Mida me õpime Jeesuse imetegudest
„KOLMANDAL päeval olid pulmad Galilea Kaanas . . . Ka Jeesus ja Ta jüngrid olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütleb Jeesuse ema Talle: ’Neil ei ole enam veini!’ ” See juhtum andis Jeesusele võimaluse teha oma esimene imetegu. — Johannese 2:1—3, UT.
Kas selline probleem polnud mitte liiga tähtsusetu ja tühine, et sellele Jeesuse tähelepanu juhtida? Üks piibliõpetlane selgitab: „Idamaades oli külalislahkus püha kohus . . . Tõeline külalislahkus, eriti pulmapeol, eeldas kõiges üliküllust. Juhul, kui söök ja jook oleksid pulmapeol otsa lõppenud, oleks see perekonna ning noorpaari maine jäädavalt ära rikkunud.”
Seepärast hakkas Jeesus tegutsema. Ta märkas ’kuut kivist anumat seismas juutide puhastuskombe pärast’. Rituaalne pesemine enne söömaaega oli juutide seas levinud komme ning kõigi kohalolijate tarbeks läks vaja üsna suures koguses vett. „Täitke anumad veega!” andis Jeesus külaliste teenindajatele käsu. Jeesus ei olnud „pulmavanem”, kuid ta rääkis lühidalt ja autoriteetselt. Jutustus ütleb: „Pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks.” — Johannese 2:6—9, UT; Markuse 7:3.
Kuigi võib tunduda kummalisena, et Jeesuse esimene imetegu toimub niivõrd tavalise sündmuse taustal, nagu seda on pulmapidu, räägib see juhtum meile Jeesuse kohta nii mõndagi. Ta oli vallaline mees, ja hiljem arutles ta oma jüngritega vallalisuse eeliste üle. (Matteuse 19:12) Kuid see, et ta viibis pulmapeol, näitas, et ta ei suhtunud abiellu kaugeltki mitte eitavalt. Ta oli tasakaalukas ja toetas abielukorraldust; ta vaatas sellele kui Jumala silmis auväärsele korraldusele. — Võrdle Heebrealastele 13:4.
Jeesus polnud ka mingi range askeet, nagu kirikukunstnikud on teda hiljem kujutanud. Ta tundis inimestega seltsimisest selget rõõmu ega põlanud nendega läbikäimist. (Võrdle Luuka 5:29.) Seega andsid tema teod ta järelkäijatele eeskuju. Jeesus ise näitas neile, et nad ei peaks olema asjatult tõsised või sünged — justkui tähendaks õiglus rõõmutust. Vastupidi, kristlastele anti hiljem käsk: „Olge ikka rõõmsad Issandas!” (Filiplastele 4:4) Tänapäeval püüavad kristlased hoolikalt pidada meelelahutust mõistlikes piirides. Nad leiavad rõõmu Jumala teenimisest, kuid järgides Jeesuse eeskuju, leiavad nad vahetevahel aega, et üksteise seltskonnast ühistel koosviibimistel rõõmu tunda.
Pane ka tähele, kuivõrd hellad tunded olid Jeesusel. Tal ei olnud mingit kohustust imetegu teha. Selle kohta polnud ühtegi prohvetiennustust, mis oleks pidanud täituma. Arvatavasti liigutas Jeesust tema ema mure ning noorpaari täbar olukord. Ta ei olnud nende inimeste tunnete suhtes ükskõikne ning tahtis neid häbist päästa. Kas ei kasvata see sinus usaldust selle vastu, et Kristus on sinust tõeliselt huvitatud — sealhulgas isegi sinu igapäevastest probleemidest? — Võrdle Heebrealastele 4:14—16.
Kuna igasse anumasse „mahtus kaks või kolm mõõtu” vett, oli Jeesuse imeteoga seotud suur kogus veini — ehk koguni 390 liitrit! (Johannese 2:6) Milleks oli vaja nii palju veini? Jeesus ei edendanud joomarlust, mille Jumal hukka mõistab. (Efeslastele 5:18) Ta ilmutas sellega hoopiski jumalikku heldekäelisust. Kuna vein oli igapäevane jook, võidi ülejääk mingil muul puhul ära kasutada. — Võrdle Matteuse 14:14—20; 15:32—37.
Algkristlased jäljendasid Jeesuse heldekäelisuse eeskuju. (Võrdle Apostlite teod 4:34, 35.) Ning Jehoova rahvast innustatakse ka tänapäeval ’andma’. (Luuka 6:38) Kuid siiski on Jeesuse esimesel imeteol ka prohvetlik tähendus. See suunab meie tähelepanu ajale, mil Jumal valmistab heldekäeliselt „võõruspeo rasvaste roogadega, võõruspeo kangete viinadega” ning kõrvaldab täielikult nälja. — Jesaja 25:6.
Kuid mida öelda nende arvukate Jeesuse imetegude kohta, mis olid seotud füüsilise tervendamisega? Mida me saame nendest õppida?
Heategemine hingamispäeval
„Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!” Jeesus ütles need sõnad mehele, kes oli 38 aastat haige olnud. Evangeelium jutustab edasi: „Ja inimene sai kohe terveks, võttis oma voodi ja kõndis!” Üllataval kombel polnud sugugi mitte kõik rahul sündmuste sellise pöördega. Jutustuses öeldakse: „Juudid kiusasid Jeesust taga, et ta seda oli teinud hingamispäeval.” — Johannese 5:1—9, 16.
Hingamispäev pidi olema kõikidele puhkuse ja rõõmustamise päev. (2. Moosese 20:8—11) Jeesuse päeviks olid aga rängad, inimeste tehtud reeglid muutnud selle pidamise ülikeerukaks. Õpetlane Alfred Edersheim kirjutab, et Talmudi üsna pikas hingamispäeva seadust käsitlevas osas „arutletakse selle üksikasju tõsimeelselt kui ülimalt suure religioosse tähtsusega valdkonda, mille juures on aga raske ette kujutada, et terve mõistusega inimene seda tõsiselt võiks võtta”. (The Life and Times of Jesus the Messiah) Rabid pidasid neid tühiseid, meelevaldseid, peaaegu igat juudi elu tahku määratlevaid käske elu ja surma küsimuseks — jättes sageli külmavereliselt arvestamata inimese tunded. Üks hingamispäeva käsk ütles: „Kui inimene on jäänud hoone rusude alla ja on kahtlus, kas ta on seal või mitte või kas ta on elus või mitte või kas ta on pagan või iisraellane, võivad nad rusud tema pealt eemaldada. Kui nad leiavad ta elusana, võivad nad rususid veel rohkem eemaldada; aga kui [ta on] surnud, jätavad nad ta sinnapaika.” — Traktaat Joma 8:7, Mišna, inglise keelde tõlkinud Herbert Danby.
Kuidas vaatas Jeesus sellisele seadusega juuksekarva lõhkiajamisele? Kui teda kritiseeriti selle eest, et ta inimesi hingamispäeval tervendas, ütles ta: „Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!” (Johannese 5:17) Jeesus ei tegutsenud raha eest, rikastumise eesmärgil. Ta täitis hoopiski Jumala tahet. Just nagu leviidid võisid hingamispäeval oma püha teenistust jätkata, võis ka Jeesus õiguspäraselt täita temale kui Messiale Jumala poolt määratud ülesandeid, ilma et ta oleks seejuures Jumala Seadust rikkunud. — Matteuse 12:5.
Jeesuse poolt hingamispäeval tehtud tervendamised tegid ilmsiks ka selle, et juudi kirjatundjad ja variserid olid ’liiga õiglased’ — mõtteviisilt paindumatud ning tasakaalutud. (Koguja 7:16) Loomulikult ei olnud see Jumala tahe, et häid tegusid tehtaks vaid teatud nädalapäevadel; ka ei tahtnud Jumal, et hingamispäeva pidamine oleks vaid tühipaljas seadusejärgimine. Jeesus ütles Markuse 2:27: „Hingamispäev on tehtud inimese pärast, aga mitte inimene hingamispäeva pärast!” Jeesus armastas inimesi, mitte aga meelevaldseid reegleid.
Seepärast teevad kristlased tänapäeval õigesti, kui nad ei ole oma mõtteviisis liigselt paindumatud või reeglitele keskendunud. Need, kellel on koguduses autoriteeti, hoiduvad koormamast teisi ülemääraste, inimeste tehtud seaduste ja sätetega. Jeesuse eeskuju innustab meid samuti otsima võimalusi hea tegemiseks. Näiteks ei mõtle kristlane kunagi, et ta jagab Piibli tõdesid ainult siis, kui ta on vormikohases majast majja teenistuses või laval kõnelemas. Apostel Peetrus ütleb, et kristlane peaks olema ’alati valmis andma vastust igaühele, kes temalt nõuab seletust lootuse kohta, mis temas on’. (1. Peetruse 3:15, meie kursiiv) Hea tegemisel ei ole mingeid ajalisi piiranguid.
Kaastunde õppetund
Veel üks tähelepanuväärne ime on kirjas Luuka 7:11—17. Vastavalt jutustusele „läks [Jeesus] linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga ühes läksid tema jüngrid ja palju rahvast”. Veel tänapäevalgi võib praegusaja araabia külast Neinist kagu pool matmispaiku näha. „Kui ta linna värava ligi jõudis”, nägi ta kärarikast vaatepilti. „Vaata, siis kanti välja surnut, oma ema ainust poega; ja ema oli lesk. Ja suur hulk linna rahvast oli temaga.” H. B. Tristram märgib, et vanast ajast tänapäevani „ei ole matmiskombestik muutunud”, ning lisab: „Olen ise näinud surnuraami ees kõndivaid naisi, kõige ees elukutselised nutunaised. Käsi taeva poole sirutades ja oma juukseid katkudes väljendavad nad kõige meeletumate žestidega kurbust ning hüüavad kriiskaval häälel surnu nime.” — Eastern Customs in Bible Lands (Idamaade kombed Piibli maades).
Sellise kärarikka kaose keskel kõndis ka leinav lesk, kes oli üksainus valu kehastus. Kuna ta oli juba kaotanud oma abikaasa, oli ta lootnud, nagu mainib kirjanik Herbert Lockyer, et poeg on talle „toetajaks vanas eas ning lohutajaks üksilduses, kodu toeks ja sambaks. Ainukese poja kaotusega oli minema pühitud viimanegi tugisammas.” (All the Miracles of the Bible) Kuidas Jeesus sellele reageeris? Luukas lausub väljendusrikaste sõnadega: „Kui Issand teda nägi, oli tal väga hale meel temast ja ütles talle: ’Ära nuta!’ ” Väljend „hale meel” tuleneb kreekakeelsest sõnast, mille otsene tähendus on „sisikond”. See tähendab „olla sügavalt puudutatud”. (Vine’s Expository Dictionary of Old and New Testament Words) Tõepoolest, juhtunu puudutas Jeesust tema olemuse sügavamate soppideni.
Kuna ka Jeesuse enda ema oli sel ajal tõenäoliselt lesk, mõistis ta arvatavasti surmaga kaasnevat kaotusvalu, sest ta oli kogenud seda oma kasuisa Joosepi surma korral. (Võrdle Johannese 19:25—27.) Lesknaine ei pidanud Jeesust anuma. Omaalgatuslikult „astus [Jeesus] ligi ja puudutas puusärki”, vaatamata sellele, et Moosese seaduse kohaselt muutus surnukeha puudutav inimene roojaseks. (4. Moosese 19:11) Oma imevõimeid kasutades suutis Jeesus kõrvaldada koguni roojasuseallika enda! „Ta ütles: ’Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!’ Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima. Ja ta andis tema ta emale.”
Milline liigutav kaastunde õppetund! Kristlased ei peaks jäljendama neil „viimseil päevil” ilmutatavat armastusetut ja külma suhtumist. (2. Timoteosele 3:1—5) Hoopis vastupidi, 1. Peetruse 3:8 innustab: „Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad.” Kui mõnda meie tuttavat tabab surm või tõsine haigus, ei suuda me teda üles äratada ega tervendada. Kuid me võime pakkuda praktilist abi ja lohutust, olles võib-olla lihtsalt kohal ja nuttes koos nendega. — Roomlastele 12:15.
See Jeesuse sooritatud meelierutav ülesäratamine viitab ka tulevikule — ajale, mil „kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja”! (Johannese 5:28, 29) Kogu maailmas kogevad leinajad isiklikult Jeesuse kaastunnet, kui kadunud emad, isad, lapsed ning sõbrad hauast tagasi tulevad!
Mida me imetegudest õpime
Seega olid Jeesuse imeteod kahtlemata midagi enamat kui vaid põnev võimete demonstratsioon. Need ülistasid Jumalat ja jätsid eeskuju kristlastele, keda innustatakse ’austama Jumalat’. (Roomlastele 15:6) Need julgustasid tegema head, ilmutama heldekäelisust ja osutama kaastunnet. Mis veelgi tähtsam, need olid eelpildiks nendele vägevatele tegudele, mis leiavad aset Kristuse Tuhandeaastase Valitsuse kestel.
Maa peal olles tegi Jeesus vägevaid tegusid suhteliselt väikesel maa-alal. (Matteuse 15:24) Aussetõstetud Kuningana ulatub tema võimupiirkond üle kogu maakera! (Laul 72:8) Need inimesed, keda Jeesus maa peal olles imepäraselt ravis või üles äratas, surid lõpuks ikkagi. Tema taevase kuningavõimu all kaotatakse patt ja surm sootumaks ning see avab tee igavesele elule. (Roomlastele 6:23; Ilmutuse 21:3, 4) Tõepoolest, Jeesuse imeteod näitavad, et ees on suurepärane tulevik. Jehoova tunnistajad on aidanud miljonitel inimestel kasvatada tõelist lootust sellest osa saada. Kuni selle ajani aga annavad Jeesuse Kristuse imeteod imepärase eelpildi selle kohta, mis peagi aset leiab!
[Pilt lk 7]
Jeesus muudab vee veiniks