¹⁷ Kõrvalseisjad olid jahmunud – mitte sellest, et ülempreester oli käskinud Paulust lüüa, vaid viimase reageeringust. Nad küsisid: „Kas sa solvad Jumala ülempreestrit?” Pauluse vastusest on näha tema alandlikkust ja austust Moosese seaduse vastu. Ta kostis: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester. On ju kirjutatud: „Sa ei tohi oma rahva ülemast halvasti rääkida.””d (Ap. t. 23:4, 5; 2. Moos. 22:28.) Seejärel muutis Paulus taktikat. Teades, et osa sanhedriniliikmeid on saduserid ja osa variserid, ütles ta: „Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg! Minu üle mõistetakse praegu kohut surnute ülestõusmislootuse pärast.” (Ap. t. 23:6.)

18. Miks nimetas Paulus end variseriks ja mida me võime sellest õppida?

¹⁸ Miks Paulus end variseriks nimetas? Sest ta oli „variseri poeg” ehk ta oli pärit perest, mis kuulus variseride sekti. Seega, teatud mõttes võis teda endiselt variseriks pidada.e Kuidas aga sai Paulus samastuda variseridega, kelle arusaam ülestõusmisest oli sootuks teistsugune kui temal? Väidetavalt uskusid variserid, et hing elab pärast surma edasi ja et õigete inimeste hinged saavad taas inimesena elada. Paulus midagi sellist küll ei uskunud. Tema uskus seda, mida õpetas Jeesus. (Joh. 5:25–29.) Ent erinevalt saduseridest oli Paulus variseridega ühel meelel selles, et surm ei ole kõige lõpp. Meilgi tuleks kuulutustööl leida inimestega mingi kokkupuutepunkt. Näiteks kui vestleme kellegagi, kes peab end kristlaseks, võime öelda, et ka meie usume Jumalat. On tõsi, et meie arusaam Jumalast ei pruugi tema omaga kattuda, kuna tema usub ehk kolmainsust, kuid me usume ühtviisi, et Jumal on olemas.