Jeesuse elu ja teenimine
Alandlikkus viimasel paasapühal
PEETRUS ja Johannes on Jeesuse juhendite järgi juba saabunud Jeruusalemma, et valmistuda paasapühaks. Jeesus saabub hiljem, pärast lõunat, ilmselt koos ülejäänud kümne apostliga. Päike on laskumas horisondi taha, kui Jeesus ja ta kaaslased tulevad alla Õlimäelt ja lähevad üle Kiidroni oru. See on viimane kord enne tema ülesäratamist, mil Jeesus seda linna päevavalguses näeb.
Peatselt saabuvad Jeesus ja tema kaaslased linna ning lähevad sellesse kotta, kus nad pühitsevad paasapüha. Nad tõusevad treppe mööda suurde ülemise korruse tuppa, kus märkavad, et nende omavaheliseks paasapüha pühitsemiseks on kõik valmistatud. Jeesus on seda sündmust oodanud, nagu ta ütleb: „Ma olen südamest igatsenud seda paasatalle süüa ühes teiega, enne kui ma kannatan.”
Paasapühast osavõtjad joovad traditsiooniliselt ära neli karikat veini. Võttes kätte ilmselt kolmanda karika, esitab Jeesus tänupalve ja ütleb: „Võtke see ja jagage eneste vahel [„Võtke see ja ulatage seda omavahel ühelt teisele”, NW]. Sest ma ütlen teile, et mina ei joo enam viinapuu viljast, enne kui tuleb Jumala riik!”
Aga söögi ajal tõuseb Jeesus üles, paneb kõrvale oma pealiskuue, võtab rätiku ja täidab kausi veega. Tavaliselt hoolitses majaperemees selle eest, et külaliste jalad saaksid pestud. Aga kuna praegusel juhul ei ole juures peremeest, hoolitseb Jeesus selle isikliku teenimise eest ise. Igaüks apostlitest oleks võinud kasutada võimalust ja teha seda; aga ilmselt nende seas valitseva teatud võistlusvaimu tõttu keegi seda ei tee. Nüüd, kui Jeesus hakkab nende jalgu pesema, on neil piinlik.
Kui Jeesus jõuab Peetruseni, protesteerib Peetrus: „Eladeski ei või sina minu jalgu pesta!”
„Kui ma sind ei pese, siis ei ole sinul osa minuga!”
„Issand,” vastab Peetrus, „mitte üksnes minu jalgu, vaid ka käed ja pea!”
„Kes on pestud,” ütleb Jeesus, „sellel ei ole vaja muud kui jalgu pesta, sest ta on üldse puhas; ja teie olete puhtad, kuid mitte kõik!” Ta ütleb nii sellepärast, et ta teab, et Juudas Iskariot kavatseb teda ära anda.
Kui Jeesus on pesnud kõigi 12 jalad, kaasaarvatud ka tema äraandja Juuda jalad, paneb ta oma pealiskuue selga ja istub jälle laua äärde. Siis ta küsib: „Kas teate, mis ma teile olen teinud? Te hüüate mind Õpetajaks ja Issandaks ja ütlete õigesti, sest mina olen see. Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, teie jalad olen pesnud, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema. Sest ma olen teile andnud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, nagu mina teile olen teinud. Tõesti, tõesti ma ütlen teile: ei ole ori suurem kui tema isand ega käskjalg suurem kui tema läkitaja! Kui te seda teate, õndsad olete, kui te seda teete!”
Milline imekaunis alandliku teenimise õppetund! Apostlid ei peaks otsima esimest kohta, mõeldes, et nemad on nii tähtsad, et teised peaksid alati neid teenima. Nad peavad järgima Jeesuse seatud eeskuju. See ei ole mingi jalgadepesemise rituaal. Vastupidi, see on soov erapooletult teenida, sõltumata sellest, kui alandav või ebameeldiv selline töö ka ei oleks. Matteuse 26:20, 21; Markuse 14:17, 18; Luuka 22:14—18; 7:44; Johannese 13:1—17.
◆ Mis on selles ainulaadset, kui Jeesus paasapüha pühitsema minnes Jeruusalemma vaatab?
◆ Ilmselt millise karika ulatas Jeesus paasapüha ajal pärast õnnistuse palumist oma 12 apostlile?
◆ Millist isiklikku teenimist pakuti tavaliselt külalistele, kui Jeesus oli maa peal, ja miks seda ei pakutud paasapüha pühitsemise ajal Jeesusele ja apostlitele?
◆ Mis oli Jeesuse eesmärk, kui ta apostlite jalgu pestes alandlikult teenis?