Kuidas mõista teksti Johannese 5:28, 29? Selles öeldakse: „Kõik, kes on haudades [„mälestushaudades”, NW], kuulevad tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise [„kohtumõistmise”, NW] ülestõusmiseks.” Seda, mida Jeesus siin ütles, peab mõistma selle ilmutuse valguses, mille ta hiljem Johannesele andis. (Vaata Ilmutuse 20:12, 13, mida on tsiteeritud leheküljel 430.) Nii neile, kes on varem teinud head, kui ka neile, kes on varem teinud halba, ’mõistetakse kohut nende tegude järgi’. Milliste tegude järgi? Kui me väidame, et inimesed mõistetakse hukka nende möödunud elu jooksul sooritatud tegude alusel, siis ei oleks see kooskõlas sellega, mida öeldakse tekstis Roomlastele 6:7: „Kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust.” Pealegi oleks täiesti mõttetu äratada inimesi üles lihtsalt selleks, et nad siis jälle hävitada. Seega osutas Jeesus tekstis Johannese 5:28, 29a eelseisvale ülestõusmisele ning seejärel, 29. salmi teises osas, mainis ta lõpptulemust, mis saabub pärast seda, kui nad on viidud inimliku täiuslikkuseni ja kui nende üle siis kohut mõistetakse.

Kes saavad osa maisest ülestõusmisest?

Joh. 5:28, 29: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades [„mälestushaudades”, NW], kuulevad tema [Jeesuse] häält ning tulevad välja.” (Kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud sõnaga „mälestushauad”, ei ole mitmus sõnast taʹphos [haud, individuaalne matmispaik] või haiʹdēs [haud, surnud inimkonna ühine haud], vaid on mitmuse daativi vorm sõnast mnē·meiʹon [mäletamine, mälestushaud]. See rõhutab surnud inimese meelespidamist. Ülestõusmist ja igavese elu võimalust ei saa mitte need, kelle mälestus nende andestamatute pattude pärast on Gehennas kustunud, vaid need, kes on Jumala mälestuses. — Matt. 10:28; Mark. 3:29; Heebr. 10:26; Mal. 3:16.)