’Olgu teil armastus isekeskis’

„Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (JOHANNESE 13:35)

 1. Millist omadust rõhutas Jeesus veidi aega enne oma surma?

„LAPSUKESED” (Johannese 13:33). Selle õrna väljendiga pöördus Jeesus õhtul enne oma surma apostlite poole. Evangeeliumite järgi oli see esimene kord, kui Jeesus neid niisuguse kaastundliku ütlusega kõnetas. Sel erilisel õhtul tahtis ta aga seda südamlikku väljendit kasutada, et anda oma järelkäijatele mõista, kui sügavalt ta neid armastab. Õigupoolest mainis Jeesus sel õhtul armastust umbes 30 korda. Miks rõhutas ta seda omadust nii tugevalt?

 2. Miks on armastuse ilmutamine kristlaste jaoks nii tähtis?

² Jeesus selgitas, miks on armastus nii tähtis. Ta ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35; 15:12, 17). Kristuse järgimine on tihedalt seotud vennaarmastuse ilmutamisega. Tõelisi kristlasi ei tunta ära mingi erilise vormiriietuse või teatud tavatute kommete järgi, vaid südamlikust ja hellast armastusest, mida nad üksteise vastu ilmutavad. Selline silmapaistev armastus on teine kolmest Kristuse jüngrile esitatavast põhinõudest, mida mainiti eelmise artikli algul. Mis aitab meil seda nõuet jätkuvalt täita?

’Kasvage veel täiuslikumaks’

 3. Millele manitses apostel Paulus seoses armastusega?

³ See silmapaistev armastus oli ilmne esimesel sajandil Kristuse järelkäijate seas ning on seda ka tänapäeval tema tõeliste jüngrite hulgas. Apostel Paulus kirjutas esimesel sajandil elanud kristlastele: „Vennalikust armastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest teid endid on Jumal õpetanud armastama üksteist; sest te teete seda ka kõigile vendadele.” Siiski innustas Paulus vendi ’kasvama veel täiuslikumaks’ (1. Tessalooniklastele 3:12; 4:9, 10). Meiegi peaksime Pauluse manitsuse südamesse võtma ja püüdma üksteise vastu „veel täiuslikumalt” armastust ilmutada.

 4. Kellele me peaksime eriliselt tähelepanu pöörama vastavalt Pauluse ja Jeesuse sõnadele?

⁴ Samas inspireeritud kirjas julgustas Paulus oma kaasusklikke ’rääkima lohutavalt masendunud hingedega ja toetama nõrku’ (1. Tessalooniklastele 5:14, UM). Ühel teisel korral tuletas ta kristlastele meelde, et need, ’kes on tugevad, peavad kandma jõuetute nõrkusi’ (Roomlastele 15:1). Jeesus andis samuti nõrkade abistamiseks juhiseid. Kui ta oli ennustanud, et arreteerimisööl Peetrus ta salgab, ütles ta viimasele: „Kui sa pärast pöördud, siis kinnita oma vendi!” Miks? Sest nemadki pidid Jeesuse maha jätma ning seetõttu abi vajama (Luuka 22:32; Johannese 21:15–17). Seega ergutab Jumala Sõna meid armastama ka neid, kes on vaimselt nõrgaks jäänud ja kaotanud kontakti kristliku kogudusega (Heebrealastele 12:12). Miks me peaksime neid armastama? Jeesuse kaks ilmekat näidet vastavad sellele.

Kadunud lammas ja kadunud münt

5., 6. a) Millised kaks lühikest näidet Jeesus jutustas? b) Mis ilmneb nendest näidetest Jehoova kohta?

⁵ Jeesus rääkis kaks lühikest näidet, et õpetada oma kuulajatele, kuidas Jehoova eksiteele sattunutesse suhtub. Üks näide oli karjasest. Jeesus ütles: „Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadele, ja kui ta koju tuleb, ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud! Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja!” (Luuka 15:4–7).

⁶ Teine näide oli ühest naisest. Jeesus ütles: „Kui ühel naisel on kümme drahmiraha ja ta kaotab ühe drahmi, eks ta süüta küünla [„lambi”, EP 97] ja pühi koda ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, siis ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ja ütleb: rõõmutsege ühes minuga, sest ma olen leidnud drahmiraha, mille ma kaotasin! Nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!” (Luuka 15:8–10).

 7. Millised kaks õppetundi me saame kaotatud lamba ja kaotatud mündi näidetest?

⁷ Mida me võime neist lühikestest näidetest õppida? Need näitavad 1) mida me peaksime tundma nende vastu, kes on nõrgaks jäänud, ja 2) mida me peaksime nende aitamiseks tegema. Arutlegem nende mõtete üle.

Kadunud, kuid väärtuslik

 8. a) Kuidas karjane ja naine kaotusele reageerisid? b) Mida näitab nende reaktsioon selle kohta, kuidas nad kaotatud objekti suhtusid?

⁸ Mõlemas näites kadus midagi ära, kuid pane tähele omanike reaktsiooni. Karjane ei öelnud: „Mis mul sest ühest lambast, 99 lammast on ju veel alles. Ma saan ilma temata hakkama.” Naine ei öelnud: „Mis selle ühe mündi pärast muretseda? Olen rahul üheksa mündiga, mis mul veel alles on.” Karjane hoopis otsis kadunud lammast nii, nagu oleks see tal ainus olnud. Ja naine tundis ühe mündi kaotuse puhul, justkui poleks tal enam ühtki münti. Mõlemal juhul säilitas kaotatud objekt omaniku silmis oma väärtuse. Mida see näitab?

 9. Mida kujutab karjase ja naise mure?

⁹ Pane tähele Jeesuse järeldust mõlema juhtumi puhul: „Nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu” ja „nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab”. Karjase ja naise mure peegeldab vähesel määral Jehoova ja tema taevaste olendite tundeid. Nagu kaotatud objektid säilitasid oma väärtuse karjase ja naise silmis, nii on ka eemale triivinud ja Jumala rahvaga kontakti kaotanud kristlased endiselt Jehoova silmis väärtuslikud (Jeremija 31:3). Need inimesed võivad olla vaimselt nõrgad, kuid nad ei pruugi olla mässumeelsed. Hoolimata oma nõrkusest, võivad nad Jehoova nõudeid mingil määral siiski täita (Laul 119:176; Apostlite teod 15:29). Nagu vanal ajal, nii ei kiirusta Jehoova ka tänapäeval neid ’ära heitma oma palge eest’ (2. Kuningate 13:23).

10., 11. a) Kuidas me tahame suhtuda neisse, kes on kogudusest eemale triivinud? b) Kuidas me saame nende pärast oma muret väljendada vastavalt Jeesuse kahele näitele?

¹⁰ Nagu Jehoova ja Jeesus, nii oleme meiegi sügavalt mures nende pärast, kes on nõrgad ja ei käi enam läbi kristliku kogudusega (Hesekiel 34:16; Luuka 19:10). Me suhtume vaimselt nõrka inimesse nagu kadunud lambasse, mitte nagu kadunud hinge. Me ei arutle nõnda: „Miks ühe nõrga pärast muretseda? Kogudus saab ka ilma temata väga hästi hakkama.” Selle asemel me suhtume neisse, kes on eemale triivinud, kuid tahavad tagasi pöörduda, nii nagu Jehoova. Me peame neid väärtuslikuks.

¹¹ Kuidas me aga saame oma muret väljendada? Jeesuse kahest näitest ilmneb, et saame seda teha, kui 1) näitame üles initsiatiivi, 2) ilmutame hellust ja 3) oleme sihikindlad. Vaadelgem neid mõtteid ükshaaval.

Näita üles initsiatiivi

12. Mida näitab karjase suhtumise kohta see, et ta „lähe[b] kadunule järele”?

¹² Esimeses näites ütleb Jeesus, et karjane „lähe[b] kadunule järele”. Karjane näitab üles initsiatiivi ja teeb suuri pingutusi kadunud lamba leidmiseks. Teda ei heiduta raskused, ohud ega pikad vahemaad. Karjane jätkab visalt otsimist, „kuni ta tema leiab” (Luuka 15:4).

13. Kuidas vanaaja ustavad mehed nõrkade vajadustele reageerisid ja kuidas meie saame selliseid Piibli eeskujusid jäljendada?

¹³ Ka julgustust vajava inimese aitamiseks on tihtipeale tarvis, et tugevam astuks esimese sammu. Vanaaja ustavad mehed mõistsid seda. Kui näiteks kuningas Sauli poeg Joonatan märkas, et tema lähedane sõber Taavet vajab julgustust, „läks [ta] Taaveti juurde metsakurusse ning kinnitas tema kätt Jumalas” (1. Saamueli 23:15, 16). Sajandeid hiljem, kui maavalitseja Nehemja nägi mõnede juutide julgusekaotust, siis ta otsekohe ’võttis kätte’ ja julgustas neid Jehoovale mõtlema (Nehemja 4:8). Meiegi tahame tänapäeval ’võtta kätte’ ja näidata üles initsiatiivi nõrkade julgustamisel. Kelle ülesanne peaks see aga kristlikus koguduses olema?

14. Kes peaks kristlikus koguduses nõrku aitama?

¹⁴ Eriti just kristlikel kogudusevanematel on kohustus ’kinnitada lõtvu käsi, teha tugevaks komistavad põlved ning öelda neile, kel rahutu süda: olge kindlad, ärge kartke’ (Jesaja 35:3, 4; 1. Peetruse 5:1, 2). Pane aga tähele, et Pauluse manitsus ’rääkida lohutavalt masendunud hingedega ja toetada nõrku’ polnud antud ainult kogudusevanematele. Pauluse sõnad olid suunatud hoopis tervele „tessalooniklaste kogudusele” (1. Tessalooniklastele 1:1; 5:14, UM). Nõrkade aitamine on seega kõigi kristlaste ülesanne. Näites mainitud karjase sarnaselt peaks iga kristlane olema ajendatud „kadunule järele” minema. Muidugi saab seda kõige tõhusamalt teha kogudusevanematega koostööd tehes. Kas sina võiksid midagi ette võtta, et oma koguduses mõnd nõrka kristlast toetada?

Ilmuta hellust

15. Mis oli tõenäoliselt põhjuseks, et karjane lamba õlgadele tõstis?

¹⁵ Mida karjane teeb, kui ta kadunud lamba lõpuks üles leiab? Karjane „võtab ta rõõmuga oma õlgadele” (Luuka 15:5). Kui liigutav ja kõnekas detail! Lammas on ehk ööd ja päevad võõras kohas ekselnud ning võib-olla on isegi lõvid teda jälitanud (Iiob 38:39, 40). Lammas on toidu vähesuse tõttu kindlasti jõuetuks muutunud. Ta on nii nõrk, et ei suuda koduteele jäävaid takistusi oma jõuga ületada. Seepärast karjane kummardub, tõstab lamba hellalt üles ja kannab ta läbi kõigi takistuste karja juurde tagasi. Kuidas me saame selle karjase hoolt jäljendada?

16. Miks me peaksime olema nõrkade vastu sama hellad, nagu karjane oli eksinud lamba vastu?

¹⁶ Inimene, kes on kaotanud kontakti kogudusega, võib olla vaimses mõttes kurnatud. Karjasest eraldunud lamba sarnaselt on ta selle maailma vaenulikul territooriumil ilmselt sihitult ekselnud. Ilma lambatara ehk kristliku koguduse kaitseta võib teda suurema tõenäosusega kui kunagi varem rünnata Kurat, kes „käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata” (1. Peetruse 5:8). Pealegi nõrgestab teda vaimse toidu puudus. Seetõttu on ta ilmselt liiga nõrk, et vaid omal jõul ületada takistusi kogudusse tagasitulekuks. Seepärast tuleb meil otsekui kummarduda, tõsta nõrk kristlane hellalt üles ja ta tagasi kanda (Galaatlastele 6:2). Kuidas me saame seda teha?

17. Kuidas me võime jäljendada apostel Paulust, kui külastame mõnd nõrka kristlast?

¹⁷ Apostel Paulus küsis: „Kui keegi on nõrk, kas ei jaga ma siis tema nõrkust?” (2. Korintlastele 11:29, The New English Bible; 1. Korintlastele 9:22). Paulus oli kaastundlik inimeste vastu, sealhulgas ka nõrkade vastu. Meiegi tahame selliste isikute vastu kaastunnet ilmutada. Vaimselt nõrka kristlast külastades kinnita talle, et ta on Jehoova silmis väärtuslik ja et teised tunnistajad tunnevad temast väga suurt puudust (1. Tessalooniklastele 2:17). Anna talle teada, et õed-vennad on valmis teda aitama ja tahavad olla talle ’vennaks, kes hädas ilmsiks tuleb’ (Õpetussõnad 17:17; Laul 34:19). Meie siirad sõnad võivad teda järk-järgult julgustada, nii et ta suudab karja juurde tagasi pöörduda. Mida me peaksime järgmiseks tegema? Juhatust annab näide naisest ja kadunud mündist.

Ole sihikindel

18. a) Miks ei kaota näites mainitud naine lootust? b) Milliseid sihikindlaid pingutusi naine teeb ja mis on tulemus?

¹⁸ Raha kaotanud naine teab, et olukord on raske, kuid mitte lootusetu. Kui ta oleks kaotanud selle mündi suurde võsastikku või mudase põhjaga sügavasse järve, siis oleks ta arvatavasti otsimisest loobunud. Kuna ta aga teab, et münt peaks olema kuskil tema majas, hakkab ta põhjalikult ja sihikindlalt otsima (Luuka 15:8). Kõigepealt süütab ta lambi, et oma pimedat maja valgustada. Siis pühib ta põrandat luuaga, lootes kuulda metallikõlinat. Lõpuks otsib ta hoolikalt läbi kõik nurgad ja sopid, kuni lambivalguses välgatabki hõbemünt. Naise sihikindlad pingutused on end ära tasunud!

19. Mida me õpime nõrkade kristlaste aitamise kohta mündi kaotanud naise tegevusest?

¹⁹ See üksikasi tuletab meile meelde, et Pühakirjas antud kohustus nõrka kristlast aidata on meile täiesti jõukohane. Samas annab see mõista, et on vaja pingutada. Apostel Paulus ütles Efesose koguduse vanematele: „Nõnda tööd tehes tuleb hoolt kanda nõrkade eest” (Apostlite teod 20:35a). Pea meeles, et naine ei leia münti oma majas lihtsalt juhuslikult ringi vaadates. Ta leiab selle seetõttu, et ta otsib süstemaatiliselt, „kuni ta selle leiab”. Kui meie tahame võita tagasi vaimselt nõrka inimest, tuleb meil samuti sihikindlalt tegutseda. Mida me võime teha?

20. Mida võib nõrkade aitamiseks teha?

²⁰ Kuidas me saame aidata nõrgal kristlasel usku ja hindamist kasvatada? Temaga on ehk vaja mõne sobiva kristliku väljaande abil Piiblit uurida. Tõepoolest, temaga Piiblit uurides saame teda järjekindlalt ja põhjalikult aidata. Tõenäoliselt oskab teenistusülevaataja kõige paremini otsustada, kes sellist abi võiksid anda. Ta võib soovitada, milliseid teemasid uurida ja millisest väljaandest oleks kõige enam kasu. Nagu naine selles näites kasutab mitmesuguseid abivahendeid, nii on meilgi tänapäeval abivahendeid, mis aitavad täita Jumala antud kohustust nõrku toetada. Kaks uut väljaannet on selles suhtes eriti kasulikud. Need on raamatud „Kummarda ainsat tõelist Jumalat” ja „Tule Jehoova ligi”.a

21. Kuidas toob nõrkade aitamine kõigile õnnistusi?

²¹ Nõrkade abistamine toob õnnistusi kõigile. Need, keda aidatakse, on rõõmsad, et nad saavad jälle kokku oma tõeliste sõpradega. Meie kogeme südames rõõmu, mida võib tuua vaid andmine (Luuka 15:6, 9; Apostlite teod 20:35b). Kogudus tervikuna muutub soojemaks, sest koguduseliikmed tunnevad üksteise vastu armastavat huvi. Ja kõige tähtsam on see, et au läheb meie hoolitsevatele Karjastele, Jehoovale ja Jeesusele, kuna nende maised teenijad peegeldavad nende soovi nõrku toetada (Laul 72:12–14; Matteuse 11:28–30; 1. Korintlastele 11:1; Efeslastele 5:1). Niisiis on meil tõesti häid põhjusi selleks, et arendada „armastust isekeskis”!

[Allmärkus]

Kas sa oskad selgitada?

• Miks on igaühel meist tähtis armastust ilmutada?

• Miks peaksime armastama ka neid, kes on nõrgad?

• Mida me õpime kadunud lamba ja kadunud mündi näidetest?

• Mida praktilist me võime nõrga kristlase aitamiseks teha?

[Pildid lk 16, 17]

Nõrku aidates ilmutame initsiatiivi ning oleme hellad ja sihikindlad

[Pilt lk 16, 17]

Nõrkade aitamine toob õnnistusi kõigile