„Sündigu Jehoova tahtmine”

 1.–4. Miks läheb Paulus Jeruusalemma ja mis teda seal ees ootab?

HÜVASTIJÄTT Mileetoses on tundeküllane. Kuna Efesose koguduse vanemad on Paulusele ja Luukale väga armsaks saanud, on lahkuminek ääretult raske. Kuid laev ei oota ja misjonärid astuvad pardale. Neil on kaasas kompsud reisiks hädavajalikuga ning Juudamaa kristlaste jaoks kogutud annetus.

² Õrn tuuleiil puhub purjeisse ja laev asub sadamast teele. Efesose vanemad jäävad sadamasillale lahkujatele kurvalt järele vaatama. Paulus ja Luukas koos veel seitsme reisikaaslasega on tekil ja lehvitavad vendadele, kuni need viimaks silmist kaovad. (Ap. t. 20:4, 14, 15.)

³ Paulus on Efesose vanematega umbes kolm aastat tihedat koostööd teinud. Nüüd suundub ta püha vaimu juhtimisel Jeruusalemma. Mingil määral Paulus aimab, mis teda seal ees ootab. Ta oli Efesose vendadele öelnud: „Nüüd lähen ma püha vaimu sunnil Jeruusalemma, ehkki ma ei tea, mis minuga seal juhtub. Ma tean vaid seda, et püha vaim aina hoiatab mind linnast linna ja ütleb, et mind ootavad vangistus ja raskused.” (Ap. t. 20:22, 23.) Ohust hoolimata tahab Paulus kuuletuda vaimu juhtimisele ja minna Jeruusalemma. Ta peab oma elu küll väärtuslikuks, kuid Jumala tahte täitmine on talle kõige tähtsam.

⁴ Kui me pühendusime Jehoovale, lubasime talle, et paneme tema tahte oma elus kõige tähtsamale kohale. Pauluse eeskuju uurimine aitab meil pühendumistõotust täita.

 5. Millist marsruuti pidi Paulus ja ta kaaslased Tüürosesse läksid?

⁵ Luukas kirjutab, et kui nad olid merele läinud, hoidsid nad otsekurssi ja jõudsid tänu pärituulele juba samal päeval Kosile. Paistab, et ööseks jäi laev sinna ankrusse. Järgmisel päeval purjetas see edasi Rhodosele ning sealt Väike-Aasia lõunarannikul asuvasse Patarasse. Pataras läksid nad suure kaubalaeva pardale, mis suundus otse Foiniikia linna Tüürosesse. Luukas mainib, et nad möödusid Küprose saarest. Miks ta selle detaili välja tõi?

 6. a) Mida võis Küprose nägemine Paulusele meelde tuletada? b) Miks on hea mõtiskleda selle üle, kuidas Jehoova on meid õnnistanud ja raskustes aidanud?

⁶ Võib-olla just siis, kui nad Küprose saarest mööda sõitsid, rääkis Paulus, mis seal oli juhtunud. Esimesel misjonireisil umbes üheksa aastat tagasi oli Paulus koos Barnabase ja Johannes Markusega kohanud Küprosel nõid Elümast, kes püüdis nende kuulutustööd takistada. (Ap. t. 13:4–12.) Arvatavasti tuletas Küprose nägemine Paulusele tookordsed sündmused meelde ning andis talle uut jõudu ja valmistas ta eesootavaks ette. Ka meil on hea aeg-ajalt mõelda, kuidas Jehoova on meid varem õnnistanud ja aidanud raskustes vastu pidada. Kui nii teeme, jõuame ilmselt samale järeldusele nagu Taavet, kes ütles: „Õige kohtab palju raskusi, aga Jehoova päästab ta neist kõigist.” (Laul 34:19.)

 7. Mida Paulus ja ta kaaslased Tüürosesse jõudes tegid?

⁷ Paulusele meeldis olla usukaaslaste seltsis. Pärast Tüüroses maabumist otsis ta oma reisikaaslastega sealsed jüngrid üles ja ilmselt ööbisid nad nende juures. Ka tänapäeval on Jehoova rahva seas üks suurimaid õnnistusi see, et võime minna kasvõi teise maailma otsa ja leida eest usukaaslased, kes meid lahkesti vastu võtavad. Tõepoolest, neil, kes armastavad Jehoovat, on terve maailm sõpru täis.

 8. Kuidas mõista piibliteksti Apostlite teod 21:4?

⁸ Luukas kirjutab, et nad jäid Tüürosesse seitsmeks päevaks. Seejärel ütleb ta midagi, mis võib esialgu segadusse ajada: „Nad [Tüürose vennad] ütlesid püha vaimu mõjul Paulusele korduvalt, et ta ei läheks Jeruusalemma.” (Ap. t. 21:4.) Kas Jehoova oli meelt muutnud? Kas ta ei tahtnudki enam, et Paulus Jeruusalemma läheks? Ei. Püha vaim andis vaid teada, mis Paulust Jeruusalemmas ees ootab, mitte ei keelanud tal sinna minna. Paistab, et Tüürose vennad olid püha vaimu mõjul õigesti aru saanud, et Paulust ootavad ees raskused. Olles tema pärast mures, anusid nad, et ta sinna ei läheks. On täiesti mõistetav, et vennad soovisid Paulust ohu eest kaitsta. Kuid Paulus oli otsustanud täita Jehoova tahet ja jätkata teekonda Jeruusalemma. (Ap. t. 21:12.)

9., 10. a) Mis võis Paulusele meenuda, kui vennad üritasid teda ümber veenda? b) Millise suhtumisega on paljud inimesed tänapäeval, kuid mida õpetas Jeesus?

⁹ Paulusele võis meenuda, et sarnases olukorras oli olnud ka Jeesus. Kui Jeesus selgitas oma jüngritele, et ta peab minema Jeruusalemma, seal palju kannatama ja surema, ütles Peetrus: „Isand, säästa end ometi! Seda sinuga küll ei juhtu!” Jeesus vastas Peetrusele: „Eemale minust, vastupanija! Sa oled mulle komistuskiviks, sest sa ei mõtle mitte Jumala, vaid inimeste viisil.” (Matt. 16:21–23.) Jeesus oli otsustanud Jumalalt saadud ülesande täita, olgu see kui tahes raske. Paulus tahtis teha samamoodi. Tema usukaaslastel, nagu ka Peetrusel, olid küll head kavatsused, aga nad ei mõistnud, mis on Jumala tahe.

¹⁰ Ka tänapäeval otsivad paljud inimesed mugavat elu ja raskuste korral lähevad pigem kergema vastupanu teed. Samamoodi toimivad nad religiooni valides, eelistades sellist, mis neilt suurt midagi ei oota. Jeesusel oli aga sootuks teine suhtumine. Ta ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab olla minu järelkäija, siis ta ärgu elagu iseendale, vaid kandku oma piinaposti ja käigu minu järel.” (Matt. 16:24.) Jeesuse jälgedes käia on kahtlemata õige ja tark, kuid tuleb valmis olla ka raskusteks.

11. Mis näitab, et Tüürose vennad-õed armastasid Paulust?

¹¹ Peagi saabus Paulusel ja ta reisikaaslastel aeg teekonda jätkata. Hüvastijätt Tüürose vendade ja õdedega oli südantliigutav. Nii mehed, naised kui ka lapsed saatsid lahkujad linnast välja. Rannas laskusid nad kõik põlvili, palvetasid koos ja jätsid hüvasti. See näitab, kui väga sealsed kristlased Paulust armastasid ja tema teenistust hindasid. Seejärel läks Paulus oma kaaslastega laevale ning nad purjetasid Ptolemaisesse. Sealgi kohtusid nad usukaaslastega ning jäid üheks päevaks nende juurde. (Ap. t. 21:5–7.)

12., 13. a) Mida oli Filippus Jehoova teenistuses teinud? b) Mida võivad perepead Filippuselt õppida?

¹² Luukas kirjutab: „Järgmisel päeval jätkasime teekonda ja saabusime Kaisareasse ning astusime sisse hea sõnumi kuulutaja Filippuse majja.”a (Ap. t. 21:8.) Kui hea meel võis neil küll olla Filippust näha! Umbes 20 aastat tagasi oli ta olnud üks neist seitsmest mehest, kelle apostlid määrasid Jeruusalemma koguduses toitu jagama. Filippus oli aastaid innukalt head sõnumit kuulutanud. Kui jüngrid olid tagakiusamise tõttu Jeruusalemmast põgenenud, oli Filippus läinud Samaariasse ja seal kuulutama hakanud. Tema oli ka see, kes rääkis head sõnumit Etioopia õukonnaametnikule ja ristis ta. (Ap. t. 6:2–6; 8:4–13, 26–38.)

¹³ Ka pärast Kaisareasse elama asumist polnud Filippuse innukus raugenud, sest Luukas räägib temast kui hea sõnumi kuulutajast. Filippuse neli tütart käisid oma isa jälgedes. Luukas kirjutab, et nad rääkisid prohvetlikult.b (Ap. t. 21:9.) On näha, et Filippus oli teinud kõik selleks, et tema lastel oleksid lähedased suhted Jehoovaga. Tänapäevalgi püüavad perepead olla lastele heaks eeskujuks ja sütitada neis armastust kuulutustöö vastu.

14. Mida head tõid kaasa Pauluse külaskäigud usukaaslaste juurde ja milliseid võimalusi on meil külalislahkuse osutamiseks?

¹⁴ Kõikjal, kus Paulus oma teekonnal peatus, otsis ta üles usukaaslased ja veetis nendega aega. Kahtlemata olid kohalikud vennad-õed rõõmsad, et said misjonäre võõrustada. Nii said nad kõik üksteist oma usuga vastastikku julgustada. (Rooml. 1:11, 12.) Kasutagem meiegi võimalusi osutada külalislahkust näiteks ringkonnaülevaatajale ja tema abikaasale, ükskõik kui lihtne meie kodu ka poleks. (Rooml. 12:13.)

15., 16. Millise sõnumi Agabos edastas ja kuidas see kohalolijatele mõjus?

¹⁵ Kui Paulus oli Filippuse juures, tuli sinna veel üks auväärne külaline – prohvet Agabos, kes oli Claudiuse valitsemise ajal ennustanud suurt näljahäda. (Ap. t. 11:27, 28.) Koosolijad võisid mõelda: „Miks Agabos siia tuli? Mis sõnum tal on?” Nende silme all võttis Agabos Pauluse vöö – pika riideriba, mille vahel sai hoida raha ja muud vajalikku –, sidus sellega oma jalad ja käed kinni ning lausus siis järgmised sõnad: „Nii ütleb püha vaim: „Mehe, kellele see vöö kuulub, seovad juudid Jeruusalemmas samamoodi kinni ja annavad ta mittejuutide kätte.”” (Ap. t. 21:11.)

¹⁶ Agabose ennustus kinnitas, et Paulus läheb Jeruusalemma. Samuti näitas see, et tema kokkupuuted sealsete juutidega viivad selleni, et need annavad ta mittejuutide kätte. Koosolijad olid säärasest ennustusest rabatud. Luukas kirjutab: „Seda kuuldes hakkasime koos sealolijatega Paulust anuma, et ta ei läheks üles Jeruusalemma. Ent tema vastas: „Miks te nutate ja püüate mu meelt muuta? Ma olen valmis mitte üksnes laskma end kinni siduda, vaid ka surema Jeruusalemmas oma isanda Jeesuse nime pärast.”” (Ap. t. 21:12, 13.)

17., 18. Kuidas Paulus usukaaslaste anumisele reageeris ja kuidas vennad Pauluse otsusesse suhtusid?

¹⁷ Kujutle seda olukorda. Vennad, sealhulgas Luukas, anuvad Paulust, et ta ei läheks Jeruusalemma. Mõned nutavad. Liigutatuna nende murest ja osavõtlikkusest küsib Paulus, miks nad püüavad ta meelt muuta. Ta on otsusekindel, ning nagu Tüürose vendadega kohtudes, ei lase ta nüüdki teiste palvetel ega pisaratel end kõigutada. Ta hoopis selgitab, miks tal tuleb minna. Millist mehisust ja julgust Paulus küll üles näitas! Nagu Jeesus, oli ka Paulus võtnud kindlalt nõuks Jeruusalemma minna. (Heebr. 12:2.) Ta ei soovinud saada märtriks. Ent ta mõistis, et kui ta peakski kristlaseks olemise pärast surema, oleks see suur au.

¹⁸ Kuidas vennad Pauluse otsusesse suhtusid? Nad pidasid sellest lugu. Piibel ütleb: „Kui ta ei lasknud ennast ümber veenda, ei käinud me talle enam peale ja ütlesime: „Sündigu Jehoova tahtmine.”” (Ap. t. 21:14.) Kuigi vennad soovisid, et Paulus Jeruusalemma ei läheks, ei surunud nad talle oma tahtmist peale. Kuulanud Pauluse ära, said nad aru, et see on Jehoova tahe, ning leppisid sellega, nii raske kui see neile ka polnud. Paulus oli valinud tee, mis viis lõpuks surma. Nad mõistsid, et teevad olukorra talle lihtsamaks, kui ei püüa teda ümber veenda.

19. Mida me võime Pauluse loost õppida?

¹⁹ Pauluse loost võib õppida midagi väga väärtuslikku: me ei peaks kunagi püüdma nende meelt muuta, kes on otsustanud ennastohverdavalt Jumalat teenida. See peab paika paljudes olukordades, mitte ainult nii tõsistes, nagu seda oli Pauluse oma. Paljud lapsevanemad on heaks eeskujuks. Kuigi neil pole kerge, kui lapsed lahkuvad kodunt ja lähevad kaugele maale Jehoovat teenima, ei püüa nad neid tagasi hoida. Inglismaal elav Phyllis meenutab, mida ta tundis, kui tema ainus tütar läks misjonärina Aafrikasse. „Mind valdasid vastuolulised tunded,” ütleb Phyllis. „Oli valus mõelda, et ta on nii kaugel. Olin kurb, kuid samal ajal tundsin ta üle uhkust. Palvetasin palju. Mõistsin, et see on tema otsus, ega püüdnud teda ümber veenda. Olin ju teda alati õpetanud kuningriiki tähtsaimaks pidama. Nüüdseks on ta teeninud välismaal üle 30 aasta ja ma tänan tema ustavuse eest Jehoovat iga päev.” Toetagem meiegi neid, kes teenivad Jehoovat ennastohverdavalt!

20., 21. Millest on näha, et Paulus soovis olla koos usukaaslastega, ja miks ta nende seltsi väärtustas?

²⁰ Peagi asus Paulus oma kaaslastega jälle teele. Mõned Kaisarea kristlased tahtsid Paulust toetada ja läksid temaga kaasa. Kui meenutame kogu Pauluse teekonda Jeruusalemma, näeme, et kõikjal, kus nad peatusid, otsisid nad usukaaslaste seltsi. Tüüroses otsisid nad jüngrid üles ja jäid nende juurde seitsmeks päevaks. Ptolemaises tervitasid nad vendi ja õdesid ning veetsid ühe päeva koos nendega. Kaisareas peatusid nad Filippuse juures ning viibisid seal mitu päeva. Ja Jeruusalemma jõudes viisid Kaisarea vennad nad Mnaasoni juurde, kes oli üks esimesi jüngreid. Luukas kirjutab: „Kui me Jeruusalemma jõudsime, võtsid vennad meid rõõmsalt vastu.” (Ap. t. 21:17.)

²¹ On selge, et Paulus soovis olla koos usukaaslastega. Nendega lävimine tugevdas tema vaimu ja julgustas teda. Samamoodi mõjub vendade-õdedega läbikäimine ka meile. Saadud julgustus kulus Paulusele hädasti ära, sest peagi tuli tal seista silmitsi vastastega, kes püüdsid teda tappa.