeg. Ja me toetume tervele reale asjadele — seina-, käe-, äratuskelladele, raadiotele —, et need meile ütleksid, mis kell on.
Kuidas oli lugu Piibli aegadel, mil inimestel polnud taolisi ajanäitajaid, nagu meil on? Kuidas nemad aega arvestasid? Kas Piibli aruanne räägib meile sellest? Kui tead kellaaega, mil teatud Piibli sündmus aset leidis, võid saada uudset Jumala Sõna sügavamat tundmist ja täiendavat rõõmu piibliuurimisest.
Jumala antud ajanäitajad
Varastel aegadel märgiti mingi sündmuse toimumise aega tavaliselt päikese või kuu vaatlemise abil, need olid „kaks suurt valgust”, mille Jumal pani taevasse „eraldama päeva ööst”. (1. Moosese 1:14—16) Näiteks, „kui hakkas koitma”, soovitasid kaks inglit tungivalt Lotil ja ta perel põgeneda hukkamõistetud Soodoma linnast. (1. Moosese 19:15, 16) Ja oli „õhtu”, kui Aabrahami ustav sulane jõudis kaevu juurde, kus ta Rebekat kohtas. — 1. Moosese 24:11, 15.
Teatud juhtudel anti täpsem ajamärgistus. Näiteks anti kohtumõistja Giideoni vägivaldsele pojale Abimelekile nõu teha kiirrünnak Sekemi linnale „hommikul, kui päike tõuseb”. (Kohtumõistjate 9:33) Ilmselt oli sellel taktikaline põhjus. Tõusva päikese pimestav valgus Abimeleki vägede selja taga pidi Sekemi kaitsjatel väga raskeks tegema ’mägede varjus’ ründava sõjaväe märkamise. — Kohtumõistjate 9:36—41.
Idiomaatilised väljendid aja kohta
Aja märgistamiseks kasutasid heebrealased väljendeid, mis on värvikad ja ka huvipakkuvad. Nad ei anna meile edasi mitte ainult tundeid kohalikust keskkonnast ja kommetest, vaid ka nii mõndagi tegevuse asjaoludest.
Näiteks räägib meile 1. Moosese 3:8 (NW), et Jehoova rääkis Aadama ja Eevaga nende patustamise päeval, „kui päev tuuliseks läks”. Võib mõista, et see oli enne päikeseloojangut, mil tekib kerge jahe tuul, mis peale päevakuumust kergendust toob. Üldiselt on päeva lõppedes aeg lõõgastuda ja puhata. Ometigi ei lükanud Jehoova tõsist kohtuasja edasi järgmisele päevale, kui oli veel küllalt aega sellega tegeleda.
Teisest küljest näitab 1. Moosese 18:1, 2, et Jehoova inglid tulid Mamre lähedal Aabrahami telgi juurde „kõige palavamal päevaajal”. Kujutle pea kohal lõõskavat keskpäevapäikest Juudea mägestikus. Kuumus võis olla ängistav. Sel ajal oli tavaks süüa ja puhata. (Vaata 1. Moosese 43:16, 25; 2. Saamueli 4:5.) Vastavalt sellele Aabraham „istus telgi ukse ees”, kus õhk ehk natuke liikus, ja võib-olla pidas peale sööki lühikest puhkust. Võime veelgi rohkem selle eaka mehe külalislahkust hinnata, kui loeme, et ta „tõttas” külalistele „vastu”, seejärel „tõttas telki”, et käskida Saaral leiba valmistada, siis ta „jooksis karja juurde” ja „tõttas [toitu] valmistama”. Kõike seda päevapalavuses! — 1. Moosese 18:2—8.
Heebrealaste öötunnid
Ilmselt jagasid heebrealased öö kolmeks perioodiks, mida nimetati „vahikordadeks”. Igaüks kestis kolmandiku ajast päikeseloojangu ja päikesetõusu vahel ehk umbes neli tundi sõltuvalt aastaajast. (Laul 63:7) Giideon korraldas rünnaku Midjani leerile „keskmise öövahikorra alguses”, mis kestis umbes kella kümnest õhtul kella kaheni hommikul. Rünnak sellisel ajal tuli valvuritele täieliku üllatusena. Kindlasti oleks ettevaatlikul Giideonil olnud raske rünnakuks strateegilisemalt kohasemat aega valida! — Kohtumõistjate 7:19.
Egiptusest väljamineku ajal laskis Jehoova „mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö”, lubades iisraellastel kuiva maad mööda üle minna. Ajal, mil egiptlased neile järele jõudsid, oli juba „hommikune vahikord” ja Jehoova viis egiptlaste leeri segadusse ning hävitas nad lõplikult, tuues vee „koiduajal . . . tagasi oma paika”. (2. Moosese 14:21—27) Seega kulus terve öö, et meri kaheks jaguneks ja iisraellased sellest läbi läheksid.
Esimesel sajandil
Esimeseks sajandiks olid juudid omaks võtnud päeva 12 tunniks jagamise. Seepärast ütles Jeesus ühes oma tähendamissõnas: „Eks kaksteist tundi ole päevas?” (Johannese 11:9) Neid tunde loeti päikesetõusust päikeseloojanguni ehk umbes kella kuuest hommikul kella kuueni õhtul. Seega pidi „kolmas päevatund” olema kella üheksa paiku hommikul. Sellel ajal valati nelipühil püha vaim välja. Kui inimesed jüngreid süüdistasid, et nad on „täis magusat viina”, lükkas Peetrus selle süüdistuse kiiresti ümber. Kindlasti pole keegi sel varasel tunnil purjus! — Apostlite teod 2:13, 15.
Samamoodi saab Jeesuse väljendus „minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mind on läkitanud” lisatähenduse, kui mõtleme sellega seotud ajamõistele. Nagu ütleb Johannese 4:6, „oli arvata kuues tund” ehk umbes keskpäev. Peale kogu hommikupooliku kestnud pikka vaevalist rännakut läbi mägise Samaariamaa pidid Jeesus ja jüngrid olema näljased ning janused. Seepärast soovitasid jüngrid tungivalt tal süüa, kui nad toiduga tagasi tulid. Nad ei mõistnud seda jõudu ja kinnitust, mida Jeesus Jehoova töö tegemisel sai. Jeesuse ütlus oli kahtlemata rohkem kui vaid kõnekujund. Jumala töö tegemine sõnasõnaliselt kinnitas teda, vaatamata sellele, et oli möödunud tunde ajast, mil ta viimati sõi. — Johannese 4:31—34.
Kuna päikesetõusu ja -loojangu aeg muutub vastavalt aastaajale, on tavaliselt antud vaid ligikaudne sündmuste toimumise aeg. Niimoodi loeme tavaliselt, et sündmused leidsid aset kolmandal, kuuendal või üheksandal tunnil — need on sageli vaid ligikaudselt selle aja tähenduses. (Matteuse 20:3, 5; 27:45, 46; Markuse 15:25, 33, 34; Luuka 23:44; Johannese 19:14; Apostlite teod 10:3, 9, 30) Aga kui jutustuses oli ajamõiste oluline, anti täpsem ajamääratlus. Näiteks vastasid orjad mehele, kes oli ärevil ja tahtis teada, kas ta poeg Jeesuse väest paranes: „Eile seitsmendal tunnil [umbes kell üks pärast lõunat] lahkus temast palavik!” — Johannese 4:49—54.
Öised jaotused
Paisab, et Rooma ülemvõimu ajal olid juudid omaks võtnud kreeka ja rooma ajajaotuse, kus öö oli jaotatud neljaks vahikorraks kolme asemel, mida juudid varem kasutasid. Ilmselt viitas Jeesus Markuse 13:35 neljale alajaotusele. „Õhtune” vahikord kestis päikeseloojangust kuni umbes kella üheksani õhtul. Teine, „kesköine” vahikord, algas umbes kella üheksast ja lõppes kesköösel. „Kukelaulu” vahikord oli keskööst umbes kella kolmeni. Ja viimane vahikord „vara hommikul” jõudis lõpule koidikul ehk umbes kell kuus.
Erilist huvi pakub „kukelaulu” vahikord Jeesuse sõnade tõttu Peetrusele Markuse 14:30: „Enne kui kukk on kaks korda laulnud, salgad sina mind kolm korda!” Kuigi mõned kommentaatorid väidavad, et „kaks korda” viitab teatud ajapunktidele — vastavalt keskööle ja koiduajale —, siis James Hastingsi välja antud teos A Dictionary of Christ and the Gospels näitab, et „tegelikult kirevad kuked öösel Idas, nagu ka mujal, ebaregulaarsetel aegadel keskööst alates”. Ilmselt ei viidanud Jeesus kindlale ajale, mil Peetrus ta ära salgab. Pigem andis ta märgi, mis tuletas Peetrusele meelde ta sõnu, mis samal ööl täpselt täide läksid. — Markuse 14:72.
„Neljandal öövahikorral” — kella kolme ja kuue vahel hommikul — tuli Jeesus Galilea järve vetel kõndides oma jüngrite juurde, kes olid paadis „palju vagusid maad kaldast eemal”. On ehk kerge mõista, miks jüngrid „kohkusid ja ütlesid: ’See on tont!’ Ja nad kisendasid hirmu pärast”. (Matteuse 14:23—26) Teisest küljest näitab see, et Jeesus pidi olema veetnud märkimisväärse aja omaette mäel palvetades. Kuna see oli varsti pärast seda, kui Heroodes Antipas Ristija Johannese pea maha raius, ja otse enne paasapüha, mis märgistas Jeesuse maise teenistuse viimast aastat, oli Jeesusel kindlasti palju, mille üle mõtiskleda isiklikus palves Isale.
Lisaks neljale vahikorrale kasutati ka 12-tunnist ööaja jaotust. Et Paulust turvaliselt Kaisareasse eskortida, käskis sõjaväe ülempealik Klaudius Lüüsias oma pealikutel 470 sõdurist koosneva salga valmis seada „kolmandal öötunnil”. (Apostlite teod 23:23, 24) Niimoodi viidi Paulus turvaliselt öö katte all Jeruusalemmast minema.
Tunne päeva aega
Lugemine ja mõtisklemine ülestähenduste üle, mis räägivad sellest, mis juhtus Jumala vanaaja rahvaga, on rõõmu ja vaimse tugevduse allikas. Kui lisad oma mõtisklustesse ka aja faktori, suureneb kindlasti sinu rõõm piibliuurimisest. Miks nii? Sest niimoodi saad sa Jumala Sõnast hästi teadlikuks. Väljaanded, nagu Insight on the Scriptures ja New World Translation of the Holy Scriptures With References, on selles suhtes hindamatuks abiks (mõlemad on välja antud New Yorgi Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu poolt). Need aitavad sul leida vastust, kui küsid endalt: „Mis kell see toimus?”