„Ole julge!”

1., 2. Miks ei tule tagakiusamine Jeruusalemmas Paulusele üllatusena?

PAULUS on taas vahi all. Ta on äsja pääsenud vihase rahvahulga käest, kes üritas teda tappa. Tagakiusamine, mis Paulust Jeruusalemmas on tabanud, ei tule talle üllatusena. Püha vaim oli talle öelnud, et teda „ootavad vangistus ja raskused”. (Ap. t. 20:22, 23.) Paulus ei tea täpselt, mis on ees, küll aga teab ta, et tal tuleb Jeesuse nime pärast edaspidigi kannatada. (Ap. t. 9:16.)

² Ka tolleaegsed prohvetid olid Paulust hoiatanud, et ta seotakse kinni ja antakse mittejuutide kätte. (Ap. t. 21:4, 10, 11.) Alles hiljaaegu tahtsid juudid templis teda tappa ning peagi pärast seda läks sanhedrini ees tema pärast nii suureks tüliks, et tuhatkonnaülem hakkas kartma, et Paulus rebitakse lõhki. Nüüd, kui Paulus on roomlaste käes vahi all, terendavad silmapiiril uued süüdistused ja kohtuistungid. (Ap. t. 21:31; 23:10.) Paulus vajab tõesti julgustust.

 3. Kust me saame julgust, et kuulutustööd jätkata?

³ Hiljem kirjutas Paulus: „Taga kiusatakse kõiki, kes soovivad elada jumalakartlikult Kristus Jeesuse jüngritena.” (2. Tim. 3:12.) Seega, me kõik vajame julgust, et kuulutustööd jätkata. Kui tänulikud me küll oleme, et ustav ja arukas ori julgustab meid väljaannete ja koosolekute kaudu! (Matt. 24:45.) Jehoova on kinnitanud, et mitte ühelgi tema rahva vaenlasel pole edu – nad ei suuda eales tema rahvast maa pealt minema pühkida ega hea sõnumi levikut peatada. (Jes. 54:17; Jer. 1:19.) Paulus oli aga vangis. Kuidas tema julgustust sai?

4., 5. a) Kes Paulust julgustas ja kuidas? b) Miks võib öelda, et see julgustus tuli õigel ajal?

⁴ Juba järgmisel ööl pärast seda, kui Paulus oli sanhedrini käest pääsenud, ilmutas end talle Jeesus ja ütles: „Ole julge! Nagu sa oled andnud minu kohta põhjalikult tunnistust Jeruusalemmas, nii pead sa seda tegema ka Roomas.” (Ap. t. 23:11.) Need sõnad kinnitasid Paulusele, et tema elu pole Jeruusalemmas ohus, kuna ta pidi kuulutama ka Roomas.

⁵ See oli täpselt see, mida vaja. Järgmisel päeval sõlmisid rohkem kui 40 meest „salaliidu ja andsid vande, et nad ei söö ega joo enne, kui on Pauluse tapnud”. See, et nad koguni vande andsid, näitas, et neil oli tõsi taga. Nad uskusid, et kui neil ei õnnestu teda tappa, tabab neid needus. (Ap. t. 23:12–15.) Plaan, mille peapreestrid ja vanemad heaks kiitsid, oli järgmine. Nad lasevad tuhatkonnaülemal Pauluse küsitlemiseks veel kord sanhedrini ette tuua, tee peal aga varitsevad neid vandenõulased ja tapavad Pauluse.

 6. Kuidas kuulis Paulus vandenõust ja mida võivad noored sellest loost õppida?

⁶ Pauluse õepoeg kuulis varitsusplaanist ning teatas sellest Paulusele, mispeale lasi viimane tal tuhatkonnaülemale Claudius Lysiasele sõna viia. (Ap. t. 23:16–22.) Pole kahtlustki, et Jehoova peab väga kalliks neid noori, kes nagu Pauluse õepoeg panevad Jumala rahva heaolu julgelt enda omast ettepoole ning teevad kuningriigi heaks, mida suudavad.

7., 8. Mida Claudius Lysias Pauluse kaitsmiseks ette võttis?

⁷ Kohe, kui Claudius Lysias vandenõust kuulis, moodustas ta 470 sõdurist, ratsanikust ja odamehest koosneva konvoi ja lasi Pauluse juba samal ööl Kaisareasse eskortida. Seal pidid sõdurid andma ta üle maavalitseja Felixile.a Juudamaa halduskeskuses Kaisareas elas palju juute, kuid suurem osa elanikkonnast olid siiski mittejuudid. Elu oli seal rahulikum kui Jeruusalemmas, kus usuline sallimatus tõi sageli kaasa konflikte. Kaisareas paiknes ka Rooma sõjaväe Juudamaa provintsi staap.

⁸ Järgides Rooma seadust, kirjutas Lysias Felixile kirja, milles ta andis olukorrast ülevaate. Ta ütles, et kui oli kuulnud, et Paulus on Rooma kodanik, päästis ta Pauluse juutide käest, kes tahtsid ta ära tappa. Samuti kirjutas ta, et ei leidnud temas süüd, mille pärast ta vääriks surma või vangiahelaid, ja kuna Pauluse vastu sepitsetakse vandenõu, on ta otsustanud saata ta Felixi juurde, et see süüdistajad üle kuulaks ja otsuse langetaks. (Ap. t. 23:25–30.)

 9. a) Kuidas oli Pauluse kodanikuõigusi rikutud? b) Mida on meil vahel Pauluse sarnaselt tarvis teha?

⁹ Kas Lysias oli oma kirjas üdini aus? Seda mitte. On näha, et ta tahtis jätta endast võimalikult head muljet. Näiteks ütles ta, et päästis Pauluse, sest oli teada saanud, et ta on Rooma kodanik. Nii see tegelikult polnud. Lisaks jättis ta mainimata, et oli Pauluse kahe ketiga aheldanud ja käskinud teda piitsutades üle kuulata. (Ap. t. 21:30–34; 22:24–29.) Sellega oli Lysias rikkunud Pauluse kodanikuõigusi. Tänapäevalgi kasutab Saatan usulist fanatismi, et puhuda lõkkele tagakiusamise leeke. Selle tagajärjel rikutakse tihtipeale ka meie kodanikuõigusi. Kuid nii nagu Paulus, püüame seadustele tuginedes oma õigusi kaitsta.

10. Milles Paulust süüdistati?

¹⁰ Kaisareas hoiti Paulust tema süüdistajate päralejõudmiseni Herodese lossis valve all. (Ap. t. 23:35.) Viie päeva pärast nad tulidki: ülempreester Hananias, kõnemees Tertullus ja mõned vanemad. Alustuseks ülistas Tertullus Felixit selle eest, mida see juutide heaks on teinud. Tõenäoliselt tahtis ta meelitustega maavalitseja poolehoidu võita.b Kui Tertullus seejärel asja juurde asus, ütles ta Pauluse kohta: „See mees on otsekui katk. Ta õhutab mässu kõigi juutide seas kogu maailmas ja on üks naatsaretlaste sekti ninamehi. Ta üritas ka templit rüvetada ja seepärast me võtsime ta kinni.” Ka teised juudid hakkasid Paulust süüdistama, kinnitades, et see kõik on tõsi. (Ap. t. 24:5, 6, 9.) Mässu õhutamine, ohtliku sekti eestvedamine ja templi rüvetamine olid rängad süüdistused ning süüdimõistmise korral oleks Paulust oodanud surmanuhtlus.

11., 12. Kuidas lükkas Paulus süüdistused tagasi?

¹¹ Seejärel anti sõna Paulusele, kes lükkas kõik süüdistused tagasi. Ta ei olnud mässu õhutanud ega templit rüvetanud. Ta märkis, et oli aastaid olnud Jeruusalemmast eemal ja oli nüüd läinud sinna selleks, et puudustkannatavatele kristlastele annetusi viia. Ta tõi välja, et enne templisse minekut oli ta end rituaalselt puhastanud, ja ütles, et ta püüab „alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees”. (Ap. t. 24:10–13, 16–18.)

¹² Paulus tunnistas, et ta teenib oma esiisade Jumalat „selle jumalateenimisviisi järgi, mida nad nimetavad sektiks”. Aga ta toonitas, et usub kõike, mis on kirjas Moosese seaduses ja prohvetiraamatutes, ning et nagu tema süüdistajad, usub ka tema, et „Jumal äratab üles nii õiged kui ka ülekohtused”. Seejärel nõudis ta oma süüdistajatelt tõendeid, öeldes: „Öelgu siinolijad ise, millise süü nad leidsid mul olevat, kui ma seisin sanhedrini ees, välja arvatud see üks lause, mis ma hüüdsin nende keskel seistes: „Minu üle mõistetakse täna teie ees kohut surnute ülestõusmise pärast!”” (Ap. t. 24:14, 15, 20, 21.)

13.–15. Mida me võime õppida sellest, kuidas Paulus Felixi ees kõneles?

¹³ Kui meid peaks Jehoova teenimise pärast võimuesindajate ette kutsutama ning alusetult demagoogias, mässu õhutamises või ohtlikku sekti kuulumises süüdistatama, võiksime järgida Pauluse eeskuju. Ta ei lipitsenud maavalitsejaga nagu Tertullus. Ta jäi rahulikuks ja lugupidavaks ning tema tunnistus oli selge ja tõene. Paulus mainis, et Aasia provintsi juute, kes olid teda templi rüvetamises süüdistanud, pole kohale tulnud, kuigi seaduse järgi peaks tal olema võimalus nende süüdistusi kuulata ja end nende ees kaitsta. (Ap. t. 24:18, 19.)

¹⁴ Paulus ei kõhelnud rääkida maavalitseja ees oma veendumustest. Ta ütles julgelt, et usub ülestõusmisse, kuigi just see teema oli sanhedrinisaalis tüli esile kutsunud. (Ap. t. 23:6–10.) Miks rääkis Paulus oma kaitsekõnes ülestõusmislootusest? Sest tema missioon oli anda tunnistust Jeesusest ja tema ülestõusmisest – millestki, millega tema vastased ei suutnud nõustuda. (Ap. t. 26:6–8, 22, 23.) Niisiis oli just ülestõusmine, eeskätt usk Jeesusesse ja tema ülestõusmisse, põhiline tüliküsimus.

¹⁵ Pauluse sarnaselt tuleks ka meil oma veendumustest julgelt rääkida ja ammutada jõudu Jeesuse sõnadest oma jüngritele „Kõik vihkavad teid minu nime pärast, aga kes lõpuni vastu peab, see päästetakse”. Me ei pea kartma, et ei oska võimukandjate ees midagi öelda, sest Jeesus ütles: „Kui nad viivad teid kaasa, et teid kohtu kätte anda, siis ärge muretsege ette, mida rääkida, vaid mida teile sel tunnil antakse, seda öelge, sest mitte teie pole need, kes räägivad, vaid püha vaim.” (Mark. 13:9–13.)

16., 17. a) Kuidas Felix Pauluse kohtuasja käsitles? b) Mispärast võis Felix kohkuda ja miks kutsus ta Paulust korduvalt enda juurde?

¹⁶ See ei olnud maavalitseja Felixi esimene kokkupuude kristlike õpetustega. Jutustuses öeldakse: „Kuna Felix teadis päris hästi kõike Isanda teega seotut, lükkas ta asja edasi ja ütles: „Kui tuhatkonnaülem Lysias alla tuleb, siis ma langetan selles asjas otsuse.” Ta andis sadakonnaülemale käsu, et seda meest tuleb vahi all pidada, kuid anda talle mõnevõrra vabadust ja lubada omadel tema eest hoolt kanda.” (Ap. t. 24:22, 23.)

¹⁷ „Mõne päeva pärast tuli Felix koos oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja laskis kutsuda Pauluse ning kuulas teda, kui ta rääkis usust Kristus Jeesusesse.” (Ap. t. 24:24.) Ent kui Paulus rääkis „õigusest, enesevalitsusest ja tulevasest kohtumõistmisest”, Felix kohkus – ilmselt hakkas südametunnistus teda närima. Ta ütles Paulusele: „Mine praegu ära, aga kui mul on rohkem aega, lasen ma sind jälle kutsuda.” Felix kutsuski Pauluse mitmel korral enda juurde, kuid mitte selleks, et ta räägiks talle Kristusest, vaid ta lootis Pauluselt altkäemaksu saada. (Ap. t. 24:25, 26.)

18. Miks rääkis Paulus Felixile ja ta naisele õigusest, enesevalitsusest ja tulevasest kohtumõistmisest?

¹⁸ Miks rääkis Paulus Felixile ja ta naisele õigusest, enesevalitsusest ja tulevasest kohtumõistmisest? Valitseja ise oli palunud, et Paulus räägiks neile, mida usk Kristus Jeesusesse hõlmab. Paulusele oli teada nende julmus, moraalitus ja ebaõiglased teod. Seega ütles ta otse, mida oodatakse igaühelt, kes tahab saada Jeesuse jüngriks. Tema sõnad näitasid selgelt, kui suur kuristik laiub Felixi ja ta naise eluviisi ning Jumala moraalinormide vahel. Paulus andis neile mõista, et kõik inimesed peavad Jumala ees oma mõtete, sõnade ja tegude kohta aru andma ning et Felixi otsus Pauluse asjas pole kaugeltki nii oluline kui kohtuotsus, mille Jumal neile määrab. Pole siis ime, et Felix lõi kartma.

19., 20. a) Mida teha, kui kohtame kuulutustööl Felixi-sarnaseid inimesi? b) Millest on näha, et Felixil polnud Paulusest sooja ega külma?

¹⁹ Meiegi võime kuulutustööl kohata Felixi-sarnaseid inimesi. Nad näivad olevat tõest huvitatud, aga tegelikult pole neil vähimatki soovi oma elu muuta. Nagu Paulus, võime neile taktitundeliselt öelda, mida Jumal inimestelt ootab, ja loota, et see puudutab nende südant. Kui aga on näha, et nad ei kavatse oma elus mingeid muudatusi teha, keskendume nende inimeste otsimisele, kes on tõest siiralt huvitatud.

²⁰ Jutustusest tuleb selgelt välja Felixi tõeline pale: „Kui oli möödunud kaks aastat, asus Felixi järel ametisse Porcius Festus. Felix oli jätnud Pauluse vahi alla, kuna ta soovis võita juutide poolehoidu.” (Ap. t. 24:27.) Felixil ei olnud Paulusest sooja ega külma. Ta teadis, et kristlased pole mässajad ega kujuta riigile mingit ohtu. Samuti teadis ta, et Paulus ei ole rikkunud ühtki Rooma seadust. Ometi jättis ta apostli vahi alla, kuna ta tahtis olla juutidele meele järele.

21. Mis sai Paulusest pärast seda, kui Porcius Festus sai valitsejaks, ja mis talle jõudu andis?

²¹ Nagu nägime, oli Paulus veel vangis, kui Porcius Festus sai Felixi asemel valitsejaks. (Ap. t. 24:27.) Paulusel seisis ees pikk kohtutee, kus teda solgutati võimuesindajate vahet. Teda saadeti „kuningate ja maavalitsejate ette”. (Luuka 21:12.) Ta andis Jeesusest tunnistust koguni tolle aja võimsaimale valitsejale. Kõigist katsumustest hoolimata ei löönud Pauluse usk kordagi kõikuma. Ta ammutas jõudu Jeesuse sõnadest „Ole julge!”.