Algkristlased ja Moosese Seadus

„Seadus [on] olnud meie kasvatajaks Kristuse poole.” (GALAATLASTELE 3:24, EP 97)

1., 2. Kuidas tuli Moosese Seadus kasuks iisraellastele, kes seda hoolega järgisid?

AASTAL 1513 e.m.a andis Jehoova iisraellastele seadustiku. Ta ütles rahvale, et kui nad võtavad kuulda tema häält, siis ta õnnistab neid ja nad võivad elada õnnelikku rahuldustpakkuvat elu (2. Moosese 19:5, 6).

² See seaduskogu, mida nimetati Moosese Seaduseks või lihtsalt Seaduseks ja käsuks, oli „püha ja õige ja hea” (Roomlastele 7:12). See edendas selliseid suurepäraseid omadusi nagu lahkus, ausus, moraalsus ja heanaaberlikkus (2. Moosese 23:4, 5; 3. Moosese 19:14; 5. Moosese 15:13–15; 22:10, 22). Seadus innustas juute ka üksteist armastama (3. Moosese 19:18). Lisaks ei tohtinud nad seltsida paganatega, kes polnud Seaduse all, ega võtta nende hulgast endale naisi (5. Moosese 7:3, 4). Moosese Seadus, mis oli otsekui vahesein juutide ja muude rahvaste vahel, ei lasknud Jumala rahval reostuda paganlike mõtte- ja teguviisidega (Efeslastele 2:14, 15; Johannese 18:28).

 3. Millist mõju Seadus seepärast avaldas, et keegi ei suutnud seda täielikult järgida?

³ Ent isegi kõige kohusetundlikumad juudid ei suutnud Jumala Seadust täielikult järgida. Kas Jehoova ootas neilt liiga palju? Ei. Üks põhjus, miks iisraellastele Seadus anti, oli „teha üleastumised ilmsiks” (Galaatlastele 3:19, UM). Seadus tegi siirad juudid teadlikuks sellest, et neil on väga vaja Lunastajat. Kui see Lunastaja saabus, siis ustavad juudid tundsid rõõmu. Lähedal oli vabanemine patu ja surma needusest! (Johannese 1:29.)

 4. Mis mõttes oli Seadus „kasvatajaks Kristuse poole”?

⁴ Moosese Seadus pidi olema ajutine korraldus. Apostel Paulus kirjutas kaaskristlastele, et see on „kasvatajaks Kristuse poole” (Galaatlastele 3:24). Muistsel ajal saatis kasvataja lapsed kooli ja läks neile pärast järele. Tavaliselt polnud ta õpetaja, ta ainult viis lapsed õpetaja juurde. Nii oli ka Moosese Seadus mõeldud selleks, et suunata jumalakartlikud juudid Kristuse juurde. Jeesus lubas, et ta on oma järelkäijatega „iga päev ... maailma-ajastu otsani” (Matteuse 28:20). Kui moodustati kristlik kogudus, ei olnud „kasvatajal” ehk Seadusel enam mingit edasist eesmärki (Roomlastele 10:4; Galaatlastele 3:25). Ent osa juudikristlasi ei mõistnud kohe seda elutähtsat tõde. Seetõttu jätkasid nad mõningate Seaduse nõuete järgimist isegi pärast Jeesuse ülestõusmist. Teised aga muutsid oma mõtteviisi. Nii andsid nad meile tänapäeval hea eeskuju. Vaatame, kuidas.

Uued arusaamad kristlikus õpetuses

 5. Milliseid juhtnööre sai Peetrus nägemuse kaudu ja miks oli ta vapustatud?

⁵ Aastal 36 m.a.j sai kristlik apostel Peetrus tähelepanuväärse nägemuse. Ta kuulis taevast häält, mis käskis tal veristada ning süüa linde ja loomi, mis olid Seaduse järgi ebapuhtad. Peetrus oli vapustatud! Ta ei olnud kunagi „söönud seda, mis on keelatud ja roojane”. Ent hääl ütles: „Mis Jumal on puhastanud, seda sina ära arva keelatuks!” (Apostlite teod 10:9–15). Selle asemel et Seadusest kramplikult kinni hoida, muutis Peetrus oma seisukohta. Nii jõudis ta hämmastavale arusaamisele seoses Jumala eesmärkidega.

6., 7. Mis aitas Peetrusel järeldada, et ta võib nüüd hakata kuulutama mittejuutidele, ning milliseid järeldusi ta ilmselt veel tegi?

⁶ Edasine sündmuste käik oli järgmine. Kolm meest läksid majja, kus Peetrus peatus, et paluda tal tulla koos nendega jumalakartliku ümberlõikamata mittejuudi Korneeliuse kotta. Peetrus kutsus need mehed sisse ja võõrustas neid. Olles mõistnud nägemuse tähendust, läks Peetrus järgmisel päeval koos nendega Korneeliuse juurde. Seal andis ta Jeesus Kristuse kohta põhjalikku tunnistust. Sel korral Peetrus ütleski: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi.” Lisaks Korneeliusele ilmutasid ka tema sugulased ja lähedased sõbrad usku Jeesusesse, ning siis „langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid”. Peetrus mõistis, et Jehoova juhib neid sündmusi, ning ta „käskis neid ristida Issanda nimesse” (Apostlite teod 10:17–48).

⁷ Mis aitas Peetrusel jõuda järeldusele, et mittejuudid, kes ei ole Moosese Seaduse all, võivad nüüd saada Jeesus Kristuse järelkäijateks? Tal oli vaimne vahetegemisvõime. Kuna Jumal oli kiitnud heaks ümberlõikamata mittejuudid, valades oma vaimu nende peale, siis Peetrus mõistis, et neid on kohane ristida. Peetrus sai ka ilmselt aru, et Jumal ei oota paganakristlastelt, et need peaksid enne ristimist Moosese Seaduse nõudeid täitma. Kui sina oleksid elanud sel ajal, siis kas sa oleksid oma seisukohta muutnud sama meelsasti nagu Peetrus?

Mõned järgisid „kasvatajat” edasi

 8. Millist teistsugust arusaama ümberlõikamisest propageerisid mõned Jeruusalemma kristlased, ning miks see nõnda oli?

⁸ Korneeliuse juurest läks Peetrus Jeruusalemma. Uudis, et ümberlõikamata mittejuudid on „vastu võtnud Jumala sõna”, oli jõudnud sealsesse kogudusse ning mõned juutidest jüngrid olid selle pärast ärritunud (Apostlite teod 11:1–3). Ümberlõikamise pooldajad olid küll nõus, et paganad võivad saada Jeesuse järelkäijateks, kuid nad rõhutasid, et pääste saamiseks peavad need mittejuudid järgima Seadust. Ent nendes paikades, kus elasid enamasti mittejuudid ja oli vähe juudikristlasi, ümberlõikamine erilist vaidlust ei põhjustanud. Need kaks seisukohta püsisid umbes 13 aastat (1. Korintlastele 1:10). Kui katselepanev aeg võis see küll olla eelkõige just neile algkristlastele, kes olid mittejuudid ja elasid juutide seas!

 9. Miks oli vaja, et vaidlusküsimus ümberlõikamise kohta saaks lahendatud?

⁹ Vaidlus jõudis lõpuks haripunkti aastal 49, kui Jeruusalemma kristlased tulid Süüria Antiookiasse, kus Paulus kuulutas. Nad hakkasid õpetama, et mittejuutidest pöördunud peab Seaduse järgi ümber lõikama. Sellest tekkis nende ning Pauluse ja Barnabase vahel tõsine tüli. Kui seda vaidlusküsimust poleks lahendatud, siis mõned kristlased nii juutide kui ka mittejuutide seast oleksid kindlasti komistanud. Seepärast tehti korraldusi, et Paulus läheks koos mõne kaaslasega Jeruusalemma ja paluks kristlikul juhtival kogul see küsimus lõplikult lahendada (Apostlite teod 15:1, 2, 24).

Lahkarvamuse järel saavutati ühtsus!

10. Milliseid mõtteid juhtiv kogu arutas, enne kui mittejuutide kohta otsus langetati?

¹⁰ Kokkukutsutud koosolekul esitasid ilmselt mõned väiteid ümberlõikamise poolt, teised aga vastu. Siiski ei lastud tunnetel valitseda. Pärast pikka vaidlust rääkisid apostlid Peetrus ja Paulus, milliseid tunnustähti oli Jehoova teinud ümberlõikamata usklike seas. Nad selgitasid, et Jumal on valanud püha vaimu ümberlõikamata mittejuutide peale. Sisuliselt esitasid nad küsimuse: „Kas kristlik kogudus võib kõrvale heita need, kelle Jumal on vastu võtnud?” Seejärel luges jünger Jakoobus Pühakirjast lõigu, mis aitas kõigil kohalviibijail aru saada, kuidas Jehoova sellesse küsimusse suhtub (Apostlite teod 15:4–17).

11. Milline tegur ei mõjutanud otsuse langetamist seoses ümberlõikamisega ning mis näitab, et Jehoova õnnistas seda otsust?

¹¹ Kõikide silmad olid pööratud juhtiva kogu poole. Kas nende juudi päritolu mõjutab neid langetama otsust ümberlõikamise poolt? Ei. Need ustavad mehed olid otsustanud järgida Pühakirja ja lasta end juhtida Jumala pühal vaimul. Olles kuulnud kogu seda asjakohast tunnistust, nõustus juhtiv kogu üksmeelselt, et mittejuutidest kristlastel pole vaja lasta end ümber lõigata ja Moosese Seadust järgida. Kui vennad seda otsust kuulsid, siis nad rõõmustasid ning koguduste „liikmete arv kasvas päev-päevalt”. Kristlased, kes allusid selgele teokraatlikule juhatusele, kogesid õnnistust sel viisil, et said kindla ja Pühakirjal põhineva vastuse (Apostlite teod 15:19–23, 28, 29; 16:1–5). Ometigi jäi üks tähtis küsimus veel vastuseta.

Mida öelda juudikristlaste kohta?

12. Milline küsimus jäi vastuseta?

¹² Juhtiv kogu andis selgelt mõista, et mittejuutidest kristlasi ei ole vaja ümber lõigata. Ent mida öelda juutidest kristlaste kohta? Juhtiva kogu otsus seda küsimust ei täpsustanud.

13. Miks oli vale väita, et pääste saamiseks on vaja pidada kinni Moosese Seadusest?

¹³ Osa juudikristlasi, kes ’pidas kangesti käsu kombeid’, jätkas oma laste ümberlõikamist ja mõningate teiste Seaduse nõuete järgimist (Apostlite teod 21:20). Teised läksid kaugemalegi ja rõhutasid, et juudikristlased peavad pääste saamiseks Seadust järgima. See oli suur viga. Kuidas võis näiteks mõni kristlane loomohvri abil oma patud andeks saada? Kristuse ohver oli teinud sellised ohvrid iganenuks. Mida öelda Seaduse nõude kohta, mis käskis juutidel hoiduda lähedaste suhete sõlmimisest muudest rahvustest inimestega? Innukatel kristlikel evangeeliumikuulutajatel oleks olnud väga raske neid piiranguid järgida ja samal ajal täita ülesannet kuulutada paganatele kõiki asju, mida Jeesus oli õpetanud (Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 1:8; 10:28).a Pole mingit tõendit, et seda küsimust oleks selgitatud mõnel juhtiva kogu koosolekul. Siiski ei jäetud kogudust abita.

14. Millist juhatust annavad Seaduse kohta Pauluse kirjutatud inspireeritud kirjad?

¹⁴ Juhatus ei tulnud seekord mitte juhtiva kogu kirja kaudu, vaid inspireeritud kirjadega apostlitelt. Näiteks saatis apostel Paulus võimsa sõnumi Rooma juutidele ja mittejuutidele. Oma kirjas neile ta selgitas, et tõeline juut „on see, kes seda on sisemiselt, ja õige ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub vaimu ... varal” (Roomlastele 2:28, 29, EP 97). Samas kirjas kasutas Paulus üht näidet tõestamaks, et kristlased pole enam Seaduse all. Ta ütles, et naine ei saa olla abielus kahe mehega korraga. Kui aga naise abikaasa sureb, on ta vaba uuesti abielluma. Seejärel kohaldas Paulus seda näidet, tuues välja, et võitud kristlased ei saa järgida Moosese Seadust ja samal ajal kuuluda Kristusele. Nad pidid olema „surmatud käsule”, et saada ühendusse Kristusega (Roomlastele 7:1–5).

Õigele arusaamisele jõuti pikkamisi

15., 16. Miks ei suutnud mõned juudikristlased aru saada, et neil pole tarvis Seadust järgida, ning mida see näitab vajaduse kohta jääda vaimselt erksaks?

¹⁵ Pauluse arutluskäik Seaduse kohta oli ümberlükkamatu. Miks siis mõned juudikristlased ei suutnud sellest aru saada? Esiteks polnud neil piisavalt vaimset vahetegemisvõimet. Näiteks suhtusid nad hooletult tahke vaimse roa söömisesse (Heebrealastele 5:11–14). Nad ei käinud ka korrapäraselt kristlikel koosolekutel (Heebrealastele 10:23–25). Veel üks põhjus, miks mõned aru ei saanud, võis olla seotud Seaduse olemusega. Seadus keskendus asjadele, mida sai näha, tunda ja katsuda, näiteks templile ja preesterkonnale. Inimesel, kes polnud piisavalt vaimne, oli kergem võtta vastu Seadust kui süveneda sügavamatesse kristluse põhimõtetesse, mis keskendusid nähtamatutele asjadele (2. Korintlastele 4:18).

¹⁶ Mõned, kes väitsid end kristlased olevat, järgisid innukalt Seadust ka sel põhjusel, millest rääkis Paulus kirjas galaatlastele. Ta selgitas, et need inimesed tahtsid olla teiste silmis auväärsed ja kuuluda tunnustatud religiooni. Selle asemel et olla valmis kogukonnast silmatorkavalt erinema, olid nad nõus tegema peaaegu ükskõik milles kompromissi, et sinna sulanduda. Nad olid huvitatud rohkem inimeste kui Jumala heakskiidust (Galaatlastele 6:12).

17. Millal sai täiesti selgeks, kuidas peab suhtuma Seaduse järgimisse?

¹⁷ Arukad kristlased, kes uurisid hoolega Jumala inspireeritud kirjutisi, mida Paulus ja teised olid kirja pannud, tegid Seaduse kohta õigeid järeldusi. Ent alles aastal 70 sai kõikidele juudikristlastele täiesti selgeks, kuidas peab Moosese Seadusesse suhtuma. See toimus siis, kui Jumal lubas hävitada Jeruusalemma, selle templi ja registrid preesterkonna kohta. Kellelgi polnud enam võimalik kõiki Seaduse nõudeid täita.

Selle õppetunni ellurakendamine tänapäeval

18., 19. a) Millised hoiakud me peame omaks võtma ja millistest hoiakutest me peame hoiduma, et säilitada hea vaimsus? b) Mida me õpime Pauluse eeskujust selle kohta, kuidas suhtuda vastutavatelt vendadelt saadud juhatusse? (Vaata kasti leheküljel 24.)

¹⁸ Olles nüüd vaadanud neid ammuseid sündmusi, arutled sa ehk endamisi: „Kui mina oleksin sel ajal elanud, siis kuidas ma oleksin reageerinud, kui Jumala tahe järk-järgult selgemaks sai? Kas ma oleksin hoidnud kramplikult kinni harjumuspärastest seisukohtadest? Või kas ma oleksin oodanud kannatlikult, kuni õige arusaamine selgeks saab? Ja kui see oli selgeks saanud, kas ma oleksin siis seda kogu südamest toetanud?”

¹⁹ Muidugi ei oska me kindlalt väita, kuidas me toiminuks, kui oleksime sel ajal elanud. Me aga võime endalt küsida: „Kuidas ma reageerin sellele, kui tänapäeval antakse Piiblist arusaamise kohta uusi selgitusi? (Matteuse 24:45.) Kui jagatakse piiblilist juhatust, siis kas ma püüan seda ellu rakendada ning mitte kõike lihtsalt sõna-sõnalt täita, vaid ka asja olemust mõista? (1. Korintlastele 14:20.) Kas ma ootan kannatlikult Jehoovat, kui ma ei saa mõnele oma küsimusele kohe vastust?” On eluliselt tähtis võtta vastu vaimset toitu, mida meile tänapäeval antakse, et „me mitte kunagi eemale ei triiviks” (Heebrealastele 2:1, UM). Kui Jehoova juhatab meid oma Sõna, vaimu ja maise organisatsiooni kaudu, siis kuulakem teda hoolega. Kui teeme nii, siis õnnistab Jehoova meid lõputu eluga, mis toob rõõmu ja pakub rahuldust.

[Allmärkus]

Kuidas sa vastaksid?

• Mis mõttes oli Moosese Seadus otsekui „kasvatajaks Kristuse poole”?

• Miks reageerisid Peetrus ja ümberlõikamise pooldajad eri moodi, kui tõest arusaamist täpsustati?

• Mida sa oled õppinud selle kohta, kuidas Jehoova tänapäeval tõde teatavaks teeb?

[Kast/pilt lk 24]

Paulus läbis alandlikult katse

Pärast edukat misjonireisi saabus Paulus meie ajaarvamise 56. aastal Jeruusalemma. Seal pandi ta katsele. Kogudusse olid jõudnud teated tema õpetusest selle kohta, et Seadus on kõrvale lükatud. Vanemad mehed kartsid, et vastpöördunud juudikristlasi paneb komistama Pauluse otsekohene selgitus Seaduse kohta ning nad võivad järeldada, et kristlased ei austa Jehoova korraldusi. Sealses koguduses oli neli juudikristlast, kes olid andnud mingi tõotuse – võib-olla nasiiritõotuse. Nad pidid minema templisse, et oma tõotusega kaasnenud nõudeid täita.

Vanemad palusid Paulusel minna nende nelja mehega templisse kaasa ja tasuda nende kulud. Paulus oli kirjutanud vähemalt kaks inspireeritud kirja, kus ta selgitas, et pääste saamiseks ei pea Seaduse nõudeid täitma. Ometigi ta arvestas teiste südametunnistusega. Varem oli ta kirjutanud: „Neile, kes on käsu all, olen ma otsekui käsualune, ... et ma võidaksin käsualused” (1. Korintlastele 9:20–23). Paulus, kes ei teinud kunagi kompromissi tähtsate Pühakirja põhimõtete puhul, tundis, et võib seda vanemate soovitust järgida (Apostlite teod 21:15–26). See polnud vale käitumine. Tõotuskorraldus polnud kuidagi pühakirjavastane, ning templit oli kasutatud puhta kummardamise, mitte ebajumalakummardamise jaoks. Paulus toimis vanemate palve kohaselt, et mitte kedagi komistama panna (1. Korintlastele 8:13). Pole kahtlust, et see nõudis Pauluselt märkimisväärselt alandlikkust. See fakt süvendab meie hindamist tema vastu.

[Pilt lk 22, 23]

Aastaid oli kristlastel Moosese Seadusest erisuguseid arusaamu