Jeesus tervendab pimedana sündinud mehe

Jeesus on ka hingamispäeval Jeruusalemmas. Kui tema ja ta jüngrid linnas kõnnivad, näevad nad kerjust, kes on olnud sünnist saati pime. Jüngrid küsivad Jeesuselt: „Rabi, kes on pattu teinud, et ta sündis pimedana? Kas ta ise või tema vanemad?” (Johannese 9:2.)

Jüngrid teavad, et sel mehel pole nähtamatut hinge, mis oli olemas enne tema sündi, ometi võivad nad mõelda, kas patustada võidakse juba emaüsas. Jeesus vastab: „Ei ole teinud pattu ei tema ega ta vanemad. Ta sündis pimedana selleks, et tema kaudu saaksid avalikuks Jumala teod.” (Johannese 9:3.) Järelikult ei saa sellele mehele ega tema vanematele panna süüks mingit konkreetset eksimust või pattu, mis oleks põhjustanud ta pimesuse. Aadama patustamise tõttu on kõik inimesed sündinud ebatäiuslikena ning selsamal põhjusel on mõned puudega, näiteks nägemispuudega. Kuid mehe pimesus annab Jeesusele võimaluse teha avalikuks Jumala teod, nagu ta on varemgi inimesi tervendades seda teinud.

Jeesus rõhutab, kui tähtis on neid tegusid just praegu teha. „Me peame tegema selle tegusid, kes on mu läkitanud, kuni on veel päev,” ütleb ta. „Tuleb öö, mil keegi ei saa midagi teha. Niikaua kui ma olen maailmas, olen ma maailma valgus.” (Johannese 9:4, 5.) Peagi, kui Jeesus sureb, satub ta hauapimedusse, kus ta midagi teha ei saa. Seniks on ta aga maailmale valgusallikaks.

Kuid kas Jeesus teeb selle mehe terveks, ja kui teeb, siis kuidas? Jeesus sülitab maha ja segab sülge mullaga. Ta määrib segu pimeda mehe silmadele ning ütleb: „Mine pese oma silmi Siiloahi tiigis.” (Johannese 9:7.) Mees teebki nii ja saab nägijaks. Milline rõõm valdab teda siis, kui ta esimest korda elus näeb!

Naabrid ja teised, kes teda tunnevad, on hämmastunud. „Kas see pole mitte sama mees, kes istus ja kerjas?” küsivad nad. „On jah tema,” vastavad ühed. Teised jällegi ei suuda seda uskuda ja ütlevad: „Ei ole, ta on lihtsalt tema sarnane.” Mees aga kinnitab: „Ma olen see.” (Johannese 9:8, 9.)

Seepeale küsivad nad: „Kuidas su silmad siis avanesid?” Ta vastab: „Mees, keda kutsutakse Jeesuseks, tegi segu ja määris seda mu silmadele ning ütles: „Mine pese oma silmi Siiloahis.” Ma läksin pesin ja saingi nägijaks.” Siis pärivad nad: „Kus see mees on?” Kerjus kostab: „Ma ei tea.” (Johannese 9:10–12.)

Inimesed viivad selle mehe variseride juurde, kes tahavad samuti teada, kuidas ta nägijaks sai. Mees selgitab: „Ta pani mu silmadele segu, ma pesin neid ja nüüd ma näen.” Variserid peaksid rõõmustama koos kerjusega, kes on nägijaks saanud. Selle asemel mõistab osa neist Jeesuse hukka, väites: „See inimene ei ole Jumala saadetud, sest ta ei pea hingamispäeva.” On ka neid, kes ütlevad: „Kuidas võib üks patune inimene teha selliseid tunnustähti?” (Johannese 9:15, 16.) Nii lähevad nende arvamused lahku.

Vastuoluliste seisukohtade tõttu pöörduvad nad mehe poole, kes nüüd näeb, ja küsivad talt: „Mida sina tema kohta ütled, sest ta avas ju sinu silmad?” Mees vastab kõhklemata: „Ta on prohvet.” (Johannese 9:17.)

Juudid ei usu seda lugu. Nad võivad arvata, et Jeesus ja see mees üritavad rahvast kuidagi ninapidi vedada. Nende meelest saaks asjasse selgust tuua, kui uurida kerjuse vanematelt, kas ta tõesti oli pime.