Kohtupäev — lootuste aeg!
KUI kohtupäeva mõte sulle hirmu teeb, miks siis mitte uurida, mida Piibel selle kohta ütleb? Näiteks, kas on tõsi, et kui Jumal mõistab patustajad hukka, visatakse nad põrgutulle?
Esimene kirjapandud Jumala kohtumõistmise juhtum oli otse inimajaloo alguses. Aadamal ja Eeval oli võimalus igavesti paradiislikul maal elada. (1. Moosese 1:26—28; 2:7—9, 15—25) Kuid nad tegid pattu ja said Jumala ebasoodsa kohtuotsuse osaliseks. Mis oli selle tulemus? Jumal võttis ära elu kingi. Teiste sõnadega, nad surid. Jumal ütles neile: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” — 1. Moosese 3:16—19.
See oli karm, kuid õige kohtuotsus. Ja kindlasti ei sisaldanud see põrgutuld. Kui Aadam ja Eeva surid, said nad jälle mullaks. Nad lakkasid eksisteerimast. Piibel ei näita kusagil, et osa Aadamast või kellestki teisest inimesest oleks surma üle elanud, et siis kogu igaviku kusagil piinelda. Selle asemel me loeme: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.” — Koguja 9:5.
Kas sina teadsid, et Piibel seda ütleb? Kas teadsid ka seda, et Piibel ei kasuta mitte kunagi väljendit „surematu hing”? Selle asemel ta ütleb: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4) See on täielikus kooskõlas Piibli põhimõttega: „Patu palk on surm.” (Roomlastele 6:23) See reegel puudutab meid kõiki. Me kõik oleme patuse Aadama järeltulijad, seega me kõik teeme pattu ja saame patu palgaks surma. Piibel ütleb: „Otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.” (Roomlastele 5:12) Kohtupäev on üks tähtis osa Jumala korralduses meie päästmiseks sellest olukorrast.
Kohtupäeva alus
Piibel teatab, et Jumal seadis peaaegu 2000 aastat tagasi aluse sellele, mis toimub Kohtupäeval. See oli siis, kui Jeesus tuli maa peale ja ohverdas meie kasuks oma täiusliku inimelu. Jeesus ise selgitas: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” — Johannese 3:16.
Kui näitame üles usku Jeesusesse, saame tema ohvrist juba nüüd kasu vaimses mõttes. Jumal annab meie patud andeks ja lubab meil temale läheneda. (Johannese 14:6; 1. Johannese 2:1, 2) Kuid me oleme siiski ebatäiuslikud ja patustajad ning sellistena jääme ikkagi füüsiliselt haigeks ja sureme lõpuks. Meil ei ole veel igavest elu, mida Jeesus tõotas. See saabub Kohtupäeva tulemusena.
Kohtupäev
Apostel Johannes nägi Kohtupäevast nägemuse ja kirjeldab seda järgmiselt: „Ma nägin suurt valget aujärge ja seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ja neile ei leitud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati. Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.” — Ilmutuse 20:11, 12.
Jah, nagu näitab Johannese nägemus, juhib Jumal ise Kohtupäeva. Kuid asjaga on seotud veel keegi. Apostel Paulus selgitas: „[Jumal] on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses mehe läbi, kelle ta selleks on määranud.” (Apostlite teod 17:31) Kes oli see mees? See oli Jeesus, kes ise ütles: „Isa ei mõista kohut kellegi üle, vaid kõik kohtu on ta andnud Poja kätte.” (Johannese 5:22) Seega on Jeesus Kohtupäeval Jumala poolt määratud Kohtunik.
See on hea sõnum inimestele. Evangeeliumid näitavad, et Jeesus on suure kaastundega isik. Ta pole kõrk ega nõudlik, vaid „tasane ja südamelt alandlik”. (Matteuse 11:29; 14:14; 20:34) Oleme õnnelikud, et oleme taolise kohtuniku kätes.
Millal see toimub?
Millal siis on Kohtupäev? Ilmutus ütleb, et siis, kui ’maa ja taevas on põgenenud’. See toob meile meelde apostel Peetruse sõnad: „Praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks.” (2. Peetruse 3:7) Kas sõnasõnaline maa põletatakse ära? Ei, seda väljendab Piibel selgesti. Sõnasõnalist maad ei hävitata iial. „Maa . . . ei kõigu mitte iialgi ega igavesti!” (Laul 104:5) Peetruse sõnade kaastekstid näitavad, et hävitatakse praeguse jumalatu maailma asjadesüsteem. Kaovad jumalatud inimesed, mitte planeet Maa. — Johannese 12:31; 14:30; 1. Johannese 5:19.
Need jumalatud inimesed hävitatakse selles, mida Piiblis nimetatakse Harmagedooni lahinguks, mis leiab aset varsti, nagu see ajakiri tihti on näidanud. (Ilmutuse 16:14, 16) Seejärel heidetakse Saatan ise sügavikku ja takistatakse tal tuhande aasta jooksul inimkonda segamast, ning tegelikult kestab Kohtupäev need tuhat aastat. (Ilmutuse 19:17—20:3) Mis juhtub ustavate inimestega, kui jumalatud Harmagedoonis kaovad? Nad elavad selle üle, et minna otse Kohtupäeva. Loeme: ’Vagad jäävad sinna [maa peale] järele, aga õelad hävitatakse maa pealt!’ — Õpetussõnad 2:21, 22.
Selle toetuseks räägib Piibel „suurest hulgast rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest”, kes ilmub enne Harmagedooni maa peale. Need inimesed „tulevad suurest viletsusest”; teiste sõnadega, nad elavad üle selle jumalatu maailma lõpu, just nii nagu Noa elas üle oma päevade maailma lõpu. (Ilmutuse 7:9—17; 2. Peetruse 2:5) Kas sina teadsid, et juba praegu on olemas see aktiivsete kristlaste suur rahvahulk? Nad loodavad üle elada suure viletsuse ja elada igavesti maa peal. Nende olemasolu on kindel tõend, et Kohtupäev on lähedal.
Kelle üle kohut mõistetakse?
Kohtupäeval mõistetakse kohut selle suure rahvahulga üle. Kuid nad pole üksi. Johannese teadaanne jätkab: „Meri andis surnud, kes tema sees olid ja surm ja põrguhaud andsid surnud, kes nende sees olid, ja igaühe peale mõisteti kohut nende tegude järele.” (Ilmutuse 20:13, VP) Siin on lisatõend, et inimesed ei kannata igavesti põrgus. Kui põrgu annab tagasi surnud, kes tema sees on, kuidas siis saab keegi olla seal kogu igaviku? Tegelikult on Piibli põrgu inimkonna üldine haud, kus surnud on teadvusetult ülesäratamist ootamas. Kohtupäeval tühjendatakse põrgu sealolnud surnutest täielikult. — Koguja 9:10, VP.
Kes äratatakse Kohtupäeval surnuist? Apostel Paulus ütles: „Tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.” (Apostlite teod 24:15) Järelikult äratatakse üles „õiged”, Jumala ustavad sulased. Kuid samuti ka „ülekohtused”, lugematu hulk teisi inimesi. Ilmselt hõlmab ülestõusmine kõiki, kes on surnud ja on ikka veel hauas — välja arvatud need, kelle patud olid nii tõsised, et Jumal mõistis nad hukka kui need, kes pole väärt elu saama. — Matteuse 12:31.
Kohtumõistmine
Mis siis juhtub Kohtupäeval ellujäänud suure rahvahulgaga ja ülesäratatutega? Piibel ütleb: „Surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.” See on järeleuurimise aeg. Kõik, kes tahavad käituda vastavalt sellele, „kuidas raamatuisse oli kirjutatud” — ilmselt sel ajal inimkonnale Jumala poolt antud nõuetele vastavalt —, kirjutatakse „eluraamatusse”. (Ilmutuse 20:12) Nad on teel igavesele elule!
Siis lõpuks toob Kristuse ohvrisurm füüsilist kasu! Need, kes on sel ajal eluraamatusse kirjutatud, ei jää enam haigeks ega sure. Pigem viiakse nad järk-järgult inimliku täiuseni, millega kaasneb igavene elu, mis on tõotatud neile, kes Jeesusesse usku üles näitavad. Milline tähelepanuväärne väljavaade! Sellele vaatamata mõningad ilmselt keelduvad kuuletumast sellele, „kuidas raamatuisse oli kirjutatud”. Mis nendega juhtub? Nad ei saa igavest elu. Selle asemel ütleb Piibel: „Keda ei leitud kirjutatud olevat eluraamatusse, heideti tulejärve!” — Ilmutuse 20:15.
Kas see on see põrgutuli, millest ristiusumaailm räägib? Ei ole, sest eelmisest salmist me loeme: „Surm ja põrguhaud heideti tule järve. See on teine surm.” (Ilmutuse 20:14, VP) Kui põrgu visatakse tulejärve, ei saa järv ise põrgutuli olla. Veelgi enam, surm ise ei ole midagi kindlakujulist, mida saaks võtta ja kuhugi visata. Seega peab tulejärv olema sümboolne. Mida see sümboliseerib? Piibel ütleb: „See on teine surm.” Kui surm ja Hades visatakse tulejärve, nad „surevad” ehk lakkavad eksisteerimast. Sarnaselt mässulised inimesed, kelle lõpp on seal, surevad ehk lakkavad eksisteerimast. Seega on see teine surm, millest pole ülestõusmise lootust.
Kohtupäev — lootuste aeg
Niisiis, kui me Kohtupäevale mõtleme, ei peaks me tundma hirmu või vastikust. Kohtupäev on lootuste aeg, aeg taastada inimkonna jaoks igavene elu, mille Aadam kaotas. Kuula, milliseid õnnistusi toob see neile, kes on ustavaks tunnistatud: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” — Ilmutuse 21:3, 4.
Tuhandeaastase Kohtupäeva lõpuks on ustavad inimesed maa kõigis paigus lõplikult täiuslikud. Nad „elustuvad” sõna kõige täielikumas mõttes ja Kohtupäev on seega oma eesmärgi saavutanud. (Ilmutuse 20:5) Piibel ütleb, et siis lubatakse Saatanal veel viimast korda inimkonna juurde pääseda. (Ilmutuse 20:3, 7—10) Need, kes sel viimsel korral talle vastu seisavad, naudivad Piibli tõotuse täielikku täideminekut: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt [„igavesti”, NW]!” — Laul 37:29.
Milline imeline korraldus on Kohtupäev! Ja kui tähelepanuväärne, et võime selleks juba praegu valmistuda, kui uurime Piiblit, õpime tundma Jumala tahet ja rakendame tema tahet oma elus! Pole ime, et laulik väljendas rõõmu, mõeldes Jumala kohtumõistmisele, kui ta kirjutas: „Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu, meri ja selle täius kohisegu! Hõisaku väljad ja kõik, mis seal on! Siis rõkatagu rõõmust kõik metsa puud Jehoova palge ees, sest tema tuleb! Sest ta tuleb kohut mõistma maailmale!” — Laul 96:11—13.