Kas ma lasen pühal vaimul end aidata?

TEOLOOGIDEL, rääkimata paljudest teistest inimestest, on Jumala püha vaimu kohta mitmeid teooriaid. Ent selliseks ebamäärasuseks pole põhjust. Piibel näitab selgelt, mida püha vaim endast kujutab. See pole sugugi isik, nagu mõned väidavad, vaid hoopis võimas tegev jõud, mida Jumal kasutab oma tahte täitmiseks (Laul 104:30; Apostlite teod 2:33; 4:31; 2. Peetruse 1:21).

Kuna püha vaim on nii tihedalt seotud Jumala eesmärkide täideviimisega, peaksime soovima elada sellega kooskõlas ja laskma end sellel aidata.

Milleks oli vaja abi?

Kuna Jeesus teadis, et ta peab maalt lahkuma, kinnitas ta oma jüngreid: „Mina palun Isa, ja tema annab teile teise Trööstija [„aitaja”, UM], et see teie juurde jääks igavesti.” Ning veel kord: „Mina ütlen teile tõtt: see tuleb teile heaks, et mina lähen ära. Sest kui ma ei läheks, ei tuleks Trööstija teie juurde. Aga kui ma lähen, siis ma läkitan tema teie juurde” (Johannese 14:16, 17; 16:7).

Jeesus andis oma jüngritele suure töö: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud” (Matteuse 28:19, 20). See ülesanne polnud sugugi kergete killast, kuna sellele pidi osutatama vastupanu (Matteuse 10:22, 23).

Lisaks väljastpoolt kogudust tulevale survele pidi tekkima ka mingil määral kogudusesiseseid hõõrumisi. Meie ajaarvamise 56. aasta paiku kirjutas Paulus Rooma kristlastele: „Mina manitsen teid, vennad, pidama silmas neid, kes tekitavad lõhesid ja pahandust õpetuse vastu, mis te olete õppinud, ja tõmbuge neist tagasi” (Roomlastele 16:17, 18). Olukord pidi muutuma hullemaks pärast apostlite surma. Paulus hoiatas: „Ma tean seda, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna; ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele” (Apostlite teod 20:29, 30).

Selliste takistuste võitmiseks vajati Jumala abi, mida ta pakkus Jeesuse kaudu. Pärast Jeesuse ülesäratamist said 33. aasta nelipühil umbes 120 tema järelkäijat „täis Püha Vaimu” (Apostlite teod 1:15; 2:4).

Jüngrid said aru, et püha vaim, mis sel sündmusel nende peale välja valati, oligi Jeesuse tõotatud abi. Kahtlemata mõistsid nad nüüd paremini, mida Jeesus mõtles sõnadega: „Aga Trööstija [„aitaja”, UM], Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mis mina olen öelnud” (Johannese 14:26, meie kursiiv). Ta kutsus seda aitajat ka „tõe Vaimuks” (Johannese 15:26).

Mismoodi vaim aitab?

Vaim aitab mitmel moel. Esiteks tõotas Jeesus, et vaim tuletab jüngritele meelde asju, mida ta neile oli rääkinud. Sellega mõtles ta enamat, kui vaid tema öeldud sõnade meenutamist. Vaim pidi aitama neil sügavamalt mõista tema õpetuste tähendust (Johannese 16:12–14). Lühidalt öelduna, vaim pidi juhtima tema jüngrid tõe paremale arusaamisele. Apostel Paulus kirjutas hiljem: „Jumal on selle meile ilmutanud Vaimu läbi; sest Vaim uurib kõik asjad, ka Jumala sügavused” (1. Korintlastele 2:10). Selleks et Jeesuse võitud järelkäijad saaksid jagada teistele täpseid teadmisi, pidid nende endi teadmised olema kindlale alusele rajatud.

Teiseks õpetas Jeesus oma jüngreid palvetama ja tegema seda sageli. Kui nad olid vahel ebakindlad selles, mille pärast palvetada, võis vaim ise nende eest kosta või neid aidata. „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, ent Vaim ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega” (Roomlastele 8:26).

Kolmandaks pidi vaim aitama Jeesuse jüngritel avalikult tõde kaitsta. Ta hoiatas neid: „Nad annavad teid ära kohtute kätte ja piitsutavad teid kogudusekodades. Ja teid viiakse minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette, neile ja paganaile tunnistuseks. Ja kui nad teid annavad kohtu kätte, siis ärge muretsege, kuidas või mida rääkida, sest teile antakse sel tunnil see, mida teil tuleb rääkida. Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on teie Isa Vaim, kes kõneleb teie sees” (Matteuse 10:17–20).

Püha vaim pidi samuti aitama ära tunda kristlikku kogudust ja ajendada selle liikmeid langetama tarku otsuseid. Arutagem neid selle teema kahte aspekti üksikasjalikumalt ja vaadakem, missugune tähendus on neil tänapäeval.

Teenib tundemärgina

Sajandeid teenisid juudid Moosese Seaduse all kui Jumala valitud rahvas. Kuna nad ei tunnistanud Jeesust Messiaks, ennustas ta, et peatselt hüljatakse neid endid: „Kas te pole iialgi Kirjast lugenud: kivi, mille hooneehitajad kõrvale heitsid, on saanud nurgakiviks; Issandalt on see tulnud ja on imeasi meie silmis. Seepärast ma ütlen teile: Jumala riik võetakse teilt ära ja antakse sellele rahvale, kes selle vilja kannab” (Matteuse 21:42, 43). Kui 33. aasta nelipühil rajati kristlik kogudus, saigi kristlikest järelkäijatest „rahvas, kes selle vilja kannab”. Sellest ajast alates pidi Jumal rääkima selle koguduse kaudu. Et inimesed mõistaksid, kellele Jumal oma soosingu edastas, andis ta selge tundemärgi.

Nelipühil võimaldas püha vaim jüngritel rääkida keeltes, mida nad polnud kunagi õppinud, nii et pealtnägijad olid hämmingus ja küsisid: „Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud?” (Apostlite teod 2:7, 8.) Tänu võimele rääkida võõrastes keeltes ja sellele, et „palju imesid ja tunnustähti sündis apostlite läbi”, tunnistas umbes 3000 inimest, et Jumala vaim on tõesti tegev (Apostlite teod 2:41, 43).

Lisaks, kuna Kristuse jüngrid ilmutasid „Vaimu vilja” – armastust, rõõmu, rahu, pikka meelt, lahkust, headust, usku, tasadust ja enesevalitsemist –, olid nad tõesti äratuntavad kui Jumala teenijad (Galaatlastele 5:22, 23). Armastus oli tõelise kristliku koguduse silmapaistev tunnusmärk. Jeesus ennustas: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:34, 35.)

Algkristliku koguduse liikmed lasid Jumala pühal vaimul end juhtida ja said kasu selle pakutud abist. Kristlased tänapäeval saavad aru, et Jumal ei ärata praegu surnuid üles ega tee imetegusid nagu esimesel sajandil, seepärast teevad nad end Jeesuse Kristuse tõeliste jüngritena äratuntavaks Jumala vaimu vilju kandes (1. Korintlastele 13:8).

Aitab langetada otsuseid

Piibel on saadud püha vaimu kaasabil. Seepärast, kui laseme Piiblil end veenda, siis me otsekui laseks pühal vaimul end õpetada (2. Timoteosele 3:16, 17). See aitab meil langetada tarku otsuseid. Kas me aga laseme sel juhtuda?

Kuidas on lood siis, kui küsimuse all on ameti või tööga seotud valikud? Püha vaim võib aidata meil vaadata võimalikku tööd Jehoova seisukohast. Meie töö peab olema kooskõlas Piibli põhimõtetega ning eelistatavalt peaks see aitama meil täita meie teokraatlikke eesmärke. Töö eest saadav palk või sellega seonduv positsioon ja prestiiž on tegelikult palju vähem tähtsad. Hoopis olulisem on see, kas töö võimaldab meil saada eluks hädavajaliku ning jätab piisavalt aega ja võimalusi täita oma kristlikke kohustusi.

Soov elust rõõmu tunda on täiesti normaalne ja kohane (Koguja 2:24; 11:9). Seega võib tasakaalukas kristlane end kosutada ja meelt lahutada. Ent ta peaks valima sellise meelelahutuse, mis peegeldab vaimu vilja, mitte „liha tegusid”. Paulus selgitab: „Aga liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kade meel, vihastumised, jonn, kildkonnad, lahkõpetused, tapmised, joomised, pidutsemised ja muud sellesarnast.” Samuti ei tohiks me olla „ahned tühjale aule, üksteist ärritades, üksteist kadestades” (Galaatlastele 5:16–26).

Sarnaselt tuleks toimida ka sõpru valides, tehes seda targasti nende vaimsuse järgi, mitte nende välimuse või varanduse järgi. Taavet oli ilmselgelt Jumala sõber, sest Jumal ütles, et ta on tema „südamekohane mees” (Apostlite teod 13:22). Jumal ei valinud Taavetit Iisraeli kuningaks mitte välimuse, vaid järgmise põhimõtte järgi: „See pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!” (1. Saamueli 16:7.)

Tuhanded sõprussuhted on lagunenud just seetõttu, et need tuginesid välimusele ja varandusele. Sõprus, mis põhineb ebakindlal rikkusel, võib äkitselt lõppeda (Õpetussõnad 14:20). Jumala vaimust inspireeritud Sõna annab nõu, et sõpru tuleks valida nende hulgast, kes aitavad meil teenida Jehoovat. Piibel soovitab keskenduda andmisele ja mitte saamisele, kuna andmine toob suuremat rõõmu (Apostlite teod 20:35). Aeg ja kiindumus on hinnalisemaid asju, mida saame anda oma sõpradele.

Kristlasele, kes otsib abikaasat, annab Piibel vaimust inspireeritud nõu. Muu hulgas öeldakse seal, et ei tuleks vaadata vaid nägu ja figuuri, vaid tuleks vaadata ka „jalgu”. Kas tõesti jalgu? Jah, tuleks vaadata, kas neid kasutatakse Jehoova tööks, hea sõnumi kuulutamiseks, ning kas need on selles mõttes kenad? Kas neil jalgadel on kingadeks tõde ja hea sõnum rahust? Piibel kirjutab: „Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud [„Kui kenad on ... selle jalad”, Suur Piibel], kes kuulutab rahu, kes toob häid sõnumeid, kes kuulutab päästet, kes ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!”” (Jesaja 52:7; Efeslastele 6:15).

Kuna me elame „rasketel aegadel”, siis vajame Jumala tahte täitmiseks abi (2. Timoteosele 3:1). Aitaja, Jumala püha vaim, toetas võimsalt esimese sajandi kristlaste tööd, pakkudes neile sealhulgas ka isiklikku abi. Püha vaimu kaudu saadud Jumala Sõna uurimine on peamine viis, kuidas laseme pühal vaimul end aidata. Kas me teeme seda?

[Lehekülje suurune pilt lk 23]